Tulevikufüüsika. Dr Michio Kaku

Vermontis. Raudtee töödejuhataja Phineas Gage lähedal plahvatas ootamatult dünamiidilaeng ning lahti paiskunud meetripikkune metallvarras sööstis läbi tema pea. Varras sisenes tema näo külje pealt, purustades lõualuu, läks otse läbi aju ja tuli välja pealaelt. Ta jäi selles kohutavas õnnetuses imekombel ellu, kuigi tema aju otsmikusagarad hävinesid. Tema raviarstide jaoks oli täiesti uskumatu, et keegi on suuteline sellise õnnetuse üle elama ning olema endiselt teadvusel. Ta oli mitu kuud koomas, kuid sai hiljem imekombel terveks. Ta elas juhutöid tehes ja ringi rännates veel koguni 12 aastat ning suri 1860. aastal. Arstid on tema aju (ja metallvarda) alles hoidnud ja seda on sestsaadik agaralt uuritud. Selle erakordse õnnetuse detaile on rekonstrueeritud tänapäevaste seadmete abil, eriti just kompuutertomograafi kasutades.

      See sündmus muutis lõplikult lähtekohti, kuidas keha ja vaimu seoseid oli sinnamaani käsitletud. Eelnevalt usuti isegi teadusringkondades, et hing ja keha on erinevad üksused. Paljud kirjutasid tõsimeeli mingist ajust sõltumatust „elujõust“, mis annab kehale elu. Kuid Gage aju uuriti palju ja need aruanded on laialt levinud ning neis osutatakse, et pärast õnnetust toimusid Gage’i iseloomus suured muutused. Mõned allikad väidavad, et Gage oli armastatud ja sõbralik töödejuhataja, kellest sai õnnetuse järel äkitselt sõimav ja vaenulik inimene. Nende aruannete mõjul hakkas kinnistuma arusaam, et erinevaid käitumisviise juhivad kindlad ajuosad ning keha ja hing on seega lahutamatud.

      1930. aastatel tegid neuroloogid, teiste seas Wilder Penfield, järgmise läbimurde, kui märkasid epilepsialõikuse ajal, et erinevaid ajupiirkondi elektroodidega katsudes on võimalik kindlaid kehaosi stimuleerida. Selle või teise ajukooreosa puudutamine põhjustas käe või jala liikumist. Sel moel suutis Penfield kokku panna esialgse visandi selle kohta, millised ajukooreosad milliseid kehaosi juhivad. See võimaldas inimaju ümber kaardistada, loetledes elundeid kontrollivaid ajuosi. Esmane joonistus nägi välja nagu „homunkulus“, üsna veider aju pinnale joonistatud inimkeha kujutis, väike kummaline mehike, kellel olid hiigelsuured näpuotsad, huuled ja keel, kuid tilluke keha.