Iga meie emotsioon (nt vihkamine, armukadedus, hirm, armastus) arenes miljonite aastate vältel, et kaitsta meid vaenuliku maailma ohtude eest ja aidata meil sugu jätkata. Iga emotsioon aitab meil geene järgmisse põlvkonda edasi anda.
Tunnete kriitilist rolli meie evolutsioonis on tõestanud neuroloog Antonio Damasio Iowa ülikooli meditsiinikolledžist, kes analüüsib ajuvigastuste või muude ajuhaiguste ohvreid. Mõnedel neist patsientidest oli kuidagimoodi katkenud ühendus aju „mõtleva“ osa (ajukoore) ja meie tunnetekeskuse (sügaval aju keskmes asuva mandelkeha) vahel. Need inimesed olid täiesti normaalsed, ainult et neil oli raskusi tunnete väljendamisega.
Kohe ilmnes üks probleem: nad ei suutnud teha valikuid. Tavaliste otsuste langetamine osutus halvavaks. Poes käimine oli luupainajalik, kuna kõik tundus samaväärne, olgu see siis kallis või odav, silmatorkav või mitte. Neil oli väga raske mingeid kohtumisi kokku leppida, kuna nad ei suutnud tajuda mistahes erinevusi kuupäevade vahel tulevikus. Näib, et nad „teavad, aga ei tunne,“ ütleb Damasio.
Teisisõnu, üks tunnete põhisihte on anda meile hinnangualused, et saaksime otsustada, mis on oluline, mis kallis, mis ilus ja mis väärtuslik. Ilma tunneteta on kõik samaväärne ja meid halvab otsustamisprotsess, sest kõik otsused on sama kaaluga. Seega on teadlased nüüd hakanud mõistma, et tunded pole kaugeltki luksus, vaid intelligentsuse hädavajalik osis.
Kui vaatate näiteks „Star Trekki“ ja näete Spocki ja Datat oma tööd tegemas väidetavalt ühegi emotsioonita, taipate nüüd kohe eksitust. Spocki ja Data igast sammust ja tegevusest on aimata tundeid – kõigi nende otsuste taga on väärtushinnangud. Nad on otsustanud, et ohvitseritöö on oluline, et teatud ülesannete täitmine on määrava tähtsusega, et Föderatsiooni eesmärk on üllas, et inimelu on väärtuslik jne. Seega on emotsioonivaba robotohvitser pelk illusioon.
Tundeliste robotite loomine võib olla elu ja surma küsimus. Tulevikus võivad teadlased olla suutelised looma päästeroboteid, st roboteid, mida saadetakse õnnetuspaikadesse – näiteks tulekahjude, maavärinate, plahvatuste jms ohvritele appi. Need peavad langetama tuhandeid otsuseid, andes väärtushinnanguid selle kohta, keda ja mida päästa ning millises järjekorras. Kogu ümbritsevat hävingut analüüsides peavad need seadma ülesanded tähtsuse järjekorda.
Inimaju evolutsiooni uurides näeme samuti, et tunded on olulised. Vaadeldes aju anatoomilist ehitust näeme, et see jaguneb laias laastus kolme suurde kategooriasse. Kõigepealt on kolju aluse lähedal asuv „roomaja aju“, mis kontrollib esmaseid elulisi funktsioone nagu tasakaal, agressioon, maa-ala kaitsmine, toidu otsimine jne. (Paljudel inimestel tekib jube tunne, kui nad maoga tõtt vaatavad. Nad mõistatavad, et millest madu küll mõtleb? Kui see teooria peab paika, siis ei mõtle madu üldse suurt midagi peale selle, kas sinust saab lõunasöök või mitte.)
Kui vaatleme arenenumaid organisme, näeme, et aju on laienenud kolju eesosa poole. Järgmisel tasandil leiamegi „ahvi aju“ ehk limbilise süsteemi, mis asub aju keskosas. Sellesse piirkonda kuulub ka mandelkeha, mis juhib emotsioonide töötlust. Rühmades elavatel ühiselulistel loomadel on limbiline süsteem eriti arenenud. See oli nende loomade evolutsiooni juures määrav. Rühmadena jahti pidavad ühiselulised loomad vajavad kõrgemal tasandil arenenud ajutegevust, et mõista salgas kehtivat reeglistikku. Metsikus looduses ellujäämine sõltub koostöövõimest, aga kuna need loomad ei saa rääkida, tähendab see, et loomad peavad oma emotsionaalset seisundit edasi andma kehakeelega, st uratuste, vingatuste, liigutuste jms väljendusvahenditega.
Viimaks on meil erinevad ajukoorekihid, mis on tunnuslikud just inimkonnale ning suunavad ratsionaalset mõtlemist. Samal ajal kui teisi loomi juhivad instinktid ja geneetika, kasutavad inimesed asjade mõtestamiseks ajukoort.
Kui selline evolutsiooniline järgnevus on korrektne, tähendab see, et tunded mängivad robotite tegemisel tähtsat rolli. Seni on loodud roboteid, mis jäljendavad ainult roomaja aju. Nad oskavad käia, uurida ümbruskonda ja korjata üles esemeid, kuid mitte enamat. Ühiselulised loomad on aga intelligentsemad kui ainult roomaja ajuga loomad ning loomade sotsialiseerimiseks ja rühma reeglite valdamiseks on tarvis tundeid. Seega on teadlastel käia pikk tee, enne kui nad suudavad mudeldada limbilist süsteemi ja ajukoort.
Cynthia Breazeal MITist tegi roboti spetsiaalselt selle probleemi lahendamiseks. See vallatu päkapiku näoga robot on KISMET. Väliselt paistab see elusana, vastates sulle tundeid väljendava näomiimikaga. KISMET suudab näoilmet muutes kopeerida laia tunnete spektrit. Õigupoolest reageerivad naised sellele lapselikule robotile tihti nii, et hakkavad temaga rääkima nunnutades nagu imiku või väikelapsega. Kuigi KISMETi sarnased robotid on loodud tunnete jäljendamiseks, ei arva teadlased mõistagi mitte, et robot neid ka tegelikult „tunneb“. Teatud mõttes on tegu magnetofoniga, mis pole programmeeritud ette kandma mitte hääli, vaid näoilmeid, olemata teadlik, mida teeb. Kuid KISMETi läbimurre seisneb teadmises, et inimesele omaseid emotsioone jäljendava ja inimestes reaktsioone esilekutsuva roboti loomiseks pole vaja palju programmeerimist.
Need tundelised robotid leiavad tee meie kodudesse. Neist ei saa meie usaldusisikuid, sekretäre ega teenijaid, kuid need on suutelised ellu viima heuristikal põhinevaid reeglitepõhiseid toiminguid. Sajandi keskpaigaks võib neil olla koera või kassi intelligentsus. Lemmiklooma kombel näitavad need välja emotsionaalset sidet peremehega, seega ei ole neid kerge ära visata. Nendega ei ole võimalik vestelda, kuid need mõistavad meie antud eelprogrammeeritud käsklusi, kuid need ei pruugi aru saada käsklustest, mis pole eelnevalt mällu salvestatud (näiteks „lennuta lohet“), ent robotid võivad seepeale manada näole uudishimuliku ja segadusseaetud ilme. (Kui sajandi keskpaigaks suudavad robotkassid ja – koerad matkida kõiki loomade reaktsioone, mis on eristamatud loomade tegelikust käitumisest, tekib küsimus, kas need robotid „tunnevad“ või on sama „intelligentsed“ kui päris kass või koer. See on vastamata küsimus, mida arutame hiljem.)
Sony katsetas selliste tundeliste robotitega, kui asus tootma AIBOt (Artificial Intelligent Robot). See oli esimene mänguasi, mis reageeris peremehe tunnetele realistlikult, kuigi üsna algelisel moel. Kui näiteks silitada AIBO-koera selga, hakkab see kohe vastu häälitsema, tuues kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. See robot oskab kõndida, reageerida häälkäsklustele ja teatud määral isegi õppida. AIBO ei suuda aga õppida uusi emotsioone või emotsionaalset reageerimist, seega toimib see ikkagi tunnete magnetofonina. (Tootmine lõpetati aastal 2005 rahalistel kaalutlustel, kuid projekt kogus hiljem ustava järgijaskonna, kes uuendas arvuti tarkvara, mis võimaldas AIBOl sooritada rohkem ülesandeid.) Tulevikus saab olema aga tavaline, et lastel on robotlemmikloomad, mis loovad lastega emotsionaalse sideme. Ja kuigi neil lemmikloom-robotitel on suur tunnetekogu ja need loovad lastega püsiva sideme, pole neil tõelisi emotsioone.
AJU PÖÖRDPROJEKTEERIMINE
Sajandi keskpaigaks peaksime olema suutelised jõudma järgmise verstapostini tehisintellekti ajaloos – nimelt inimese aju pöördprojekteerimiseni. Teadlased, keda rusub suutmatus luua ränist ja terasest robotit, püüavad nüüd kasutada hoopis inimaju pöördprojekteerimist. See tähendab aju koost võtmist, neuron neuroni haaval ning nende närvirakkude simulatsiooni jooksutamist tohutul arvutil. Just nagu mootori mehaaniline koostvõtmine kruvi kruvi haaval, et aru saada, kuidas see töötab, võtavad need teadlased aju neuron neuroni haaval lahti. Teadlased üritavad süstemaatiliselt mudeldada loomade neuronite aktiveerumist, alustades hiirest ja kassist ning edenedes mööda loomariigi evolutsioonilist skaalat. See on selgelt määratletud eesmärk ning peaks olema sajandi keskpaigaks saavutatav.
„Kui hakkame mõistma, kuidas aju töötab – sel kombel mõistma, nagu me teame, kuidas töötab mootor –, tuleks peaaegu kõik raamatukogudes olevad raamatud ümber kirjutada,“ kirjutas Fred Hapgood MITist.
Aju pöördprojekteerimise esimene samm on aru saada aju alusstruktuurist. Isegi selle lihtsa ülesande täitmine on olnud pikk ja valuline protsess. Esmalt hakati ajuosasid uurima lahkamise ajal, saamata vähimatki aimdust nende funktsioonidest. See hakkas tasapisi muutuma, kui teadlased analüüsisid ajukahjustusega inimesi