UNENÄO PILDISTAMINE
Nimetatud tehnika puuduseks on see, et selle abil võime teada saada, kas inimene mõtleb kindlale objektile, näiteks koerale, kuid see ei suuda näidata, kuidas koer tegelikult välja näeb. Üks uus uurimissuund püüab aju poolt mõeldavast rekonstrueerida täpse kujutise, nii et saaks teha video inimese mõtetest. Sel moel võib olla võimalik unenäo videosalvestamine.
Inimesi on unenäod lummanud ammustest aegadest, need üürikesed, pagevad pildid, mida teinekord on nii keeruline meenutada või mõista. Hollywood on ammu ette näinud seadmeid, mis võiksid ühel päeval saata ulmasarnaseid mõtteid ajusse või isegi neid salvestada, näiteks filmis „Täielik mäluvahetus“ („Total Recall“). Kõik see oli siiski pelgalt mõttelend.
See tähendab – oli, kuni viimase ajani.
Kyoto teadlased on teinud märkimisväärseid edusamme alal, mida kunagi peeti võimatuks: meie mälestustest ja ehk isegi unenägudest hetkvõtete tegemine. Esimese sammu selles suunas tegid Kyotos asuva Telekommunikatsiooni Tippuuringute (ATR) teadusinstituudi arvutusliku neuroteaduse labori teadlased. Esmalt näitasid nad katsealustele kindlas paigas asuvat valgustäppi ning kasutasid siis fMRTd, et kindlaks teha, kus aju seda täppi hoiab. Siis liigutasid nad täppi ja tegid kindlaks, kuhu aju uue pildi salvestas. Viimaks oli neil üksühene kaart, millises ajupiirkonnas milliseid valgustäppe hoitakse. Need täpid asusid 10 korda 10 võremustris.
Siis näitasid teadlased mõne tavalise eseme, näiteks hobuseraua pilti, mis oli tehtud neist 10 x 10 punktidest. Arvuti abil suutsid nad analüüsida, kuidas aju seda pilti hoiustas. Nagu oligi oodata, oli aju poolt salvestatud muster kõigi nende punktide summa, millest hobuseraud koosnes. Sel moel saab luua pildi sellest, mida aju näeb. Arvuti suudab fMRTga tehtud ajuskaneeringutest dekodeerida mistahes 10 x 10 võrestiku valgustäppide mustri.
Praegu proovivad teadlased selle võrestiku pikslite arvu suurendada. Enamgi veel, nende väitel on see protsess universaalne, st iga visuaalset mõtet või isegi unenägu on võimalik fMRT-skaneeringuga tuvastada. Kui see nii on, võib see tähendada, et suudame esimest korda ajaloos salvestada kujutisi oma unenägudest.
Loomulikult ei ole meie vaimupildid, eriti unenäod, kunagi kristallselged ning piltidesse jääb alati teatud ähmasus, kuid tähelepanuväärne on ainuüksi tõsiasi, et me suudame piiluda kellegi aju visuaalsete mõtete sügavusse.
Mõtete lugemine EEG ja MRT abil. Tulevikus on sellised elektroodid mikroskoopilised. Me juhime objekte lihtsalt mõtlemisega.
MÕTETE LUGEMISE EETIKA
See tõstatab küsimuse, mille vastus on praegu veel muidugi kaugel: mis juhtub, kui suudame pidevalt kuulda inimeste mõtteid? Sellist muret tunneb Nobeli preemia laureaat David Baltimore, California tehnoloogiainstituudi president. Ta kirjutab: „/…/ kas me suudame teiste mõtteid pealt kuulata? /…/ Tõenäoliselt ei jää see ulmevaldkonda, kuid see looks põrguliku maailma. Kujutlege kurameerimist või läbirääkimisi lepingu üle olukorras, kus teie mõtted on loetavad.“
Ta oletab, et enamasti tooks mõtete lugemine kaasa piinlikke, kui mitte katastroofilisi tagajärgi. „Olen kuulnud, et kui loengu ajal tudengite mõtteid uurida, siis oluline osa neist on haaratud erootiliste fantaasiatega.“
Kuid võib-olla ei saagi mõtete lugemisest privaatsusprobleem, kuna suur osa meie mõtetest on ähmased ega ole kindlalt määratletud. Meie unelmate ja unenägude pildistamine võib saada ühel päeval võimalikuks, kuid piltide kvaliteet võib valmistada meile pettumuse. Mäletan, et lugesin aastate eest lühijuttu, milles džinn lubas mehele, et too võib saada kõik, mida ette kujutada suudab. Mees kujutles kohe kalleid luksusesemeid nagu limusiine, miljoneid dollareid sularaha ja lossi. Džinn materialiseeris need kohemaid. Kuid neid asju nähes oli mees rabatud, et limusiinil ei olnud ukselukke ega mootorit, näopildid rahatähtedel olid udused ning loss oli täiesti tühi. Talle polnud pähegi tulnud, et meie kujutlustes eksisteerivad need pildid ainult ebaselgete kujutistena.
Lisaks on kahtlane, kas on võimalik lugeda distantsilt kellegi mõtteid. Kõik seni uuritud meetodid (teiste seas EEG, fMRT ja elektroodid ajus) nõuavad lähikontakti katsealusega, seega ei pea ükski inimene kartma, et kõrvalruumis olijad saaks salaja lugeda tema mõtteid.
Muidugi võidakse viimaks vastu võtta ka seadused, mis piiravad volitamata mõtetelugemist. Võidakse välja töötada ka meie mõtteid kaitsevad seadmed, mis summutavad, blokeerivad või šifreerivad meie elektrisignaale.
Tõeline mõtetelugemine on veel aastakümnete kaugusel. Kuid MRT-skanner võib vähemasti toimida algelise valedetektorina. Valetamine on tuvastatav tänu sellele, et sa tead tõde ning mõtled valetades oma vale arvukate tagajärgede peale, see aga nõuab palju rohkem energiat, kui tõe rääkimine, ning palju rohkem ajupiirkondi muutub heledaks (aktiivseks). MRT-ajuskaneeringu järgi peaks olema võimalik valetamisega kaasnevat lisaenergiakulu avastada. Praegu on teadusringkondadel mõningaid reservatsioone, kas ikka jätta MRT-valedetektoritele viimane sõna, eriti kohtuasjades. Tehnoloogia on veel liiga värske, et luua täiesti kindel valede avastamise meetod. Selle tehnoloogia pooldajate sõnul saab aga edasise uurimistööga seda aina täpsemaks lihvida – igatahes see tehnoloogia on olemas ja areneb.
Juba on turul kaks eraettevõtet, mis pakuvad MRT-valedetektoreid, lubades 90-protsendilist tõenäosust. Ühel kohtuprotsessil Indias juba kasutati otsuse langetamisel MRTd ning mitmeid protsesse on käimas USA kohtutes. Tavalised valedetektorid ei mõõda tegelikult üldse valesid; need mõõdavad vaid märke pingeseisundist, nagu näiteks suurenenud higistamine (mida mõõdetakse naha elektrijuhtivust analüüsides) ja kõrgem pulss. Ajuskaneeringud erinevad, kuna mõõdavad ajuaktiivsuse suurenemist, kuid korrelatsioon selle ja valetamise vahel peab kohtus kasutamiseks veel saama lõpliku tõestuse.
MRT-valedetektori võimaluste ja täpsuse arendamiseks võib kuluda veel aastaid hoolikat katsetamist. Seniks pani MacArthuri Fond hiljuti välja 10 miljonit dollarit, et rahastada projekti, milles uuritakse neuroteaduse kasutamist õigusteaduses.
MINU MRT-AJUSKANEERING
Ükskord lasin oma aju skaneerida fMRT-masinas. BBC ja Discovery Channeli jaoks tehtud dokumentaalfilmi jaoks lendasin Duke’i ülikooli, kus nad panid mu raamile, mis lükati hiiglasliku metallsilindri sisse. Kui lülitati sisse tohutu magnet (20 000 korda tugevam kui Maa magnetväli), rivistusid mu aju aatomid magnetvälja järgi, just nagu keerlevad vurrid, mille teljed viitavad kõik ühte suunda. Siis saadeti mu ajju raadioimpulss, mis keeras mõnede aatomite tuumad pea peale. Kui tuumad lõpuks tagasi normaalseks muutuvad, saadavad need välja tillukese impulsi ehk „kaja“, mille MRT-seade siis tuvastab. Neid kajasid analüüsides töötlevad arvutid signaale ja panevad kokku kolmemõõtmelise kaardi mu aju sisemusest.
Kogu protsess oli täiesti valutu ja kahjutu. Mu kehasse saadetud kiirgus ei olnud ioniseeriv, erinevalt kahjulikest röntgenkiirtest, ja seega ei suutnud aatomeid osadeks tõmmates mu rakke kahjustada. Isegi Maa omast tuhandeid kordi tugevamas magnetväljas olles ei suutnud ma oma keha juures avastada vähimatki muutust.
Minuga tehtud MRT-uuringute eesmärk oli välja selgitada täpsed ajupiirkonnad, kus mõtlemise ajal muutused toimuvad. Meie ajus, just silmade vahel, nina taga, on tilluke „kell“, kus aju arvestab minuteid ja sekundeid. See on meie bioloogiline kell, mis määrab sõna otseses mõttes, kuidas aeg lendab. (Kui see õrn ajuosa on kahjustatud haiguse või õnnetuse tõttu, on inimestel häiritud ajataju.)
Kambri sees olles paluti mul mõõta minutite ja sekundite möödumist. Hiljem, kui MRT-pildid olid ilmutatud, nägin selgelt, et sekundeid lugedes süttis kohe mu nina taga ere laik. Olin osaline uue bioloogiaharu sünni juures, mis tegeleb kindlate mõtetega seostatud ajupiirkondade täpse tuvastamisega, ehk siis teatud vormis mõtete lugemisega.
TRIKORDERID