Poiste ja tüdrukute kempsul oli kummalgi varjatud sissepääs, mistõttu ust ei peetud tarvilikuks. Talvel tuiskas lumi niikuinii sisse laudade vahelt pragudest ja oksakohtadest, mida kasutati piiluaukudena. Lund kuhjus istmelauale ja põrandale. Näis, et paljud olid augu kasutamisest loobunud. Lumehunnikusse olid lume vahelduva sulamise ja külmumisega jääkaane alla tardunud junnid, mitmekesi ja üksildastena, nagu klaaskappi tallele pandud, erksast sinepikollasest süsimustani ja igas vahepealses varjundis. Rose’il hakkas sellest vaatepildist kõhus keerama, teda haaras meeleheide. Ta jäi ukseavasse seisma, ei saanud endast võitu ja otsustas ära kannatada. Kaks või kolm korda lasi ta koduteel püksi, kui jooksis koolist poemajja, kuhu polnud eriti pikk tee. Flos tekitas see tülgastust.
„Piss püksis, piss püksis,” leelutas ta Rose’i narrides valjuhäälselt. „Astub aga kodu poole, ja korraga on piss püksis!”
Ühtaegu oli Flo kaunikesti rahul, sest talle meeldis näha, kuidas inimesed maa peale tagasi tuuakse, kui loodus nende üle võimust saab; ta oli sedasorti naine, kes mustapesukotist leitu avalikkuse ette toob. Rose tundis end alandatuna, aga probleemi algpõhjust ta ei paljastanud. Miks mitte? Tõenäoliselt kartis ta, et Flo tormab ämbri ja kühvliga kooli, lööb korra majja ja sõimab igaühel näo täis.
Rose arvas, et seda, kuidas koolis asjad seatud olid, ei saanud muuta, et seal valitsevad reeglid olid erinevad neist, millest Flo suutis aru saada, sealne julmus määramatu. Õiglust ja puhtusearmastust nägi ta nüüd vaid oma primitiivsest eluperioodist pärit süütute mõistetena. Ta kogus oma esimest kapitäit asju, millest ta iial rääkida ei saanud.
Ta ei saanud iial rääkida härra Burnsist. Kohe kui Rose oli kooliteele asunud, enne kui tal üldse mingit aimugi oli, mida ta varsti näeb – või tegelikult, mis seal vaadata oli –, jooksis ta koos veel mõne tüdrukuga piki koolimaja aiaäärt, läbi vesioblikate ja kuldvitste, ja kükitas härra Burnsi kempsu taga, mis jäi seljaga kooliaia poole. Keegi oli käe läbi aia pistnud ja kempsu alumised seinalauad lahti kangutanud, nii et sinna sai sisse vaadata. Poolpime, vatsakas, räpakas ja heatujuline vanahärra Burns tuli tagaaiast, omaette rääkides, lauldes ja kepiga läbi pika rohu sahmides. Ka kempsust, pärast mõnd hetke pingutamist ja vaikust, kostis jälle tema hääl:
„On kaugel müüri taga
üks haljas küngas seal,
kus meie päästja Issand
kord suri risti peal.”
Härra Burnsi laulmine ei olnud vagatsev, vaid sõjakas, nagu sooviks ta kohe nüüdsama võitlusse astuda. Siin kandis avaldus usk peamiselt võitlemises. Inimesed olid kas katoliiklased või fundamentalistlikud protestandid ning tundsid moraalset kohustust teineteist taga kiusata. Protestantidest olid nii mõnedki olnud – või olid nende perekonnad olnud – anglikaanid või presbüterlased. Aga nad olid jäänud liiga vaeseks, et neis kirikuis jumalateenistustel käia, ja nii olid nad kaldunud Päästearmee poole või hakanud nelipühilasteks. Teised jälle olid olnud täielikud paganad, enne kui nad päästeti. Mõned olid endiselt paganad, aga võitlustes protestantide poolel. Flo rääkis, et anglikaanid ja presbüterlased on snoobid ja kõik ülejäänud on ekstaatilised evangelistid, aga katoliiklased on valmis taluma mis tahes kahepalgelisust või liiderlikkust, peaasi, et saavad sinu raha paavstile anda. Nõnda ei pidanud Rose kunagi üheski kirikus käima.
Kõik väikesed tüdrukud kükitasid, et näha, piilusid härra Burnsi seda osa, mis august alla rippus. Kaua aega oli Rose arvanud, et oli näinud munandeid, aga järele mõeldes oli ta veendunud, et see oli kõigest tagumik. Midagi lehma udara taolist, pealtnäha köbruline nagu tükk keelt enne seda, kui Flo selle ära keetis. Ta ei söönud seda keelt, ja kui ta Brianile ütles, mis asjaga on tegemist, ei söönud seda ka Brian, mispeale Flo vihastas ja ütles, et söögu nad siis oma lolli juttu.
Suuremad tüdrukud ei kükitanud vaatama, aga seisid kõrval, osa neist tegi, nagu öögiks. Mõned väiksemad hüppasid püsti ja lõid nendega kampa, matkimisest vaimustudes, aga Rose jäi kükitama, hämmastunult ja mõtlikuna. Ta oleks tahtnud edasi mõtiskleda, aga härra Burns tuli augu pealt ära ja astus pükse kinni nööpides ja lauldes välja. Tüdrukud hiilisid mööda planguääri, et talle midagi hüüda.
„Härra Burns! Tere hommikust, härra Burns! Munad kärssavad!”
Ta tuli möirates plangu juurde, rapsis kepiga, nagu peletaks kanu.
Väiksemad ja suuremad, poisid ja tüdrukud ja kõik ülejäänud – välja arvatud muidugi õpetaja, kes vahetunni ajaks koolimajja jäi ja ukse lukku keeras, nagu Rose, kes hoidis kojuminekuni eemale riskidest, mis tõotasid õnnetusi ja piinlemist –, kõik kogunesid poiste kempsu sissepääsu juurde, kui levis kuuldus: Jupats McGill paneb Franny McGilli!
Vend ja õde.
Sugulased mängivad.
Niimoodi ütles Flo selle asja kohta: mängima. Maal, mägedes asuvates taludes, kust kandist ta pärit oli, olevat inimesed lolliks läinud, rääkis Flo, olevat söönud keedetud heina ja oma lähisugulastega mänginud. Enne kui Rose taipama hakkas, mida see tähendab, kujutas ta ette mingit kipakat lava kuskil kuurilobudikus, kuhu pereliikmed ronisid rumalaid laule laulma ja deklameerima. No küll alles mängivad! ütleb Flo põlglikult, puhudes suitsu välja, pidades silmas mitte üksikut tegu, vaid tervet ahelat tegusid, mida minevikus, olevikus ja tulevikus toime pannakse. Inimeste lõbujanu, nagu ka see, kuidas nad püüdsid muljet avaldada, hämmastas teda ikka ja alati.
Kelle idee see Franny ja Jupatsiga oli? Tõenäoliselt hakkas mõni suur poiss Jupatsiga norima, või ta ise kelkis ja nemad panid ta proovile. Üks oli kindel – asja algataja ei saanud olla Franny. Tema tuli selleks kinni püüda või lõksu ajada. Tegelikult ei saanud seda kinnipüüdmiseks nimetada, sest Franny ei jooksnud eest ära, tal ei olnud sedavõrd suurt usku põgenemisse. Aga ta näitas oma vastumeelsust, teda tuli tirida ja siis sinna pikali lükata, kuhu nad heaks arvasid. Kas ta teadis, mis teda ees ootab? Vähemasti teadis ta, et mida iganes teised inimesed talle ka ei korraldaks, see ei saa kunagi olla meeldiv.
Franny McGill oli lapsena vastu seina visatud, ta isa oli seda teinud, purjuspäi. Nii ütles Flo. Teine lugu rääkis sellest, kuidas Franny oli kutrist välja kukkunud, purjuspäi, hobuselt jalahoobi saanud. Igatahes oli teda kõvasti löödud. Kõige rohkem oli kannatada saanud tema nägu. Nina oli kõver, mistõttu iga tema hingetõmme kõlas kui pikk haledakõlaline nuutsatus. Tema hambad olid hullusti puseriti, nii et ta ei saanud suud kinni panna ja sülge jooksis vahetpidamata. Ta oli valge verega, kondine, rahutu ja kartlik, ta oli nagu vana naine. Igaveseks teise või kolmandasse klassi istuma jäetuna oskas ta natuke lugeda ja kirjutada, aga harva paluti tal seda teha. Ta ei olnudki ehk nii rumal nagu kõik arvasid, lihtsalt pideva ahistamisega segadusse aetud. Ja kõigele vaatamata oli temas ikka midagi lootustandvat. Ta järgnes igaühele, kes teda otsekohe ei rünnanud või solvanud; ta pakkus pliiatsijuppe, toolide ja laudade küljest lahti kangutatud nätsujunne. Teda tuli kindlakäeliselt tõrjuda ja kui ta sulle otsa juhtus vaatama, tuli hoiatavalt kulmu kortsutada.
Mine ära, Franny. Mine ära või ma löön sind. Ma löön. Tegelikult ka.
See, kuidas Jupats teda ära kasutas, kuidas teised teda ära kasutasid, aina jätkus. Ta jäi rasedaks, viidi ära, tuli tagasi, jäi rasedaks, viidi jälle ära. Võeti üles tema steriliseerimise teema, et Lions Club võiks selle kinni maksta, räägiti sellest, et ta tuleks luku taha panna, aga siis suri ta ootamatult kopsupõletikku, lahendades kogu probleemi. Hiljem mõtles Rose Franny peale, kui kohtas mõnes raamatus või filmis idiootlikku pühakusarnast hoora. Mehed, kes neid raamatuid kirjutasid ja filme tegid, paistsid olevat sellesse tegelaskujusse kiindunud, aga Rose pani tähele, et nad näitasid seda kuju puhtamana. Ta mõtles, et nad valetasid, kui hingamise ja sülje ja hambad välja jätsid; nad keeldusid märkamast tülgastuse joovastavaid torkeid, kiirustades premeerima end lohutava mõttelagedusega, valimatu lahkusega.
Lahkus, mida Franny Jupatsile osutas, ei olnud sugugi pühalik. Tüdruku kõrist valla pääsev ulg oli tema hingamisprobleemi tõttu kärisev ja tatine. Ta rapsis pidevalt ühe jalaga. King oli kas jalast ära