„Olgu,” ütleb ta, pidades silmas, et sellest on küllalt, rohkem kui küllalt, see osa on lõppenud, aeg on edasi minna. Ta hakkab püksirihma lahti tegema.
Flo püsib nüüd niigi vakka. Tal on sama raskus nagu Rose’il, tal on raske uskuda, et see, mille kohta sa tead, et see peab juhtuma, tõepoolest juhtubki, et jõuab kätte hetk, mil seda ei saa enam tagasi hoida.
„Oh, ma kohe ei tea, ära temaga liiga karm ka ole.” Ta liigub närviliselt ringi, nagu oleks tal mõttes leida mõni põgenemistee. „Oh, sa ei pea ju talle rihma andma. Pead sa talle siis rihma andma?”
Isa ei vasta. Rihm tuleb vöölt, kiirustamata. Ta võtab selle parajast kohast kätte. Olgu siis. Ta astub Rose’i poole. Ta lükkab tüdruku laualt alla. Tema nägu, nagu ta häälgi, on rollist välja langemas. Ta on nagu halb näitleja, kes teeb oma rollist groteski. Nagu peaks ta vürtsitama ja rõhutama just seda, mis selles on hirmsat ja häbiväärset. Oleks aga vale väita, et ta teeskleb, et ta näitleb, et ta ei võta seda kõike tõsiselt. Ta näitleb, ja ta võtab seda tõsiselt. Rose teab seda, ta teab isast kõike.
Rose on alati mõrvade ja mõrvarite üle pead murdnud. Kas tegu peab lõpuks ära tehtama osalt efekti pärast, et tõestada oma publikule – kes ei saa tegu üles anda, vaid üksnes registreerida –, et niisugune asi saab juhtuda, et ei ole midagi, mis ei saaks juhtuda, et ka kõige jubedam veidrus leiab õigustuse, et leiduvad sellele vastavad tunded?
Rose püüab taas vaadata köögipõrandat, seda leidlikku ja lohutavat geomeetrilist kollaaži, selle asemel, et vaadata isa ja tema rihma. Kuidas saab see jätkuda niisuguste igapäevaste tunnistajate ees – linoleum, veski, oja ja sügiseste puudega kalender, vanad majakondsed potid ja pannid?
Siruta käsi välja!
Need asjad ei aita teda, mitte ükski neist ei saa teda päästa. Need muutuvad tuimaks ja kasutuks, koguni ebasõbralikuks. Potid võivad üles näidata pahatahtlikkust, linoleumimustrid su poole kurjalt kõõritada, reetmine on igapäevasuse varjatud külg.
Esimese, või ehk teise valusähvaka peale ta taganeb. Ta ei nõustu sellega. Ta jookseb mööda kööki, püüab jõuda mõne ukseni. Isa lõikab tal tee ära. Näib, nagu poleks temas untsigi vaprust ega külmaverelist rahu. Ta jookseb, kisendab, anub. Isa on tal järel, laksab talle rihmaga, kui aga saab, heidab selle siis kõrvale ja võtab kasutusele käed. Laks ühe kõrva pihta, laks teise kõrva pihta. Edasi-tagasi, nii et tal pea kumiseb. Lööb näkku. Paiskab ta vastu seina ja lööb uuesti näkku. Ta raputab teda ja kolgib teda vastu seina, peksab jalaga ta jalgu. Rose on segane, hullunud, ta karjub. Anna andeks! Oh palun, palun anna mulle andeks!
Flo karjub samuti. Lõpeta ära! Lõpeta ära!
Mitte veel. Ta paiskab Rose’i põrandale. Või viskub Rose ise põrandale. Ta peksab jälle Rose’i jalgu. Rose ei suuda enam rääkida, ta teeb ainult mingit häält, sedasorti häält, mis sunnib Flod hüüdma: Aga mis siis, kui inimesed kuulevad? See hääl on viimases hädas südame põhjast tulev alanduse ja lüüasaamise hääl, sest näib, nagu peaks Rose selles seigas oma osa mängima samasuguse räigusega, samasuguse liialdusega, nagu isa oma osa mängides üles näitab. Rose mängib tema ohvrit niisuguse isekusega, mis äratab, ja võib-olla loodabki äratada isa lõpliku, iiveldamaajava põlguse.
Paistab, et nad annavad selle nimel endast kõik, lähevad nii kaugele kui tarvis.
Mitte päris nii. Isa ei ole teda kunagi päriselt vigastanud, kuigi on muidugi kordi, mil Rose palvetab, et see juhtuks. Isa lööb teda lahtise käega, tema jalahoopides on mõningast vaoshoitust.
Nüüd isa peatub, ta on hingetu. Ta lubab Flol sisse tulla, rabab Rose’i maast lahti ja tõukab teda Flo poole, tuues kuuldavale tülpinud häälitsuse. Flo toob ta ära, avab trepikoja ukse ja lükkab teda trepist üles.
„Mine nüüd üles oma tuppa! Ruttu!”
Rose ronib trepist üles, komistab, komistab meelega, laseb endal vastu treppe kukkuda. Ta ei löö ust pauguga kinni, sest niisuguse žesti peale võib isa talle järele tulla, ja pealegi on ta nõrk. Ta heidab voodisse. Läbi ahjutoru augu kuuleb ta, kuidas Flo vingub ja vastu vaidleb, kuidas isa vihaselt ütleb, et olnud siis vait, kui ei tahtnud, et Rose karistada saab, poleks pidanud soovitama tal seda teha. Siis ütleb Flo, et sellist keretäit ei ole ta kunagi soovitanud anda.
Nad loobivad seda teineteisele nagu palli. Flo hirmunud hääl muutub tugevamaks, saab enesekindluse tagasi. Järk-järgult, ikka vaieldes, tõmmatakse nad tagasi iseendasse. Varsti kõneleb Flo üksi, isa ei ütle enam midagi. Rose on pidanud oma valju nuuksumist maha suruma, et nende juttu pealt kuulata, ja kui ta enam kuulata ei viitsi ja tahab edasi nuuksuda, avastab ta, et ei suuda ennast nii kaugele viia. Ta on jõudnud rahuolekusse, milles ülekohut tajutakse täieliku ja lõplikuna. Niisuguses seisundis saavad sündmused ja võimalused armsalt lihtsaks. Valikud on halastavalt selged. Pähe tulevad sõnad ei ole väiklased, harva on need tingivad. „Mitte kunagi” on sõnad, millele ühtäkki õigus antakse. Ta ei räägi nendega mitte kunagi, ei vaata nende poole enam mitte kunagi teisiti kui vaid jälestusega, ta ei anna neile mitte kunagi andeks. Ta karistab neid, teeb neile lõpu peale. Ümbritsetuna neist paljudest lõplikest asjadest ja kehalisest valust tunneb ta kummalist tröösti ja hõljub väljaspool ennast, väljaspool vastutust.
Aga mis siis, kui ta nüüd sureb? Kui ta ennast ära tapab? Kui ta kodust ära jookseb? Kõik need teod oleksid kohased. Asi on vaid valikus, sobiva viisi leidmises. Ta hõljus selles puhtas üleolekutundes otsekui kergelt joovastatuna.
Ja nagu on olemas hetk, mil ollakse joovastatud, tuntakse end täiesti turvaliselt, kindlana, kättesaamatuna, on olemas ja järgneb sellele vahetult ja ilma hoiatuseta hetk, mil taibatakse, et kogu kaitse on pöördumatult mõranenud, kuigi püsib näiliselt veel ühes tükis koos, niisiis, ongi parajasti hetk – tegelikult just see, mil Rose kuuleb Flod trepile astumas –, milles on Rose’i jaoks ühtaegu nii praegune rahu ja vabadus kui ka kindel teadmine sündmuste kohe algavast allakäiguspiraalist.
Flo astub tuppa ilma koputamata, ent viivitades, mis näitab, et see võis talle pähe turgatada. Ta toob purgiga külma koort. Rose hoiab oma eelisolukorrast kinni nii kaua kui veel saab, lamab voodis kummuli, keeldub välja tegemast ja vastamast.
„Kuule, jäta nüüd,” ütleb Flo kohmetult. „Ega sul ju nii kehvasti ka ei ole, ega ju? Paneme siit seda natuke peale ja lähebki paremaks.”
Flo blufib. Ta ei tea täpselt, kui palju haiget on tehtud. Ta võtab külma koore purgil kaane pealt. Rose tunneb koore lõhna. Usaldavat, titelikku, alandavat lõhna. Ta ei luba seda enda lähedale. Aga et eemale hoida sellest valmis võetud suurest kooreklombist Flo peo peal, tuleb tal end paigast liigutada. Ta rüseleb, punnib vastu, kaotab väärikuse, ja näitab Flole välja, et tal tegelikult eriti midagi viga ei olegi.
„Hea küll,” ütleb Flo. „Sinu võit. Jätan selle siia, saad peale panna, millal ise tahad.”
Veidi hiljem tuleb kandik. Flo paneb selle sõna lausumata käest ja läheb ära. Seal on suur klaas šokolaadipiima, segatud poest pärit Vita-Maltiga. Klaasipõhja ümber on paksud linnasesiirupi viirud. Tillukesed võileivad, kenad ja isuäratavad. Parima kvaliteediga ja õiget punast värvi konservlõhe, rohkelt majoneesi. Paar muretaignakorvikest pagaritoodete pakist, piparmünditäidisega šokolaadiküpsised. Rose’i lemmikud võileibade, kookide ja küpsiste seast. Ta pöörab pilgu kõrvale, keeldub vaatamast, aga söögikraamiga üksi jäädes tunneb ta armetut kiusatust, erutust ja ärevust ning lõhe lõhn ja krõbeda šokolaadi ootus kisuvad ta enesetapu- ja põgenemismõtete juurest eemale, ta sirutab sõrme välja ja libistab