Rose oli end poetanud linnarea tagumisse pinki. Lääne-Hanrattyst ei olnud peale tema kedagi. Ta tahtis end kangesti linnarahva hulka arvata, vaatamata oma päritolule, hoida nende vahvlisööjate ja kohvijoojate ning hommikusööginurkade reserveeritud ja tarkade omanike ligi.
„Pool greipi,” ütles ta julgelt. Keegi teine polnud selle peale tulnud.
Tegelikult oleks Flo hommikueineks greibi söömist pidanud sama halvaks nagu šampanja joomist. Neil polnud greipe poes isegi müügil. Nad ei hoolinud eriti värskest puuviljast. Mõni plekiline banaan, väikesed niruvõitu apelsinid. Nagu paljud teised maainimesed, arvas ka Flo, et kõik, mis pole korralikult keedetud või küpsetatud, on maole kahjulik. Neilgi oli hommikusöögiks puder ja tee. Suviti paisutatud riis. Esimene hommik, kui paisutatud riis kaussi puistati, kerge kui õietolm, oli sama pidulik ja lootustandev nagu esimene päev, mil sai ilma kummikuteta kõval sillutisel käia või esimene päev, kui sai ukse lahti jätta, see tore, lühike aeg pakase ja kärbeste vahel.
Rose oli enesega rahul, et talle greip oli pähe turgatanud, ja oli rahul sellega, kuidas ta oli seda öelnud, nii julge, aga ikkagi nii loomuliku häälega. Tema hääl võis koolis sootuks kuivaks minna, süda võis põntsuva pallina üles kurku veereda ja sinna pidama jääda, higi võis pluusi käsivarte külge kleepida, vaatamata deodorandile. Tema närvid tõid talle õnnetust.
Mõni päev hiljem kõndis ta parajasti üle silla kodu poole, kui kuulis kedagi hüüdmas. Ei hüütud tema nime, aga ta teadis, et hüüe oli talle mõeldud, nii et ta astus sillalaudadel vaiksemalt ja jäi kuulama. Tundus, nagu kostaksid hääled kusagilt altpoolt, ehkki kui ta läbi pragude alla vaatas, ei näinud ta muud kui kiiresti voolavat vett. Keegi pidi olema peitnud end silla alla valli juurde. Hääled olid igatsevad ja nii osavalt moonutatud, et ta ei saanud aru, kas need kuulusid poistele või tüdrukutele.
„Pool-greipi!”
Aastaid kuulis seda aeg-ajalt hüütavat mõnest põiktänavast või valgustamata aknalt. Mitte kunagi ei näidanud ta välja, et kuuleb, aga pidi varsti oma nägu puudutama, niiskeks tõmbunud ülahuult pühkima. Teesklemine ajab alati higistama.
Oleks võinud veel hullemini minna. Häbisse jääda oli lihtsamast lihtsam. Keskkoolielu oli täis ohte, selles halastamatus puhtas valguses, ja kunagi ei unustatud midagi. Rose oleks võinud olla tüdruk, kes kaotas Kotexi. See oli tõenäoliselt üks maatüdrukutest, kes oli Kotexi hügieenisideme taskusse või vihiku vahele pannud, et seda pärastpoole kasutada. Igaüks, kes kaugemal elas, võis nii teha. Rose oli ka ise seda teinud. Tüdrukute tualetis oli Kotexi automaat, aga see oli alatihti tühi, neelas su sendid, aga vastu ei andnud midagi. Räägiti, kuidas kaks maatüdrukut olid nõuks võtnud lõunaajal majahoidja üles otsida ja paluda tal see ära täita. Asjatu vaev.
„Kummal teist seda tarvis läheb?” küsis too. Nad lasid jalga. Ütlesid, et majahoidja trepialuses toas on vana räpane kušett ja kassi luukere. Nad vandusid, et see oli tõsi.
Side kukkus tõenäoliselt põrandale, võimalik, et garderoobis, kus keegi selle üles korjas ja mingil viisil peasaali auhinnavitriini sokutas. Seal pälvis see avalikkuse tähelepanu. Kokkumurdmine ja kaasaskandmine oli rikkunud selle värske väljanägemise, hõõrunud selle pinda, nii et võis ette kujutada, et seda oli keha vastas soojendatud. Suur skandaal. Hommikusel kogunemisel nimetas direktor põlastusväärset eset. Ta tõotas üles leida, avalikustada, karistada ja nimekirjast kustutada süüdlase, kes oli eseme nähtavale asetanud. Kõik tüdrukud väitsid, et ei tea midagi. Tekkis hulganisti teooriaid. Rose kartis, et ta võis osutuda esimeseks kahtlusaluseks eseme omamises ja tundis kergendust, kui vastutus langes suurele mossis olekuga tüdrukule nimega Muriel Mason, kes käis koolis topilistes viskoosist kodukleitides ja kes haises.
„Kas täna kaltsu ka kannad, Muriel?” küsisid poisid nüüd temalt, hüüdsid talle järele.
„Kui mina oleksin Muriel Mason, siis tahaksin ma ennast ära tappa,” kuulis Rose üht vanema klassi tüdrukut trepil teisele lausuvat. „Ma tapaksingi ennast ära.” Ta ei öelnud seda mitte kaastundlikult, vaid vaenulikult.
Iga päev koolist koju jõudes rääkis Rose Flole, mis koolis oli toimunud. Flo nautis Kotexi juhtumit, küsis edasiste sündmuste kohta. Poole greibi lugu tema kõrvu ei jõudnud. Rose ei oleks talle kunagi rääkinud millestki säärasest, milles ta ei etendanud kõrvalist või pealtnägija osa. Lõksud olid seatud teiste jaoks, selles olid Rose ja Flo ühel meelel. Muutus, mille Rose läbi tegi, kui ta sündmuspaigalt lahkus, üle silla kõndis ja krooniku rolli asus, oli tähelepanuväärne. Ei mingeid närve enam. Vali skeptiline hääl, puusahööritus puna-kollaseruudulise seelikuga, enam kui aimatav ülbus.
Flo ja Rose olid osad vahetanud. Nüüd oli Rose see, kes lugusid koju tõi, Flo oli see, kes teadis tegelaste nimesid ja kibeles kuulama.
Horse Nicholson, Del Fairbridge, Runt Chesterton. Florence Dodie, Shirley Pickering, Ruby Carruthers. Iga päev ootas Flo nende kohta uudiseid. Ta nimetas neid topskiteks.
„Noh, millega need topskid siis täna hakkama said?”
Nad istusid köögis, poodi viiv uks laialt lahti, juhuks kui mõni ostja sisse astub või isa hõikab. Isa oli voodis. Flo tegi kohvi või lasi Rose’il külmikust paar kokakoolat tuua.
See on lugu, milletaolisi Rose koju tõi.
Ruby Carruthers oli litsakas tüdruk, koledasti kõõrdi vaatav punapea. (Ühe suurema erinevusena tolle ja praeguse aja vahel, eriti maal ja sellistes kohtades nagu Lääne-Hanratty, jäeti kõõrdi ja pahupidi silmad rahule, puseriti ja väljaulatuvad hambad nii, nagu need iganes kasvada tahtsid.) Ruby Carruthers töötas Bryantite juures, kes pidasid rauakauplust. Ta tegi kosti eest majapidamistöid ja oli pererahva äraolekul koduhoidjaks, ning ära käisid nad sageli, võiduajamistel ja hokimängudel või Floridas. Ükskord, kui ta seal üksi oli, läksid kolm poissi talle külla. Del Fairbridge, Horse Nicholson, Runt Chesterton.
„Vaatama, mis neile pakutakse,” torkas Flo vahele. Ta vaatas üles lae poole ja käskis Rose’il vaiksemalt rääkida. Rose’i isa sedasorti lugusid ei sallinud.
Del Fairbridge oli kena välimusega poiss, ennast täis ja mitte eriti tark. Ta ütles, et läheb majja ja keelitab Rubyt seda temaga tegema, ja kui tal vaid õnnestub Ruby ära rääkida, siis nende kõigi kolmega. Aga ta ei teadnud, et Horse Nicholson oli juba Rubyga kokku leppinud veranda all kokku saada.
„Kindla peale on seal ämblikud,” ütles Flo. „Aga ju neid ei sega.”
Sel ajal kui Del mööda pimedat maja kondas ja Rubyt taga otsis, oli tüdruk Horse’iga veranda all, ja Runt, kes oli kogu asjaga kursis, istus verandatrepil valves, kuulates rähklemist ja hingeldamist hoolega pealt.
Siis ronis Horse välja ja teatas, et läheb majja, otsib Deli üles, aga mitte et teda valgustada, vaid näha, millise pöörde nali võtab, kusjuures Horse’i seisukohast oli tegemist tähtsaima seigaga selles loos. Kui ta leidis Deli sahvrist vahukomme söömast, ütles too talle, et Ruby Carruthersile ei kõlba isegi peale kusta, et iga kell leiab parema ja ta läheb nüüd koju.
Vahepeal oli Runt veranda alla roninud ja Ruby kallal tööle asunud.
„Püha müristus!” ütles Flo.
Siis väljus Horse majast ning Runt ja Ruby kuulsid pea kohal verandal tema samme. Ruby küsis, et kes see on. Ja Runt vastas, et ah, see on kõigest Horse Nicholson. Kes pagan sina siis oled? küsis Ruby.
Püha müristus!
Rose ei viitsinud enam jätkata, aga edasi läks lugu nii, et Ruby hakkas mossitama, istus verandatrepile, riided ja juuksed maas püherdamisest porised, ei võtnud vastu sigaretti ega maitsnud keeksikesi (selleks ajaks kindlasti juba üsna lömmis), mis Runt oli nihverdanud toidupoest, kus ta pärast tunde tööl käis. Nad norisid ta kallal, et ta ütleks, mis viga, mispeale ta lõpuks teatas: „Ma arvan, et mul on ikka õigus teada, kellega ma seda teen.”
„Küll ta ükskord oma palga kätte saab,” sõnas Flo filosoofiliselt. Teised inimesed arvasid samuti. Oli kombeks, et kui võtsid kogemata kätte mõne Ruby