Flo tuleb üles ja võtab kandiku. Ta võib öelda: „Ma vaatan, et su isu on ikka alles,” või: „Kas sulle šokolaadipiim maitses, kas oli ikka piisavalt siirupit sees?” olenevalt sellest, kui lööduna ta end ise parasjagu tunneb. Igatahes on Rose kaotanud kogu eelisseisundi. Rose mõistab, et elu on jälle käima läinud, et nad istuvad nüüd jälle ümber laua ja söövad ja kuulavad raadiost uudiseid. Homme hommikul, võib-olla juba täna õhtul. Ükskõik kui ebaviisakas või ebatavaline see ka ei oleks. Neil on piinlik, aga kaugeltki mitte sel määral, nagu võinuks eeldada nende hiljutist käitumist arvestades. Nad tunnevad mingit veidrat roidumust, terveneja laiskust, peaaegu rahuldustunnet.
Ühel õhtul pärast niisugust stseeni olid nad kõik köögis. Tõenäoliselt oli suvi, või vähemasti oli soe ilm, sest Rose’i isa rääkis vanameestest, kes istusid poe ees pingil.
„Tead, millest nad praegu räägivad?” küsis ta ja nõksatas peaga poe poole, et näidata, keda ta silmas peab, kuigi loomulikult ei olnud vanamehed praegu seal, pimeduse saabudes läksid nad alati koju.
„Need vanad jobud,” ütles Flo. „Millest siis?”
Nad mõlemad näitasid üles sõbralikkust, mis ei olnud just päris teeseldud, aga pisut rohkem pingutatud kui tavaliselt omavahel olles.
Rose’i isa rääkis neile, et vanade meesteni oli miskitpidi jõudnud kuuldus, et see, mis läänetaevas näeb välja nagu täht, esimene täht, mis õhtul paistma hakkab, ehatäht, on tegelikult teisel pool Huroni järve Michigani osariigis Bay City kohal hõljuv õhulaev. Ameeriklaste leiutis, taevakehadega võistlema saadetud. Mehed olid selles kõik ühel meelel, see idee sobis neile. Nad arvasid, et seda valgustavad kümme tuhat elektrilampi. Rose’i isa oli neile halastamatult vastu vaielnud, märkides, et see, mida nad näevad, on planeet Veenus, mis oli taevasse ilmunud juba ammu enne elektrilambi leiutamist. Vanad mehed polnud planeet Veenusest kunagi kuulnudki.
„Tuhajuhanid,” ütles Flo. Ja Rose teadis, ja teadis, et ta isa teab, et ka Flo polnud planeet Veenusest kunagi kuulnud. Et neid selle teema juurest kõrvale meelitada või koguni enda väljavabandamiseks pani Flo teetassi käest, asetas pea toolile, millel ta oli istunud ja sirutas end välja, sättides jalad teisele toolile (kuidagiviisi õnnestus tal samal ajal kleit sündsalt põlvede vahele pista), ja lamas sirgelt nagu pulk, mispeale Brian vaimustatult hüüdis: „Tee seda! Tee trikki!”
Flo oli painduvate liigestega ja väga tugev. Millegi tähistamiseks või hädaolukorras tegi ta imetrikke.
Nad olid kõik vait, kui ta end ringi keeras, käsi kasutamata, üksnes oma tugevate säärte ja päkkade toel. Siis hüüatasid nad kõik võidurõõmsalt, kuigi olid seda varem näinud.
Just siis, kui Flo end ringi keeras, kangastus Rose’ile pilt tollest õhulaevast, teemandina säravate tuleridadega läbipaistvast pikergusest mullist, hõljumas imepärases Ameerika taevas.
„Planeet Veenus!” ütles isa Flole plaksutades. „Kümme tuhat elektri-valgustit!”
Nad tundsid läbi ruumi hõljuvat leppimist, lõdvestumist, koguni põgusat õnnepuhangut.
Aastaid hiljem, palju aastaid hiljem pani Rose ühel pühapäevahommikul raadio mängima. See oli siis, kui ta Torontos omaette elas.
Nojah, söör.
Meie a’al oli see paik teistmoodi. Sedaviisi jah.
Siis põld ju muud ku obesed. Obesed ja vankrid. Lauba õhtati vankrite võidukihutamised peatänava ühest otsast teise ja tagasi.
„Nagu need kaarikute võiduajamised,” ütleb saatejuht või reporter maheda, julgustava häälega.
Neid ma põle näind.
„Ei söör, ma pidasin silmas Vana-Rooma aegseid võiduajamisi. See oli enne teie aega.”
Pidi olema enne minu aega. Mina olen sada ja kaks aastat vana.
„See on imetlusväärne vanus, söör.”
Seda jah.
Ta jättis raadio mängima ja askeldas ise köögis, tegi endale kohvi. Talle tundus, et see oli lavastatud intervjuu, stseen mõnest näidendist, ja ta tahtis teada saada, millisest nimelt. Vana mehe hääl oli nii uhke ja sõjakas, intervjueerija oma kätteõpitud leebuse ja kerguse varjus lootusetu ja ärev. Võis ette kujutada, kuidas ta hoiab mikrofoni hambutu, sõgeda, enesega rahuloleva saja-aastase taadikõbi nina all ja mõtleb, et mida paganat ta seal teeb ja mida ta küll järgmisena ütleb.
„Need pidid üsna ohtlikud olema.”
Mis see ohtlik oli?
„Need hobuvankriga kihutamised.”
Olid ikka. Ohtlikud. Võeti sissesõitmata obesed. Õnnetusi juhtus ikka üksjagu. Lohistasivad mehi mööda kruusateed järel, nägu lõhki ja puha. Kui surma said, siis põld sest enam lugu. Heh.
Mõni obene loopis jalgu. Mõnele pidi jällegi sinepit saba alla panema. Mõni ei liikund siis ka paigast, tee mis sa tahad. Nõnda on obestega lood. Mõni teeb tööd ja veab ennast kas või surnuks, teine ei tiri sul türa ka rasva-ämbrist välja. Heheh.
See pidi ikka päris intervjuu olema. Muidu poleks nad seda sisse jätnud, poleks riskinud. Kui vana mees nii ütleb, siis pole sellest midagi. Kohalik koloriit. Mehe elatud sada aastat teevad ohutuks ja imetlusväärseks mille iganes.
Õnnetusi juhtus iga kell. Tehases. Valukojas. Abinõusi põld.
„Teil polnud siis ka nii palju streike, ega ju? Teil polnud nii palju ühinguid?”
Tänapäeval lasevad kõik üle nurga. Meie tegime tööd ja hea oli, kui meil tööd oli. Hea oli, kui tööd oli. Jah.
„Televiisorit teil ei olnud.”
Põld televiisorit. Põld raadiot. Põld kinovilmisi.
„Tegite endale ise meelelahutust.”
Sedan’d küll.
„Teil on olnud palju selliseid kogemusi, mida tänapäeval sirguvad noored mehed iialgi ei saa.”
Kogemusi.
„Kas võiksite mõnda neist meenutada?”
Ühekorra ma sõin metsaümiseja liha. Ühekorra talvel. Te põleks sest hoolind. Heh.
Järgnes paus, vaikiv heakskiit, või vähemalt jäi selline mulje, siis teadustaja hääl, mis teatas, et kuuldu oli intervjuu Ontariost Hanrattyst pärit härra Wilfred Nettletoniga tema saja teisel sünnipäeval, tehtud möödunud kevadel, kaks nädalat enne tema surma. Elav side meie minevikuga. Härra Nettletoni intervjueeriti Wawanashi maakonna hooldekodus.
Hat Nettleton.
Piitsutajast saja-aastane. Sünnipäeval tehti pilti, põetajad ümberringi askeldamas, reporterineiu kindlasti suudles põsele. Tema poole sähvisid välklambid. Magnetofon neelas endasse tema häält. Vanim elanik. Vanim piitsutaja. Elav side meie minevikuga.
Vaadates aknast välja, külma järve poole, oleks Rose kangesti soovinud seda lugu kellelegi rääkida. Flo oleks hea meelega kuulanud. Talle meenus, kuidas Flo ütles Kujuta ette, mis tähendas, et tema kõige hullemad kahtlused olid suurepäraselt kinnitust leidnud. Aga Flo oli samas asutuses, kus oli surnud Hat Nettleton, ja Rose’il ei olnud mingit võimalust temani jõuda. Flo oli olnud seal ka intervjuu tegemise ajal, aga ta ei kuulnud seda, ei teadnud, et see toimub. Pärast seda, kui Rose oli ta hooldekodusse viinud, paar aastat tagasi, oli ta lakanud rääkimast. Ta oli endasse tõmbunud ja istus suurema osa ajast oma võrevoodi nurgas, salakavala ja pahura näoga, ei teinud kedagi kuulma ja näitas vahete-vahel oma tundeid sel moel, et hammustas mõnd põetajat.
Privileeg
Rose tundis paljusid inimesi, kes soovisid, et nad oleksid sündinud vaesena, aga ei olnud. Ja siis ta uhkeldas nende ees, käies välja mitmesuguseid skandaale ja räpaseid detaile oma lapsepõlvest. „Poeglaste