„Ega ma ei taha…” jonnis naine nagu väike laps, aga tema toonis oli märgata järeleandmist. Tuli oli hakanud pliidi all lõõmama, Saima lisas veel peeneid oksi ja otsis siis kapist viis muna, et need pannile lüüa.
7
Jaaniku oli endale lapsehääle majja saanud, aga elu selles üksikus talus ei läinud sugugi Alberti tahtmist mööda. Laps, lapsed – see oli olnud talle abielu loomulik kaasanne, need pidid ilmuma varsti pärast seda, kui nad Liinega kihelkonnakiriku altari ette astusid ja seal meheks ja naiseks kuulutati. Aga ka abiellumisel oli oma eellugu olnud, mis peretütrele silma heitnud kalasulase muutis Jaaniku talu jaoks hoobilt vajalikuks, isegi asendamatuks: Madis, Liine isa, kes Alberti oli paati aerumeheks, seega kalasulaseks palganud, jäi merre.
See hiline septembriõhtu oli Albertile kogu eluks mällu jäänud. Eelmisel päeval olid nad peremehega võrgud Valgerahu taha suurde merre viinud, ilm oli siis parajalt vaikne ja miski ei andnud märku, et öösel võiks tuul tõusta. Hommikuks oli aga taevas pilve kiskunud, piiritu veeväli näitas valgeid hambaid nagu hammustada ähvardav koer ning Madisel jäi üle vaid murelikult mere poole vaadata.
„Ei praegu ole minekut… Ootame õhtuni, siis ehk rahuneb maha,” arvas ta. „Eile ma uurisin taevast, polnud kuskilt näha, et pikka ja kõva tuult teeks…”
„Nojah, eks võrgud peab ikka kätte saama,” oli ka Albert nõus. Võrgud olid kalamehele sama, mis talumehele hobune ja põllutööriistad. Võrkudest ja kalasaagist olenes siin rannakülas kogu elu.
Päev venis pikkamisi, aga tuule alanemisest polnud mingit märki. Madis käis mitu korda õues, uuris ilma ja ütles siis ohates:
„Eks peab vist ikka minema… Ei see alane, justkui tõstab veel! Mine tea, hommikuks vana maru platsis, otsi siis veel püüseid…”
Nad läksidki. Mari ja Liine jäid neile murelikult järele vaatama, sest Madis oli enne minekut veel õpetanud:
„Kui me pimeda hakuks pole tulnud, pange siis latern aknale! Ja keerake tuli hästi suureks, et näeks kurssi hoida!”
Albert sõudis esimesel pingil, Madis tagapool – tema tundis paremini maamärke ja oskas kurssi pidada. Paat tõusis ja vajus, lained tagusid vastu esitäävi, tuul külvas sõudjad pritsmetega üle ja meeste tuju oli morn. Niisuguse ilmaga merega vastamisi minna polnud naljaasi.
„Loll olin, et ma eile… nende võrkudega… Mitte keegi ei läinud, ainult meie!” karjus Madis üle õla Albertile nagu vabanduseks.
„Mis sa enam sellest! Peaasi, et need kätte saame!” andis eessõudja vastuseks. Tema oli siia kalurikülla tulnud sisemaalt, mere tujud ja tegemised olid talle võõrad. Tema oli käsutäitja, peremees teadis, mida, millal ja kuidas. Sõudmise õppis ta kiiresti selgeks, aga peale selle valdas veel üht veega seotud kunsti, mis kohalikele kaluritele oli millegipärast võõraks jäänud – Albert oskas hästi ujuda. Suvepäevadel, mil meri puhkas ja tuli taludes heinatööd teha, leidis ta ikka aega, et vette minna, seal pikki tiire tehes higist keha jahutada ja ujumisrõõmu nautida. Oli sellepärast Madiselt isegi hurjutada saanud.
„Inimene ronib paljalt vette! Vaata, et haug sul midagi küljest ära ei näksa!”
Sel septembripäeval nad oma võrke ei leidnudki. Tuul tõusis veelgi, pilved hakkasid üha madalamalt kihutama ja nähtavus jäi nii viletsaks, et võrgumärke oli võimatu märgata. Nad üritasid laineid trotsides küll siia-sinna ristelda, aga Valgerahu taga oli juba piiritu avameri ja peale rahu poolt paistva kõrge lainemurru polnud siin mingeid orientiire. Pilved olid madalale vajunud ja maamärgidki koos silmapiiriga ühtäkki uttu kadunud.
„Ega me vist… leia…” karjus Albert omakorda Madisele. Meri käis siin tõesti kõrgelt, laineorgu vajudes oli näha ainult kihutavaid pilvi ja esimest korda tundis sisemaalt tulnud mees hirmu, et sõiduriist ei taha enam nende sõna kuulata. Paadipõhjas loksus juba poole sääreni vett, aga hauskari haaramiseks polnud kummalgi käsi, need pidid pidevalt aerudele suruma, et paati vastutuult hoida.
Madis ei vastanud, aga ta vimma tõmbunud selg kõneles, et mitte enam noor mees pingutab kõigest väest. Kas ka tema oli meeleheitel?
„Sõuame kalda poole enne kui hilja!” hüüdis Albert jälle, aga ei saanud ikka veel vastust. Madis tegi häält alles siis, kui järjekordne tuulepagi ähvardas paadi oma võimusesse võtta.
„Kui… ainult… kividesse ei viiks…”
„Lähme kaldale, see on allatuult!” karjus sulane üle tormimühina ja kuulis siis vastuseks midagi, mis ta hirmu veelgi süvendas:
„Enam ei ole allatuult… Kodu jääb juba Valgerahu taha! Peame… suure mere poole võtma, siis saame ehk Andrema randa… Kui kividesse viib, oleme hukas!”
See oli halb sõnum, Andrema külani oli Jaanikult mitu kilomeetrit. Albert rebis kõigest jõust aerudest ja siis juhtus halvim, mis juhtuda sai – käis raksatus ja vasak käsi vabanes sedavõrd ootamatult, et mees selili paadipõhja plartsatas. Aer oli murdunud ja paat pööras end sedamaid pikilainet. Madis tagapingil püüdis küll teha, mis oskas, aga tuul nõudis oma ja ainuke sõudja suutis paadi vaid allatuult minema pöörata.
„Katsu selle… tervega vastu hoida, et… et mere poole võtaks…” karjus ta sulasele ootamatult kileda häälega. Kas see oli surmahirm, mis muidu rahuliku mehe niiviisi kiljuma pani?
Seda häält kuulis Albert oma kõrvus hiljem mitu nädalat. See hääl äratas ta öösel unest, tõi isegi vee silma otsekui küsides – kas sa oleksid midagi teha saanud, et Madist päästa? Et ta elusana randa tuua?
Ei, vastas Albert iseendale samamoodi, nagu ta valla konstaablile oli vastanud. Tema ei saanud teha midagi, kui paat kividesse raksatas ja hetkega pikiti lõhki kärises. Vana paat oli, kaared küll tammest, aga põhjalauad juba pehkinud. Ja seal kivide otsas ei oleks isegi raud vastu pidanud, lained asusid sedamaid paati lammutama.
„Kuidas teie sealt pääsesite, paati ju enam ei olnud?” oli konstaabel usutlenud.
„Ma ei tea… Vist viis laine mu üle kivide. Valgerahu taga oli vaiksem, siis sai juba ujuda! Raske oli, aga…”
„Kas te Madis Kraavi enam ei näinud? Ei püüdnudki teda päästa?”
See konstaabli küsimus äratas Albertis viha. See maarott ei osanud kujutledagi niisugust möllu, kus ellujäämisinstinkt on kõigest muust tugevam. Aga veelgi halvem – selles küsimuses oli varjul peremehe ja sulase vastandamine, isegi süüdistus, et sulane oli eluga pääsenud, aga peremees merre jäänud.
„Ei näinud! Ja tema ei osanud ujuda!” oli Albert trotsiga vastanud.
Jaaniku peremehe Madis Kraavi surnukeha andis meri kiiresti välja – juba järgmisel õhtul, kui torm oli vaibuma hakanud, leidsid rannal otsinud külaelanikud laiba põlvesügavuses vees kummuli hulpimas. Mehe õliriidest südvester oli kadunud, nägu ja kiilanev pea kividest kolgitud, aga saapad jalas, nagu oleks ta tahtnud Jumala palge ette täies varustuses jõuda.
Madis sai maamulda, Jaaniku oli peremeheta jäänud. Küllap sellepärast võttiski perenaine Mari Albertiga omavahele jäädes jutuotsa üles.
„Sügis on ikka hea püügiaeg olnud, aga pole meil enam peremeest ega võrke… Ma vaatasin vanad võrguräbalad üle, midagi saaks neist ju teha! Ja mõtlesin, et äkki sina saaksid Kuslapi paadis aerukoha, neil see neljamehepaat! Äkki lähed ja räägid?”
„Mis minul rääkida… See rohkem peremeeste asi! Mina olen ainult Jaaniku kalasulane, leping oli, et jõulukuuni.”
Mari tegi selle peale mõtliku näo. Rääkis vaikselt, nagu iseendale:
„Ma mõtlesin, et teil Liinega… Et oli nagu midagi plaanis või…”
„Madis ütles ju selge sõnaga, et kui ma veel tüdruku poole vaatan, siis värava