Jaaniku Mari oli oma ainukest tütart Liinet rangelt ja jumalakartlikus vaimus kasvatanud. Juba nelja-aastasena võeti laps palvekoosolekutele kaasa, kus ta teiste külanaise vahel pikal pingil istuma pidi ja tutistamise hirmus jalgugi ei julgenud liigutada. Mida see võõras onu seal edasi-tagasi kõndides rääkis ja miks vahepeal kõik laulma hakkasid, seda ei suutnud lapse mõistus taibata ning ega seda polnud vajagi. Palvetunnid said talle hiljem elukooli kohustuslikuks osaks ja nendest jäi meelde, et inimene on tühine, kogu elu siin maailmas juhivad hoopis võimsamad jõud. Sarviline põrguvürst tahab kõiki patuteele pöörata, sellepärast tuleb kõrvale vaatamata käia seda rada, mida palvemaja kaudu taevast näidatakse; palvemaja pidi seega nagu Jumala postkontor olema, mille kaudu ta inimestele läkitusi saadab. Aga peale palvemajast saadud hea ja kurja äratundmise õpetati siinkandis põlvest põlve veel endeid ja märke, mida inimene peab hoolega tähele panema, et elus hakkama saada – selleks et teda mõni kuri haigus ei tabaks või tema peret ja kariloomi keegi kurja silmaga inimene lihtsalt ära ei kaetaks.
Mari ise oli kirjaoskaja, kaks talve külakoolis käinud ja seal lugemise ja kirjutamise kuigivõrd selgeks saanud ega osanud oma tütrelegi enamat tahta. Lugemine ja kirjaoskus olid vajalikud vaid selleks, et kalendrisabasse mõned sündmused üles tähendada, ja sellest pidi Mari arvates ka Liinele piisama. Vanu kalendreid, mis olid majas ainukesed ilmalikud raamatud, hoiti Jaanikul hoolega alles ja veel aastakümnete möödudes võis koltunult lehtedelt lugeda Mari kandiliste tähtedega ülestähendusi:
19-mal vinaku päval oli lampal kaks tale. Kiviaja Mart antis kaksküment kopkat võlka. Rukid oli sel astal neli1/2 vaka…
Mari ei tunnistanud ilmaski, et mõnesse sõnasse tuleb kaks samasugust tähte kõrvuti teha, ja kui juba koolitüdrukuks saanud Liine talle sellest rääkis, kohmas vaid tusaselt:
„Ena mul asja, veel tinti raiskama…”
Ka Liine koolitee jäi lühikeseks – koolmeister võeti ilmasõtta ja kahekümne õpilasega külakool pandi lihtsalt kinni. Jaanikute perre Liine kõrvale oodatud poega ei tulnudki, töökäsi jäi väheks ning paratamatult tuli hakata sulast pidama, kes kõigepealt paadis aerusid tõmbaks, aga muul ajal ka muid talutöid teeks. Nii tuligi hakkaja noore mehena majja Albert, kes pärast seda, kui vana Madis merre jäi, koduväiks tunnistati. Siis aga läksid ajad segaseks, tulid võimuvahetused ja sõjad. Kivirannale olid küll kõik sõnumid nii võimuvahetusest kui ka sõdadest omajagu viivitusega jõudnud, uudiste levitajaks oli siin pood, sest Poe-Karlal oli raadio. Neljakümne esimesel aastal ilmutas aga uus võim end ka Kivirannal – ühel öösel tuldi Karlale järele, mees kadus jäljetult ja see uudistekanal läks umbe.
Albert oli peres ainus, kes maailmas toimuva vastu huvi tundis, Marist ja Liinest läksid kõik uudised mööda. Mis laias maailmas sünnib, see neid lihtsalt ei huvitanud, sest Jaanikul oli alati oma elu elatud, see üksik mereäärne talu oli nagu riik riigis. Alles siis, kui hakati sõjast rääkima ja mobilisatsioon välja kuulutati, jõudis Liineni teadmine, et suure ilma sagimised võivad ka tema pere elu muutma hakata.
„Kas nad nüüd sinu ka ära võtavad?” oli ta Albertilt hirmuga küsinud ja sedamaid vastuse saanud, mis ta maha rahustas.
„Mina Vene sõjaväkke ei lähe!”
„Aga kui vägisi viiakse?”
„Ei lase viia! Ma ei anna kätte!” Albert oli rusikaga lauale põrutanud ja ei andnudki end kätte. Redutas metsaheinamaale ehitatud vanas küünis, hiilis öösiti koju sööma ja tuli mõned nädalad hiljem teatega, et sakslased on sees. Mundris mehi nähti Kivirannal alles mitme päeva pärast, sõda oli sellest kõrvalisest paigast lihtsalt kaarega mööda läinud. Sõja mõjud jõudsid Kivirannale tükk aega hiljem, aga needki jäid siin metsade taga kuidagi tagasihoidlikuks, väljendudes peamiselt petrooli ja suhkru puudumises. Riideid ja jalanõusid polnud siinkandis ka varem poest ostmas käidud, need olid naaberküla rätsepa ja kingsepa kätetöö, maainimese jaoks tugevad tehtud ja teenisid neid ka läbi sõjaaja.
Vana Mari oli kuuekümneaastaselt veel kõbus ja käis hoolega palvetunnis. Vahel läksid nad koos Liinega, aga enamasti käis ta üksinda, et seal omaealistega seltsida ja pärast külauudiseid kuulda. Ja ükskord tuli ta külast, silmad hirmu täis.
„Täna rääkis palvevend hoopis hullu juttu! Sõda on jälle lähedal, venelased tulevad sisse ja tapavad kõik ära! Viimase kui ühe inimese!”
„Nonoh, kas see asi just nii hull on…” oli Albert ämma rahustada püüdnud. Et rinne jälle Eestimaale on jõudnud ja kuskil Narva kandis ränki lahinguid peetakse, oli talle teada, aga ta oli arvanud paremaks sellest kodus mitte rääkida.
„Jaa! Juba mitmel pool on kõik seina äärde pandud ja püssiga surnuks lastud! Palvevend ütles, et peab paadid valmis panema ja… ainult üle mere, enam muud ei aita! Peab sinna pagema, kus venelasi ei ole.”
„Jumal küll, kas tõesti tuleb oma kodu maha jätta…” Liine vangutas pead ja vaatas vaheldumisi ema ja Alberti poole. Tema polnud otsustaja tüüpi, oli rohkem niisugune, kes teistel otsustada lasi ja viltumineku korral hiljem lõputult tänitada armastas.
„Mina küll Eestimaalt kuskile ei lähe, tulgu mis tuleb,” arvas Albert.
„Siis oled surmalaps! Aga Liinet ma siia tapjate kätte ei jäta!” oli ämm kindel ja pöördus otse tütre poole: „Otsi kõik meie paremad riided kokku ja pane kimpudesse! Seo voodilinad ümber, neli nurka sõlme…”
„Tohoh! Et teil ongi kohe minek käes? Kes teile paadi annab, või hakkate meie väikse künaga ise üle mere sõudma?” Albert tundis oma ämma, Mari oli ennegi esimese ehmatusega niisuguseid asju otsustanud, mida ta hiljem kahetses. Küllap seekord läheb samamoodi, oli põhjust lihtsalt aasida.
„Paadi, paadi… Andremal pidi kaks võõrast mootorpaati käima, need muudkui veavad inimesi mere taha! Peaasi, et hing sisse jääks! Kas sina tõesti tahad venelaste kätte jääda?”
Küsimus oli küll retooriline, aga siiski liiga otsekohene, et Albert oleks saanud sellele vastamata jätta.
„Minu tahtmise järgi need asjad ei käi! Mina tahaksin elada nii, nagu enne sõda, näe – majagi tahaks siit-sealt kõbimist…”
„Ah, mine sina oma jutuga! Palumetsa omad lähevad kindlasti, lubasid ka mind kaasa võtta, kui… kui sina mineja ei ole! Võidki siia jääda, kui tahad, aga Liine tuleb kaasa!” Ämm rehmas käega nagu herilast tõrjudes ja kadus kambrisse. Liine vaatas mõnevõrra nõutult mehe poole ja küsis veidi ebaledes:
„Hakkame siis pakkima, jah? Ma just nägin unes, et taevas oli suur must pilv…”
„Jäta oma lollid unenäod!” käratas Albert. Ka tema polnud päris kindel, kas on õigem jääda või tõesti hakata otsima paati, mis üle mere viiks. Aga seal teisel pool olid võõrad inimesed, võõras keel, täiesti tundmatud olud… Siin oli Jaaniku talle juba kümne aasta eest koduks saanud ja seda, et Kivirannal kohe tapma hakatakse, mees ei uskunud. Ning mõte, et peab naiste tahtmise järele talitama, kallutas ta lõplikult vastupidist otsust tegema. „Ma juba ütlesin, et mina ei lähe siit kuskile!”
„Aga ema…” kahtles Liine.
„Pole midagi, küll ta rahuneb maha,” kohmas mees ja läks välja, pinumaal oli puudelõhkumine pooleli jäänud.
Jaaniku Mari ei rahunenud maha. Püüdis viimse hetkeni ka Liinet kaasa tulema keelitada ja tema plaan üle mere põgeneda oli kõigutamatu. Naaberkülas elav Palumetsa Edgar oli Mari onupoeg ja ühel pilvisel sügishommikul oli ta tõesti Jaaniku väravamulgul, kogu pere vankril.
„Eks Andremale peab mööda heinamaateid minema, suurteel pidi sakslasi liikuma,” ütles mees ärevalt ringi vahtides. „Peaasi, et hiljaks ei jääks, et ikka paadikohta oleks…”
Mari oli juba valgehakul end valmis sättinud, nüüd ronis ta kibekähku