Kummaline naine… Kui ta niiviisi vaikivana kõnnib, võiks teda peaaegu iluduseks pidada. Aga kui lähemalt uurima hakata – tema käitumine on ettearvamatu, kõneviis kohati piinlikult otsekohene, tema hoiakus on midagi metsloomale omast… Pealegi oleks ta just nagu pidevalt valvel, otsekui kartes, et keegi teda ootamatult lüüa tahab. Mis see on – usaldamatus? Millest? Küllap sellest, et on lapsest saati siinsamas üksildases rannas elanud, pole siit kaugemale saanudki, pole võõraid inimesi ega teistsugust elu näinud… mõtles mees ja ei osanud kuidagi aru saada, mis teda sellisest negatiivsest kokkuvõttest hoolimata Saima juures köidab. Nädalaid kogunenud seksuaalne pinge oli taandunud, põhjus polnud enam selles, siin pidi midagi muud olema. Selle naise omapära? Rikkumatuseks poleks seda vist nimetada saanud, oli ta ju lapse sünnitanud ja niisiis enam mitte puutumatu… Või on tõesti olemas naisi, kelle hingeline süütus jääb ka pärast füüsilisi kontakte püsima?
Kui nad olid rannarajal õige kohani jõudnud, seisatas Saima ja tõmbas oma pleekinud sitskleidi ühe liigutusega üle pea. Aga ei, see polnud häbitunde peletanud öösise ühtesulamise tagajärg, nagu mees esimesel hetkel arvas – kleidi all oli naisel midagi supelkostüümi taolist. Nähtavasti tema enda õmmeldud kaheosaline kehakate, mis kuskil avalikus rannas oleks ehk muigavaid pilke püüdnud, aga siin täiesti oma kohal oli.
„Lähme siis…” ütles naine vette astudes, aga ei vaadanud mehe poole. „Vesi on muidugi külmem kui eile õhtul, sa võid nohu saada!”
Esimesed viis õnge olid tühjad. Siis tuli paarisajagrammine särjenolk. Siis jälle hulk tühja… Lõpuks kogunes Saima kotti kümmekond ahvenat, kolm särge ja üks vilkalt vingerdav angerjas, keda Evald isegi pelgas. Saima aga oli libedal elukal vilunud käega lõpustest võtnud ja kotti toppinud.
„Mulle see kala ei meeldi, nagu uss teine…” ütles Evald ebalust tundes. Tema poleks angerjat puutuda tahtnud, mis sellest, et pidi maitsev kala olema.
„Ega sulle ussid ka ei meeldi? Neid on siin rannas küllalt, ronivad ikka lauta munema, eriti just nüüd, jaanipäeva aegu…” seletas naine rahumeeli. „Mina neid ei karda, peaasi, et nad lehma udarat tühjaks ei imeks. Kui plika oli väike ja heinamaal mätta otsas magas, kartsin alati, et ronivad lapsele suhu.”
„Lapsele suhu… Mis nad sinna?” küsis mees jälestusega.
„Piimalõhn, noh! Selle peale on nad maiad, Olmandi külas oli ühele titale isegi kõhtu roninud, pärast arst lõikas kõhu lõhki.”
„Noo…” tegi Evald kahtlevalt. See jutt ületas juba fantaasia piirid, aga Saima oli jutusoonele saanud ja seletas edasi:
„Mina neid sittu ei karda, kui jalgu jääb, löön maha ja kõik. Aga vaat konna, seda ma kardan, see ajab hirmu peale! Kui konn tee peal kükitab, siis ma lähen kaarega ümber, see on paha märk.”
„Konn on ju süütu loomake, mis temast karta! Sööb ainult kärbseid ja nälkjaid, tema ei tee kellelegi kurja,” oli nüüd Evaldi kord oma teadmised teisele vastu panna. See rannatüdruk oli tõesti omamoodi, midagi niisugust, nagu ühes kunagi nähtud filmis… Mis selle filmi nimi oligi? Metsik… Ah jaa, „Metsik Bara”, ainult et too plika seal filmis oli mustapäine, see siin aga hoopiski hele.
„Eks vana Liine õpetas mulle kõik ilmatarkused selgeks! Alguses oli tige, aga pärast, kui haigeks jäi, siis sai aru, et ta ilma minuta ei saa läbi, ja hakkas õpetama. Siis ta enam ei löönud ega tänitanud… Mina tegin süüa ja talitasin, tema oli voodis ja muudkui rääkis!” seletas Saima, harutas õngeliini otsamärgi emanööri küljest lahti ja hakkas ees kalda poole sumama, kalakoti puldanrihm ümber kaela.
Evaldil oli jälle mõtlemisainet. Saima kardab konna – see kõlas nagu anekdoot. Muidugi, konna lemmikloomaks pidada oleks raske, ikkagi külm ja libe elukas, aga et karta… Ja samas oli naine äsja paari-kolme vaksa pikkuse angerja paljakäsi kotti toppinud, kartmata ja jälestust tundmata. Kummaline naine, tõesti omamoodi vastuoluline looduslaps, kes on siit-sealt kuuldud ebatõed ja uskumused kriitikata omaks võtnud.
„Mis kell sa pead meeste juures olema? Mis kell töö hakkab?” heitis eessammuja üle õla mehele küsimuse.
„Ega me siin minutipealt… Aga kaheksaks oleks viisakas kohal olla.” Evald kujutles brigaadikaaslaste muigel nägusid – nii oli ka tema hommikuti vaadanud öistelt eksirännakutelt saabujaid. Nüüd on siis järg tema käes, paraku küll mitte esimest korda. Ainult keegi ei saa väita, et temaga selliseid öiseid hulkumisi tihti juhtuks.
„Siis ma jõuan sulle süüa teha! Löön paar muna pannile, kalaga ei hakka praegu jändama.” Saima kiirendas sammu, et ikka jõuaks, ja Evald ei hakanud vastu vaidlema – kõht nurises päris nõudvalt juba õhtust peale.
Eks ta nüüd kutsub mind tuppa… Näen ära, mismoodi ta elamine on. Küllap on laps ka üles tõusnud, näen tedagi, mõtles mees tõelist huvi tundmata. Parema meelega oleks ta kohe Pikkpõllu poole astuma hakanud – sellega võiks seikluse lõpetatuks lugeda. Sest iga siin viibitud tund seob teda selle kummalise naisega aina rohkem… Saima ümber oli tema ligitõmbavusest hoolimata liiga palju võõrast, kohati täiesti arusaamatut müstikat; nende vahel seni toimunust hoolimata elasid nad eraldi maailmades, mida lahutas selge ja ületamatu piir.
„Lähme sisse, eks Meeri on juba üleval! Tema on mul hästi iseseisev, peab palju üksinda kodus olema, harjunud…” rääkis Saima maja juurde jõudes ja samas kaduski kääksuva ukse taha.
Ka see uks tahaks kõbimist… Muidu veel käiks, aga hinged on järele andnud, hindas Evald. Kas tõesti sisse minna? Aga miks mitte?
Väljas valgusega harjunud silmadele oli esik kottpime ning ka sealt edasi valitses hämarus. Köök oli suur ja… kivipõrandaga! Suured korrapäratu kujuga paeplaadid olid ukse alt ja pliidi eest siledaks kulunud, isegi muldsed vuugid jalgadega läikima lihvitud. Evaldile tundus, et ta on üle selle läve astudes ajas pika sammu tagasi teinud. Vähemalt viiskümmend aastat kui mitte enam.
„Meeri!” hüüdis Saima kuskile tahapoole ja hetk hiljem ilmus tagakambrit ja kööki eraldavate kardinate vahele ukseavasse lapsenägu.
„Tule, ütle onule tere!”
Meeri polnud aldis käsku täitma. Põrnitses võõrast tulijat ja krousis kardinapooli näo ümber veelgi rohkem kokku, nagu tahtes sellega end ära peita, kuigi nägu jäi nähtavale.
„Tule nüüd välja!” Saima lükkas kardina kõrvale ja haaras lapsel käest. Vedas ta lausa jõuga kööki. „Ütle onule tere!”
Tüdrukuke raputas kangekaelselt pead. Nüüd sai Evald last silmitseda – samamoodi linalakk, aga nina polnud Saima moodi. Ja silmad olid hoopis tumedad – või tundus see vaid siin hämaras nii?
„Las ta olla, küll pärast ütleb… Tere, Meeri!” tegi mees esimesena algust, aga seegi katse jäi vastuseta. Silmad hakkasid hämara köögiga harjuma ning Evald märkas lapse näol mitut punast plekki. „Millest need…?” küsis ta Saima poole pöördudes.
„Ah, eks ikka lutikad… Nendega ma olen hädas! Vanamutt õpetas küll, et tuleb surnuaialt labidas tuua ja sellega põrutada, et siis kaovad ära, aga tühjagi!”
„Surnuaialt… labidas? Mis sellega?”
„Noh, niisugune labidas, millega on surnule hauda kaevatud. Selles pidi teise ilma saatmise vägi sees olema. Kui sellega vastu seina lüüa, surevad lutikad ära,” seletas naine. Ta oli vahepeal varrega malmpanni pliidile pannud ja üritas kiiresti pliidi alla tuld läita. „Mutt niimoodi õpetas, aga…”
„Püha müristus! Ja sina usud niisugust jama?” Evald oli keeletu.
„Noh, eks… eks vanarahva tarkus on rahvast alati aidanud,” kohmas Saima vastuseks, ise Evaldi poole vaatamata. Ilmselt oli ka tema vähemalt selles tarkuses kahtlema hakanud. „Aga lutikatest peab lahti saama!” ütles ta siis õigustavalt.
„Loomulikult! Aga selleks on teistmoodi vahendid! Mürk,