Rannal õitseb kibuvits. Erik Tohvri

seletatud, et praegu ei saa kuidagi ei tsemendi- ega puidufondist midagi eraldada, kõik kulub sõjajärgseks ülesehitustööks. Soovitatud järgmiseks aastaks taotlus sisse anda. Lembit lõi käega ja tuli tulema, viis naabervalla saeveski juhatajale kotitäie priskeid lõhekalu ja sai vastutasuks paar vankrikoormat jämedaid prusse, millest siis ühisel jõul midagi kokku pandi. Kuigi ilus selle töö tulemus ei saanud, riiskadega hõredalt kokku traageldatud, vaid kahelt poolt saeraamist läbi käinud prussidest pooleteise meetri laiune sild tuli vildak ja kiivas, aga ajas asja ära. Siis aga anti piirivalve kaudu karm käsk, et sedamaid tuleb sadamale tugevast võrgust raudaed ümber ehitada, ja ennäe imet – selleks oli riigil materjali ja pealegi saadeti koos materjaliga veoautol kohale ka umbkeelne tööbrigaad. Kahe päevaga sai aed valmis, väravad nii maa kui ka mere pool, ja tabalukkude võtmed anti Kangru Lembitule koos põhjalike õpetussõnadega pidulikult üle.

      Nõukogude piirivalve oli oma võimu järjest enam näitama hakanud. Kogu rannaala kuulutati keelutsooniks, kuhu ükski võõras ilma eriloata ei pääsenud. Kalurite iga mereleminek oli vaja piirivalve korrapidaja juures registreerida, öelda paadi number ja paadis olevate inimeste arv. Ning kui merelt tagasi jõuti, tuli ka sellest kohe ette kanda.

      Tuisuse taganttuule abil edenes kodutee jõudsalt, mehed sõudsid parajas lastis paadi sadamasse, Albert lukustas merevärava ja kinnitas paadi ketiga sadamasilla külge.

      „Mine ja ütle, et me oleme tagasi! Las Lembit teatab piirivalvesse,” ütles ta Aadule. „Ja saatku kedagi hobusega randa, siit saab kalu terve vankrikoorma jagu.”

      „Nojah, eks need valvajad on selle tuisuga hirmu täis! Ei nad näe midagi, sibavad mööda randa nagu jahukotis… Paras kuraditele!” arvas Aadu, ise südames heameelt tundes. Kaarepile, kolhoosi kontorisse kõndida oli palju meeldivam kui siin tuisu käes turskade suudest õngesid välja harutada. Õngede söötmine meeldis talle rohkem: silk pussiga tükkideks ja tükid muudkui ükshaaval konksude otsa, see oli mõnus töö ja seda sai teha tuulevarjus või isegi taresoojas. Ka õngede merrelaskmine käis lihtsalt ja kiiresti, vaata ainult, et nööre sassi ei aja. Väljavõtmisel lõigati kalad lihtsalt lipsude küljest lahti ja loobiti paadipõhja. Vanasti oli suurem osa õngekonksudest turskadele kurku jäänud ja koos saagiga minema viidud, nüüd aga anti kolhoosile uusi konkse jaopärast ja seetõttu oli vaja vanad välja koukida ja uuesti lipsude otsa siduda.

      Tuiskas. Hädine sadamasild oli juba valge sulalumekorraga kaetud, lund kogunes ka paadipõhja kuhjatud kaladele, kellest mõni veel laisalt liigutas. Jaaniku Albert istus kai ääres kõikuvas paadis, harutas pussi abil turskade suust õngesid ja viskas need ükshaaval vanasse tsinkämbrisse, mis kuulus paadivarustuse hulka. Sealt pärast hea võtta, et kodus ära puhastada ja enne uut püügiringi jälle käiku lasta. Konksude väljaharutamine oli mehaaniline töö, mis mõtlemist ei vajanud, Albert surus nahkse kõrviku tugevamini pähe ning lasi kätel käia.

      Näe, alles novembrikuu, aga talv on hakanud juba kõvasti hambaid näitama… Esimesed lumed on tulnud ja läinud, eks selle tuisugagi läheb samamoodi – kirjab maa valgeks ja sulab jälle. Praegu tundub küll külmemaks minevat, tuul poeb nii ihu ligi, et… Jalad on märjad, eks sellepärast. Vanad kummikud tahavad jälle lappimist, ei tea, millal uued saab. Kooperatiivis lubatakse küll, aga siiamaani pole jaole saanud…

      Tursad olid sööda enamasti sügavale neelanud ja konksude kättesaamine üsna vaevaline. Kinnastega niisugust tööd ei tee, ja kuigi kaluri käed on külmaga harjunud, kohmetuvad lõpuks needki. Märg pussipea oli limastest kaladest ammugi libedaks muutunud ning mitu korda juhtus, et puss Alberti peost paadipõhja kalade hulka lipsas.