Mõistagi soovis isand Cerën Orianë CXII eelnevalt veenduda, kas oskan neid relvi ka käsitseda. Mul polnud enam vaja loovutada lahinguarvutile kontrolli oma lihaste ja närvisüsteemi üle, sest meie teadvus moodustas ühe terviku. Pilkav nimetus „masininimene” iseloomustas mind tabavamalt, kui mu võõrustajad oleks eales osanud arvata.
Näidissooritus muutis isand Cerën Orianë kurvaks. „Kahju,” ütles ta, „ma tunnen isand Äilën Selandë ema. Palun kümmetuhatkonnaülemat, et ta laseks koostada meie väeosa nimel väärika kaastundeavalduse.”
Teadmine, mida relvade toomise žest ja isanda sõnad tähendavad, ei tulnud luureinfost, vaid Dashe teadvusest. Relvad toodi mulle selleks, et ma neid ei kasutaks. Isand Äilën Selandë ema edastas palve, et ma tema poega ei tapaks.
„Mu vanemad hukkusid maavärina ajal, kui olin veel imik. Mu ema kuulus põllupidajate seisusse. Oleksin meelsamini talupoeg, kelle ema on elus, kui ilma emata isand, kes olen praegu,” vastasin.
„Teie lahked sõnad on auväärt emandale suureks kergenduseks. Ütlen need talle kindlasti edasi,” kinnitas isand Cerën Orianë.
Isandaseisuse kõnepruuk oli täis varjatud tähendusega fraase. Olin äsja isand Äilën Selandë emale teatanud, et mõistan tema palvet ja loobun võitlusnugadest.
Mul oli nagunii kavas võidelda paljakäsi. Olin tasavägine oma tehisinimesest naisega, kes oli teeninud politseijõudude eriüksuses ja tapnud paljaste kätega rohkem inimesi kui kes tahes teine, keda teadsin. Miks oleksin pidanud kartma noavõitlejaid, olgu nende kunst ükskõik kui iidne?
Isandaseisuses mehed omavahel kohut ei käinud. Vaidlus- ja tüliküsimustes leiti kompromiss isekeskis, kui see ei õnnestunud, lahendati asi kahevõitlusega.
Mehe au puudutavates küsimustes võideldi ilma relvadeta. Käsitsivõitlus oli üsna robustne ja kindlasti mitte valutu, kuid tänu kiirele ja tõhusale esmaabile lõppes säärane duell väga harva mõne osavõtja surmaga. Seetõttu harrastasid mõned noorisandad tülinorimist ja duellipidamist omamoodi spordina.
Hoopis teisiti oli aga lugu, kui mängus oli naise au, sest siis läks noavõitluseks. Sillán tähendas silda igavikku ning sáhatár hinge viijat. Võitja võis halastada, aga juhul, kui ta seda ei soovinud, lõikas ta sáhatári viimase rituaalse lõikega kaotaja kõri läbi ning tollel lasti surra. Ainult kuningannal oli õigus naise au pärast peetavas võitluses kaotajale elu kinkida.
Duellieelsel päeval kutsus sadakonnaülem Vvlorë mind väikesele perekondlikule õhtusöögile, nagu ta ise seda nimetas. Võtsin kutse tänuga vastu.
Nende pere elas ümmarguse põhiplaaniga kolmekorruselises majas, mis seisis mäeküljel nagu vanaaegne vahitorn. Väljastpoolt jätsid elamu looduslikust kivist seinad arhailise mulje, kuid seestpoolt tundus maja õdus. Sadakonnaülem mainis, et hoone seinad ongi üle saja kahekümne ajatsükli vanad, samas oli kõike muud palju kordi uuendatud.
Tema paljude esivanemate elud olid siin alguse saanud ja lõpuni kulunud. Majas elas sõbralikult koos kolm põlvkonda – naise vanemad alumisel korrusel, nad ise keskmisel ning laste päralt oli ülemine korrus.
Kui ta mulle oma maja tutvustas, mõistsin, et ma tegelikult ei teagi, kuidas inimesed Maa-sarnastel planeetidel üldse elavad. Ainuke tsiviilisik, keda olin kunagi külastanud, oli Anna. Anna kodu ei andnud tavaliste, ammugi siis vaeste inimeste elust mingit pilti, sest tema vanemad olid liiga rikkad. Aiša oli mulle küll selgitanud, kuidas elavad taruslummide vaesed asukad, kellega ta oli oma töös palju kokku puutunud, aga sellest jäi väheseks.
Kas inimesed elasid meil ka kolmsada või viissada aastat tagasi umbes samamoodi nagu siin? Kuidas elavad nad praegu? Kuidas elab näiteks üks tavaline perekond Maal või mõnel teisel Kesksektori suurplaneedil? On neil suured majad? On need ka ilusad? Mul polnud kõigest sellest aimugi.
Õhtusöögist kujunes õdus koosviibimine. Sadakonnaülema ema oli tähtsa külalise saabumise puhul ise toidud valmistanud ning kogu pere oli kohal. Lapsed – tütar, kes oli üks ja seitse kaheksandikku ajatsüklit vana, ning natuke noorem, umbes poolteise ajatsükli vanune poeg – olid jõudmas teismeliseikka.
Loomulikult olid kohal ka tema mõlemad mehed. Mitmemehepidamine oli Calad Faelil üsna levinud. Paljudel isanda- või õigemini emandaseisusest naistel oli koguni kolm meest. Planeedil sündis üle poole võrra rohkem poisse kui tüdrukuid. Meeste ja naiste omavahelist suhtarvu reguleeriti teadlikult nagu Maa Föderatsiooniski, kuid mitte tasakaalu suunas.
Üks meestest kuulus samuti tarkade seisusse ning oli elukutselt arst. Teine, kauplejaseisusest mees, juhtis ettevõtet, mis valmistas süvageotermilisi energiasüsteeme.
Tema jutust tuli välja, et kohalikud tegid selles valdkonnas kõvasti arendustööd. Meie teadlastele ei pakkunud teema huvi, sest sel moel toodetud energiakogused olid pisikesed, võrreldes stellaarsete energiasüsteemide genereeritud hiiglaslike energiavoogudega.
Mitmemehepidamise puhul tekib kohe meelevaldne kujutluspilt, et säärased mehed peaksid olema tossikesed või muidu tuhvlialused. Sadakonnaülem Vvlorë mõlemad abikaasad säärast muljet küll ei jätnud.
Tuhvlialustest poleks olnud meie vastu sõdijaid. Kui miski muutis mehi tossikesteks, siis mitte oma naise teiseks või kolmandaks abikaasaks olemine, vaid armeeteenistuse puudumine.
Tahtsin teada, kui jäigalt kohalikud oma seisuslikku korda tegelikult võtavad. „Auväärt emand, kas te lubaksite oma tütrel abielluda talupojaseisusse kuuluva noormehega?” küsisin õhtusöögi lõpupoole.
Sadakonnaülem muutus mõneks hetkeks tõsiseks, kuid naeratas seejärel. „Minu nõusolek sõltuks väga palju sellest, kes see noormees on. Abielu õnnestumiseks on peale armastuse vaja veel sarnasust kommetes, kasvatuses ja ellusuhtumises ning erinevust geenides. Mul ei ole kavas oma tütre valikutesse sekkuda, kuni ma ei leia, et tõenäoliselt tuleks kooselu lootusetult õnnetu.
Isand, mõistan teie kui ukaĉierre muret oma hoolealuse pärast. Kui homne päev peaks teie hinge viima, ei jää kedagi peale Tema Tähehiilguse, kes poisi eest hoolitseks. Kindlasti olete talle suureks eeskujuks. Oleks vääritu kahelda Kuningliku Koja sõdalaste heas kasvatuses ja laitmatutes kommetes. Paraku ei saa me teha valikuid nende eest, kes peavad need ise tegema,” vastas ta.
Hoomasin, et naine oli andnud mu sõnadele täiesti teistsuguse tähenduse, kui ma ise mõtlesin. Ta ei püüdnud oma suhtumist seisuslikku korda kuidagi määratleda või lahti mõtestada, sest talle oli säärane ühiskond ainumõeldav. Naise arvates tegin ma hoopiski ettepaneku, et noor Djörd Dörrëräšh naituks tema veelgi noorema tütrega.
Sadakonnaülem Vvlorë andis mõista, et kuna ettepanek oli esitatud elu ja surma peale peetavale kahevõitlusele mineva isanda palvena, on tal võimatu öelda ei. Kuid ta ei vastanud ka jaatavalt, jättes kõik noorte endi otsustada.
Sain aru, et pean edaspidi oma sõnu palju hoolikamalt kaaluma, sest need võisid tähendada midagi, mille peale ei suutnud tulla isegi mu lahinguarvuti või meie ühine otseteadvus. Mis näo Heinz teeks, kui talle ütleksin, et tead, poiss, leppisin just kokku, et abiellud viieteistaastase tüdrukuga, keda sa pole oma silmaga näinudki?
„Tänan teid, emand, lahke vastuse eest.” Mul ei jäänud muud üle, kui viisakalt tänada, tehes omakorda näo, nagu oleksingi säärase ettepaneku teinud.
Kahevõitluste päev oli kohalikele pidupäev. Väeosas mingit väljaõpet ei toimunud ning paljud maakaitseväelased olid koju puhkusele lastud. Üle poole võitlejatest oli siiski kohale jäänud, kuna soovisid vaatemängust osa saada. Välivormis ja üksuste kaupa organiseeritud sõjaväelased pääsesid nimelt kuninglikule võitlusareenile tasuta.
Võitlusareenid olid igas läänis. Kõige suurem, pealinnas Äilëndozis asuv areen mahutas koguni kaks miljonit pealtvaatajat. Kohalik,