Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

kõike võimalikult hästi teha ja vastutusest tulenev ärevus ei lasknud uinuda.

      Ootasime rünnaku lähtealale siirdumist ühes suuremas hoones, mis sisustuse järgi otsustades oli olnud mingi kultuuriasutus. See oli üks vähestest ehitistest, mis polnud veel täielikult purustatud. Ka Toshiol polnud und ning rääkisime oma prototüüpidest ja eelkäijatest ning sõdadest, millest nad olid osa võtnud, kuni tuli aeg minna.

      Pool tundi enne H-hetke liikusime ööpimeduse varjus vargsi rünnaku lähtealale. Mööda miiniväljadesse jäetud koridore manööverdasid Otto ja tema võitlejate juhitud tankid lähtepositsioonile. Ümberpaiknemine möödus viperusteta, ilmselt suuresti tänu eksitamisele.

      Sapööripataljoni poisid tõid veoautodega kohale miinitraalid ning aitasime tankistidel need lahingumasinate ette kinnitada. Pioneere nimetati selles armees säärase kummalise nimega, kuid ülesanded, mida nad täitsid, jäid ikka samaks.

      Ka olid logistikud Otto kompanii kaks ülejäänud tanki ära remontinud ja üle jõe toimetanud. Tundsime siirast austust föderaalarmee masinavärgi vastu, mis suutis isegi säärastes algelistes tingimustes laitmatult toimida. Kui hololahingusimulatsioon oleks olnud ühepoolne, oleksime ilmselt ammu sakslased linnast mitmesaja kilomeetri kaugusele peksnud.

      Olgugi et kahepoolsetel õppustel ei lubatud õppuritest koosnevaid üksusi mitte kunagi omavahelisse lahingukontakti, polnud vastaspoole sõjamasin meie omast sugugi kehvem. Stalingradi lahing oli neetult pikk ja tasavägine ning lõpptulemus polnud kunagi teada, sest ka teisel poolel võitlevad kasvatajad ja õppurid andsid endist parima.

      Mõtlesin, et meie üksus on kõigest pisike veenire Stalingradi lahingu tohutus meres. See, mis meie jaoks oli lahing, oli tegelikult vaid tühisest tühisem kokkupõrge. Või õigupoolest oli Stalingrad tuli, mis võis aurustada terve mere. Igaüks meist oli veepiisk, mis pidi peagi vaekausile kukkuma. Oli meie saatuseks tasakaalu grammi võrra kallutada või tules aurustuda?

      Valgustusraketid ja – miinid lahvatasid öötaevasse, kui meie tankid täpselt H-hetkeks määratud kellaajal edasi sööstsid, meie nende kannul. Vaenlase kuulipildujad hakkasid tärisema ning trasseerivate kuulide valgusjutid sähvisid meile vastu.

      Miinitraalide pöörlevad terasketid initsieerisid jalaväemiine ning tankiroomikud lömastasid traattõkkeid meie teel. Peagi virutas tankitõrjemiini plahvatus juhttanki eest miinitraali minema, kuid parem hävitatud traal kui purustatud roomik.

      Otto manööverdas oma tankiga juhttankist mööda. Kohe purunes ka tema masinal miinitraal, kuid ta ei peatunud, vaid lisas gaasi.

      Tankikomandörid juhtisid oma masinaid visuaalse vaatluse teel, ülakeha torniluugist väljas, sest tolleaegsetel tankidel puudusid luuresensorsüsteemid. Säärane kamikazelik juhtimivõte oli mõistagi riskantne, kuid veelgi ohtlikum oleks olnud pimeda kana kombel suletud luukidega metallkastis kükitada ning vaenlase halastuslasku oodata.

      Mõne hetke pärast avasid kas vaenlase tankid või tankitõrjekahurid meie omade pihta tule. Tundus, et esimesed lasud läksid mööda või ei suutnud mürsud meie tankide soomust läbistada, igatahes ükski masin põlema ei süttinud.

      Meie omad tulistasid viivitamatult vastu. Suudmeleekide valguses paistsid tankid sämbuliste metallikuhjatistena, sest tankistid olid kuhjanud masinate kerele ja ümber tankitornide roomikulülisid lisasoomuseks.

      Vaenlast jahitigi kahurilaskude suudmeleekide järgi. Kus leek välgatas, sinna tankistid soomust läbiva mürsuga põrutasid, andes omakorda võimaluse vaenlasele, kes mõistagi ei jätnud seda kasutamata.

      Peagi nägin umbes kolmesaja meetri kaugusel heledat tulelõõma. Pika toru järgi tundsin lahinguarvuti etteütlemisetagi ära, et varemetes hiigelhoone kaugema nurga juures põleb Panzer III.

      Kaks meie tanki polnud tulevõitlusse astunud, vaid jätkasid liikumist läbimurdekoha suunas, nagu poleks meie pihta tulistavat vaenlast olemaski. Leegiheitja purskas tuldsülgava lohena, sundides vaikima ohtliku kuulipildujapesa majavaremetes. Nüüd mõistsin, kust pärinesid iidsed muinaslood lohedest ja kangelastest, kes nendega võitlesid.