Järsku tajusin, et kuulipilduja on vait. Kiikasin kõrvale vaadata, Aslan oli selili vajunud, näol rahulik ja veidi imestunud ilme. Kuul oli tabanud teda pähe, paar sentimeetrit kiivriäärest allapoole. Kiire ja puhas lõpp. Õppurite hulgas kutsuti seda unistuste surmaks.
Teine tank oli vaja hävitada, enne kui jalavägi läbi murrab. Jätsin relva sinnapaika, sest püstolkuulipilduja oleks olnud vaid liigseks koormaks.
Punkri taganurgas oli varuks paar tugevamat lõhkelaengut vaenlase laskepesade hävitamiseks. Olime sõjasaagiks saadud kaikakujuliste käsigranaatide ümber ladunud mitu kilo lõhkeainepakke ja kogu kupatuse traadiga kõvasti kinni köitnud. Võtsin kummassegi kätte laengu. Need olid rasked. Tankile pidi pääsema päris lähedale.
„Toshio, võta juhtimine üle! Lähen välja ja hävitan tanki!” karjusin võitlejatele.
Lahinguarvuti ei raisanud mõttevahetuseks aega. Mu vaimusilma ette ilmusid punased arvud: õnnestumise tõenäosus – 22,3 %; ellujäämise tõenäosus – 14,8 %.
Arvuti kujutas numbreid punastena ilmselt seetõttu, et edu tõenäosus oli nõnda väike. Arvud ei muutnud mu meelt.
Kasutasime ukseauguna üht hoovipoolset akent, mis ulatus pooleldi maapinnale. Pugesin välja. Hoov oli mineeritud, välja arvatud kitsas sik-sakiline rada, mis viis naabermaja varemete juurde, kus paiknes esimene rühm.
Sinna mul oligi vaja jõuda. Lahinguarvuti manas silme ette miinide asukohad ning nägin väga selgesti muidu vaevumärgatavaid traate, millele komistamine oleks olnud saatuslik.
Võisin kõhklematult edasi söösta. Jõudsin kivilasuni, mis oli olnud naabermaja, hüppasin üle miinitraatide ning piilusin nurga tagant välja.
Tegu oli kvartali nurgamajaga. Selle kaotus oleks pannud meie kompanii raskesse olukorda.
Tank oli sealsamas, mõnekümne meetri kaugusel teisest majanurgast. Tankitornist sähvatas välja tulejuga, mis tabas keldrikorruse aknaid. Kuhu ei saanud kahuriga ligi, seal oli leegiheitjast abi.
Möirgav teraskoletis oleks pidanud mõjuma hirmuäratavana, kuid masina maapinna külge kammitsetud abitus oli tegelikult üsna koomiline. Metallroomikud kaapisid maapinda, kui see minu poole roomas aeglasemalt kui tigu.
Sel naljakal monstrumil polnud isegi aju. Kuigi säärased masinad kõlbasid ainult lasteaialaste hirmutamiseks, polnud leegiheitjaga nalja. Peagi pidi tulejuga jõudma mu kamraadideni.
Suurtükituli oli lakanud. Ootasin, et tank lähemale jõuaks. Nägin, kuidas vaenlase sõdur heitis käsigranaadi. Kitsukesi laskeavasid oli raske tabada ning granaat lõhkes kahjutult maja seina ääres. Samal hetkel sööstis teine võitleja otse miinitraadile. Miin plahvatas ja mitu sakslast sai kildudega pihta.
Haavatute karjed, käsirelvade tärin ja tankimootori mürin sulasid ühte. Uus tulepurse, seekord väga lähedal. Tank veeres roomikute lõginal mööda.
Vahemaa oli umbes kümme meetrit. Lahinguarvuti osutas, et laeng on vaja heita torni taha masina kerele.
Nüüd! Heitsin, kuid lõhkeainekimp veeres liikuva tanki pealt maha. Viskusin pikali. Kõrvulukustav plahvatus lõi oimetuks. Tõstsin pea ja nägin, et masin on seiskunud. Tagumine roomik oli katki.
Tulejuga purskas pikalt meie positsioonide suunas. Meeskond arvas ilmselt, et tank oli miini otsa sõitnud ega osanud selja tagant ohtu karta. Nad ei näinud oma suletud metallkastis mida kuraditki.
Heitsin teise laengu. Seisvale tankile oli palju hõlpsam pihta saada kui liikuvale. Lõhkelaeng jäi pidama masina kerele ja libises sealt vastu torni. Paremini ei oleks võinudki minna.
Litsusin ennast nii maadligi kui vähegi sain. Kaikus kume plahvatus. Kui uuesti pea tõstsin, nägin, et tank juba põles.
Roomasin ettevaatlikult mööda tuldud teed tagasi. Puutusin korra vastu miinitraati, aga läks õnneks. Varemete varju jõudnud, sööstsin kärmelt meie punkri sissepääsu juurde ja lipsasin avausest sisse.
Ebainimlik valukisa ei tahtnud meie väikesesse punkrisse ära mahtuda. Yaakov ja Konstantinos hoidsid kätest kinni põlenud näo ja ülakehaga kuju, kelle vormipluusi jäänused alles suitsesid. Silmad, nina ja suu olid kadunud ning kõrbenud inimliha ammu tuntuks saanud lehk lõi ninna.
Vööl rippuva trofeetäägi järgi tundsin ära, et see on Gu Zidi. Toshio surus talle libasõdurite komissarilt äravõetud püstolit vastu laupa, vastu kontrastset joont, mille moodustasid ülessulanud nägu ja kiivri all puutumata jäänud lagipea. Mu lahingupaarilise mõlemad käed värisesid, kui ta nendega kramplikult relva hoidis.
„Lase, Toshio! Gu Zidi läheb muidu hulluks ja pannakse magama! Nagu Lin Li! Lase, Toshio, lase!” karjusin.
Toshio vaatas minu poole. Ta kõhkles. Ma ei unusta kunagi oma lahingupaarilise näoilmet, kui ta lõpuks päästikule vajutas.
„Kuninganna nimel! Teie nimi, seisus ja koht kuningliku lipu all! Vastake, või muidu räägitakse teiega relvade keeles!”
Kümmekonnaülem oli püüdlik, üritas teha kõike täpselt määrustiku järgi, kuid oli näha, et tal puuduvad lahingukogemused. Tema sõdurid olid algajad, tõenäoliselt alles väljaõppel viibivad noored maakaitseväelased. Säärane ringitrampiv elevandikari oleks surnu ka üles äratanud.
Olime teeselnud, et ei märka, kuidas nad lähenevad ning meie laagripaiga sisse piiravad. Nüüd aktiveerisime hetkega luure-sensorsüsteemi, välivormi moondekatte ja kaitseväljad, haarasime relvad ning hüppasime püsti, seljad vastamisi. Järgmisel hetkel tõukusime gravimootorite jõul teineteisest eemale ning poolviltu üles, tehes samal ajal õhus sujuva pöörde.
Manöövri tulemusena jäime rippuma paarikümne meetri kõrgusele, seljad vastu kaljuseina ja näod vastamisi, kattes poolringikujulist laskesektorit üle teineteise pea. Säärasel positsioonil oli jaosuurusel üksusel meid üsna raske rünnata.
Kuninglik kaardivägi pidi näitama oma taset. Jälgisin hoolikalt, et me liiga hoogu ei satuks ega teeks midagi, mis võiks näida inimvõimete piiri ületamisena. Arvasin, et vahest jõuab vähemalt allüksuse ülem tule avada, aga ei jõudnud.
„Kümmekonnaülem,” hüüdsin karedahäälse rënkešhi aktsendiga, nagu mu identiteet ette nägi. „Sa tegid vähemasti neli viga. Te lähenesite meile liiga ettevaatamatult ning tekitasite asjatut kära. Sinu mehed on liiga aeglased. Te olete üksteise laskesektoris ning seitsme võitleja asukoht on halvasti valitud. Kõige hullem aga on see, et eksitamist, moondamist ega muid sõjakavalusi ei näi te üldse tundvat.
Kui meie asemel oleks olnud Gort Ashryni pärismaalased, oleks te juba ammu surnud. Võib-olla oleks mõni teist siiski veel elus. Jumal, kelle nime on parem mitte nimetada, vajab ohvreid. Miks peaks teile halastatama, kui isegi Ongašhrai lääniisandal lasti hing kõhust välja ja soolikad seoti kaheksasse pühasse sõlme? Me tuleme nüüd lagedale.”
Nende sõnadega lülitasin välivormi moondekatte uuesti välja ning seadsin laserpüssi põiki üle selja. Heinz järgis mu eeskuju. Liuglesime aeglaselt lagedale, hoides avatud pihkudega käsi enda kõrval, nagu tahaks kedagi emmata.
Kümmekonnaülem oli käsitööliste seisusest noor mees, oma sõduritest vaevalt paar aastat vanem. Ta kummardas. „Isand, kümmekonnaülem Arbéz Ďimarë, Oriëndëzi lääni maakaitseväest. Meie üksus on väljaõppeüksus, nagu näete.”
„Sadakonnaülem Rrafšh Dörrëräšh I, kuninganna Alcallendë Kolmekümne Kaheksanda Omanimelise adapteeritud poeg. Olgu jumal Tema Tähehiilgusele armuline! Minuga koos on Djörd Dörrëräšh põllupidajate seisusest, nagu näed. Olen tema ukaĉierre4. Loodetavasti sa tead, kes ukaĉierre on? Meie koht on Kuningliku Koja esimeses kümmetuhatkonnas. Miks teid on lahingupatrulli määratud?”
„Üks meie sadakonna kümmekondadest