„Võid ise nimesildilt lugeda. Sul on imelik geneetiline kood.”
Vastust sai tõlgendada ainult tülinorimisena, kuid mul polnud aega ega tahtmist ennasttäis noorisandatega jagelemiseks. Järsku see isandahakatis hoopis kahtlustas midagi?
„Sadakonnaülem Rrafšh Dörrëräšh I,” esitlesin end.„Mul on samasugune geneetiline kood nagu igal teisel inimesel. Kui võtsite vaevaks huvi tunda, siis minu isapoolne esivanem oli põgenik masininimeste impeeriumist, kes asus Gort Ashrynile nelikümmend kaks ajatsüklit tagasi. Emaliinis põlvnen ma rënkešhi mägilastest, kuid mu eelkäijate seas on ka Gort Ashryni päriselanikke.
Isiklikus toimikus on loetletud kõik mu esivanemad kaheksa korda kaheksanda põlveni, nagu kuninglik seadus ette näeb. Ilmselt olete sellega juba tutvunud. Kahjuks hukkusid mu vanemad maavärina ajal, kui olin veel imik,” selgitasin.
Väike Rrafšh oli hukkunud koos vanematega, kuni sõjaväeluure talle uue elu andis. Võib-olla oli mulle antud identiteet hoopiski liiga realistlik, nii realistlik, et tekitas probleeme?
„Kui arvad, et see seik sinusuguse värdja vastu kaastunnet äratab, siis eksid! Ime, et seisuseta kurjategijaid pole veel hakatud isandaseisusse tõstma!”
Isegi hävituslaevastikus polnud ühtegi nii ülbet riiukukke. Kui mõni laevarott norima kippus, võis öelda, et kuule mees, maga ennast kaineks. Siin polnud säärane rahumeelne lahendus võimalik. Kümmekonnaülem ja mõned tema alluvad olid öeldut kuulnud ja vaatasid meie poole. Valikut polnud, isand pidi oma au eest seisma.
„Ma pole palunud Ongašhrai lääniisandat ega ammugi mitte kuninganna Alcallendët end isandaseisusse tõsta. Ometi on Tema Tähehiilgus teenitult või teenimatult osutanud mulle seda au, nagu ta on adopteerinud oma lastena kõik Kuningliku Koja sõdalased, hoolimata nende seisusest ja päritolust.
Kui olen värdjas, kes on siis sel juhul mu Ema, kuninganna Alcallendë? Kas tõesti annab kaheksakümne neljandat põlve isandana sündimine teile õiguse Kuningliku Koja otsuseid arvustada või Tema Tähehiilgust säärasel rängal moel solvata?
Isand, olen sunnitud teid kahevõitlusele kutsuma. Te ei vääri oma seisust. Mul ei ole jäänud muud võimalust, kui teid tappa.” Kummardasin napilt ja jäigalt.
„Isand Dörrëräšh, mul ei olnud kavatsust Tema Tähehiilgust solvata,” vabandas riiukukk.
„Ka minul ei olnud soovi teid välja kutsuda. Inimeste kavatsustel ja tegude tulemustel ei ole tihti omavahelist seost. Kuid teil oli ilmne kavatsus tekitada olukord, kus oleksin sunnitud teid kahevõitlusele kutsuma. Te olete oma tahtmise saanud. Millega te rahul ei ole? Mul ei ole teile midagi rohkemat öelda,” vastasin ja pöörasin noorisandale selja.
Väljusin ruumist koos Heinzi ja kümmekonnaülemaga.
„Selle kuu kahevõitluste päev on kolme päeva pärast. Teil pole harjutamiseks kuigi palju aega jäänud. Isand Äilën Selandë LXXXIV on kõva käsi. Ta on võitnud kolmkümmend kaks korda. Palju kordi olete teie võitnud?” küsis ta.
„Mitte ühtki. Ma ei ole kordagi kahevõitlust pidanud. Ongašhrai läänis kehtib sõjaseisukord ning kahevõitlused on seisusest väljaheitmise ähvardusel keelatud. Palju kordi on ta võidelnud elu ja surma peale?”
„Mitte ühtki korda.”
„Ma pole oma elus jälle suurt midagi muud teinudki.”
Oleksin pidanud juhtunu pärast mures olema, aga kummalisel kombel tundsin vaid pisukest ärevust. Vool oli mind kaasa haaranud ning kandis tundmatusse.
Igas reaalsuses oli kahte liiki sündmusi: ühtesid sai mõjutada ja pidi mõjutama, teised aga juhtusid sinu tahtest sõltumatult. Need tuli osata ära tunda. Parim, mis sel puhul sai teha, oli lasta end kanda linnuna, kes liugleb õhuvooluga kaasa.
Ma ei teadnud, on see hoovus tõusev või lõpeb lend hoopis vastu maad puruks kukkumisega, aga ma ei teinud enam seda viga, et oleksin liigselt pead vaevanud.
Kümmekonnaülem oli üpris imestunud, kui mainisin, et meile piisab majutuseks tavalisest kasarmukohast. Soovisin näha vaenlase sõdurite teenistust, väljaõpet ja igapäevaelu. Tahtsin neid inimestena tundma õppida.
Ta tutvustas mind ka oma ülemale. Sadakonnaülem Tërena Vvlorë oli minust veidi vanem, asjalik ja sümpaatne tarkade seisusse kuuluv naine. Aitasin neil läbi viia lihtsa ühepäevase õppuse, mille sisuks oli kümmekonna kaitselahing kõrgmäestikus.
Mis ülematel professionaalsetest oskustest puudu jäi, selle tegid nad tasa motiveerituse ja püüdlikkusega. Lasin Heinzil teha mitu näidissooritust, et nad võiksid näha, mida üks sõdur peab oskama. Poiss pälvis nende siira imetluse.
Naissoost sõjaväelastel olid omaette majutusruumid, kuid sooritusvõime ja distsipliini osas ei tehtud neile mingeid mööndusi. See põhimõte kehtis ametikohast olenemata. Seepärast kulutasin pool päeva, et aidata sadakonnaülem Vvlorël alamsõjapealiku katseteks valmistuda.
Kuninglikes relvajõududes polnud lahingukoole, sõjakoole ega akadeemiaid, kuid iga juhtiv ametikoht alates kümmekonnaülemast eeldas katsete sooritamist. Alamsõjapealiku ehk tuhatkonnaülema katsed polnud kaugeltki kergete killast. Aitasin sadakonnaülemal paar taktikaülesannet lahendada. Sümbiootilise personaalarvuti sekund võrdus mitme inimtöötunniga, aga mõistagi ei näidanud ma seda välja.
„Isand, on näha, et olete alamsõjapealiku katsed ammu ära teinud. Teie abi on säästnud mulle hulga tööd ja vaeva,” märkis naine ikkagi.
„Jah olen, auväärt emand,” vastasin napisõnaliselt. Ma ei saanud talle öelda, et olen need katsed sooritanud hoopis teisiti, teises ajas ja teise inimesena.
Sadakonnaülem Vvlorë arvas, et tal kulub vähemalt neljandik ajatsüklit, kuni kõik vajalik tehtud saab. Naine kurtis ka, et tal ei jää laste kõrvalt piisavalt aega oma kümmekonnaülemaid õpetada.
Tuhatkonnaülema ametikohale kvalifitseerumiseks ei piisanud alamsõjapealiku katsete edukast sooritamisest ega ka muidu laitmatust teenistusest. Oli vaja saavutada, et vähemalt pooled kümmekonnaülematest suudaksid omakorda sadakonnaülema katsed ära teha. Sadakonnaülem Vvlorël oli praegu sääraseid alluvaid kõigest kolm ning ta oli üsna murelik.
Naine arvas, et vähemalt nende läänis sooritatakse katsed tõesti ausalt.„Ei ole ju võimalik ära osta kaheksat sõjapealikut, kes tulemusi hindavad. Isegi suurisandal või ülirikkal kaupmehel ei oleks nii palju raha. Pealegi ei riskiks ükski sõjapealik kuningliku kohtu alla sattumise ja seisusest väljaarvamisega. See oleks liiga suur häbi,” rääkis ta.
Mida päev edasi, seda enam tundus mulle, nagu oleksin sattunud järjekordsesse ajaloolisse hololahingusimulatsiooni.
Säärase illusiooni tekkimisele aitasid kaasa tavalisest metallist sõdurivoodid, holokujutiste puudumine ja veega pesemine. Sööklas võis kandikule laduda toitu, mis oli valmistatud looduses kasvatatud taimedest ja tapetud loomade lihast. Kohalikel olid massiduplikaatorid täiesti olemas, aga neid ei kasutatud toiduainete paljundamiseks. Neil olid ka nanotööstuskompleksid ja tööstusrobotid, aga ma ei näinud oma silmaga ühtegi robotit. Calad Faelil polnud nende koht inimeste hulgas.
Meilt püüdlikult kopeeritud tehnoloogilisi saavutusi rakendati peamiselt sõjanduses, muudel aladel näis nende kasutamine olevat valikuline ja piiratud. Kui paljundada toitu massiduplikaatoriga, kaotaks ju talupojaseisus mõtte. Ilmselt poleks vaja ka enamikku nomaadidest ning merelkäijatest.
Ühiskonnas, kus robokooslus valitseb kogu tööstus-, kaubandus- ja teenindussfääri, poleks käsitöölistel ega suurel osal kauplejatel kohta. Mis siis kõigist neist põllupidajatest, nomaadidest, merelkäijatest, käsitöölistest ja kauplejatest saaks?
Kas neist saaks isandad või targad? Või kunstnikud, muusikud või kirjanikud? Vaevalt. Maa Föderatsioonis olid miljardid inimesed muutunud taruslummide elanikeks, kes elatusid valitsuse almustest. Polnud ime, et valitsev dünastia ja Kuninglik Nõukogu eelistasid ühiskondlikku stabiilsust