Kuid tardumus ei kesta igavesti, ja farmer Oak sai ka sellest üle. Ehkki erakordsed, väljendasid tema esimesed sõnad talle nii omaselt tänutunnet:
„Tänu taevale, et ma pole abielus, mida oleks mu naine teinud selles vaesuses, mis mind nüüd ees ootab!”
Oak tõstis pea ning aru pidades, mida ette võtta, vaatas osavõtmatult enda ümber. Karjääri välimisel serval oli piklik tiik, ja selle kohal rippus ahtake kroomkollane kuusirp, mille päevad olid juba loetud – vasakul kuu kannul liikus koidutäht. Tiik vilkles nagu surnu silm, ja maailma ärgates tõusis tuul, väristades ja pikendades kuu peegeldust seda purustamata ning muutis tähe kujutise fosforseks jutiks veepinnal. Oak nägi seda kõike ja see jäi talle mällu.
Ilmselt oli vaene noor koer, kes, ikka veel arvates, et kuna teda lammaste ajamiseks peeti, oli seda parem, mida rohkem ta neid ajas, lambakorjuse söömise järel, mis talle vahest veelgi enam energiat ja südikust andis, kõik uted ühte nurka kogunud, arglikud loomad läbi põõsastara ja üle ülemise välja ajanud ning neid taga ajades nii tormama pannud, et nad pehastunud tõkkest läbi murdsid ja karjääri servast alla kihutasid.
George’i poeg oli oma töö nii põhjalikult teinud, et teda peeti elus hoidmiseks liiga heaks töötegijaks ja nii lastigi ta maha sama päeva keskpäeval – säärane saatus tabab sageli peale koerte ka teisi filosoofe, kes oma arutluses loogilise järelduseni jõuavad ja püüavad järjekindlalt tegutseda maailmas, mis valdavalt kompromissidest koosneb.
Tänu oma usaldusväärsele välimusele ja iseloomule oli Oak saanud lambakarja soetamiseks laenu kaupmehelt, kes sai farmerilt protsente avansi tasumiseni. Oak avastas, et talle endale kuuluva karja, sisseseade ja tööriistade väärtusest piisas peaaegu selleks, et võlad ära tasuda, mis tegi temast küll vaba mehe, kuid peale seljariiete polnud tal enam midagi.
KUUES PEATÜKK
Laat. Teekond. Tulekahju
Möödus kaks kuud. Saabus päev veebruaris, mil krahvkonnalinnas Casterbridge’is peeti iga-aastast tööjõu värbamise laata.
Tänava ühes otsas seisid kakssada või kolmsada reibast ja tugevat töömeest ning ootasid oma võimalust – nad kõik olid mehed, kellele töö ei tähendanud midagi hullemat kui gravitatsioonijõuga võitlemist ning mõnu mitte midagi paremat kui sellele järeleandmist. Tööotsijate hulgas andsid veovoorimehed endast märku sellega, et sidusid jupi piitsanööri endale kaabu ümber, katusepanijad kandsid kaabul põimitud õlekõrsi; lambakarjused hoidsid käes konksuga keppi; ja nii nägid tööpakkujad otsekohe, millist tööd keegi otsib.
Rahvasummas seisis tugeva kehaehitusega noor mees, kes hoiakult paistis teistest üle olevat – tema üleolek oli nii märgatav, et mitu punase näoga talunikku tema juures seisatasid ning tema kui farmeri poole pöördusid, teda kõnetades „härra” ütlesid.
„Ma ise otsin tööd – töödejuhataja töökohta,” vastas ta iga kord. „Ega ei tea, kas kellelgi peaks töödejuhatajat vaja olema?”
Gabriel oli nüüd kahvatum. Tema pilk oli mõtlikum ja ilme nukram. Ta oli läbi teinud katsumuse, mis oli andnud talle rohkem, kui temalt võtnud. Oma tagasihoidlikust seisundist lambakuningana oli ta langenud Siddimi maapigiaukudesse12, kuid temas oli mingit väärikat rahu, mida ta varem kunagi polnud kogenud, ning ükskõiksust saatuse vastu, mis, ehkki sageli teeb inimesest lurjuse, võib ka aluseks olla tema ülevusele. Seega oli alandamisest saanud ülendamine ja kaotusest võit.
Hommikul oli linnast lahkunud ratsaväerügement, ning üks seersant koos kaaslastega oli käinud läbi neli tänavat ja nekruteid värvanud. Päev hakkas juba õhtusse kalduma, kuid Gabrieli polnud veel keegi palganud. Ta peaaegu juba kahetses, et polnud nekrutiks läinud ja asunud oma maad teenima. Tüdinud turuplatsil seismisest, üsna ükskõikne töö valiku suhtes, otsustas ta peale töödejuhataja ameti ka mõne teise tööotsa vastu võtta.
Kõik farmerid näisid lambakarjust otsivat. Lambapidamine oli Gabrieli ala. Ta pööras ühte kõrvaltänavasse ning sealt veel kõrvalisemasse umbtänavasse ja astus sisse sepikotta.
„Kui palju teil aega võtab, et lambakarjuse kepile konksu teha?”
„Kakskümmend minutit.”
„Palju tahate?”
„Kaks šillingit.”
Gabriel istus pingile ning sai kepile konksu ja kepi enda pealekauba.
Seejärel läks Gabriel valmisriietepoodi, mille omanikul oli suur tagavara talumeherõivaid. Kuna konksuga kepp oli nõudnud Gabrielilt peaaegu kogu tema rahatagavara, üritas ta vahetada oma jope tavalise lambakarjuse hõlsti vastu, ning see tal ka õnnestus.
Vahetuskaup tehtud, ruttas ta linna keskele ning jäi seisma kõnnitee servale, lambakarjuse konksuga kepp käes.
Nüüd, kus Oak oli lambakarjuseks kehastunud, näis, et kõige enam otsiti hoopis töödejuhatajaid. Kuid paar farmerit märkasid teda ja astusid lähemale. Järgnes umbes alljärgnev kahekõne:
„Kust kandi mees oled?”
„Norcombe’ist.”
„Siis üsna kaugelt.”
„Sinna on oma viisteist miili.”
„Kelle farmis sa viimati töötasid?”
„Enda omas.”
See viimane vastus mõjus iga kord nagu kuuldus koolerast. Küsimusi esitanud farmer tõmbus eemale ja vangutas kahtlevalt pead. Nagu ta koer, nii oli ka Gabriel liiga hea, et usaldusväärne olla, ning kaugemale temaga keegi sellest küsimusest ei jõudnud.
Kuna kindlam oli vastu võtta mis tahes pakutud võimalus ja vastavalt käituda, selle asemel et anda ühel heal plaanil aega küpseda ning oodata võimalust selle teostamiseks, kahetses Gabriel, et oli lambakarjuseks kehastunud ega olnud pakkunud ennast mis tahes tööle, mida laadal pakuti. Hakkas juba pimenema. Viljabörsi juures vilistasid ja laulsid mõned lõbusad mehed. Gabrieli käsi, mis oli mõnda aega tegevusetult hõlsti taskus püsinud, puudutas sinna peidetud flööti. Nüüd avanes tal võimalus oma kallilt omandatud oskust rakendada.
Ta võttis flöödi välja ja hakkas mängima lugu „Kappa laadale” mehe kombel, keda pole ealeski ükski mure vaevanud. Oak oskas mängida flööti Arkaadiale13 omase mahedusega ning tuntud helide kõla rõõmustas nii tema enda kui ka ümberringi seisvate meeste meeli. Ta jätkas südikalt mängimist ning oli poole tunniga teeninud summa, mis temasugusele puuduses olevale mehele tähendas tervet varandust.
Meestelt küsides sai Gabriel teada, et järgmisel päeval pidi ka Shottsfordis laata peetama.
„Kui kaugel siit Shottsford on?”
„Kümme miili Weatherburyst edasi.”
Weatherburyst? See oli koht, kuhu Bathsheba kaks kuud tagasi oli läinud. See teade mõjus Gabrielile otsekohe tujutõstvalt.
„Kui palju Weatherburysse maad on?”
„Viis või kuus miili.”
Bathsheba oli ilmselt juba ammu Weatherburyst lahkunud, kuid see paik pakkus Oakile küllalt huvi selleks, et Shottsfordi laata järgmiseks tööotsimise kohaks valida. Pealegi olid ka Weatherbury elanikud ise huvitavad. Kui jutte uskuda, siis olid nad sama vastupidavad, lõbusad, edukad ja patused nagu kogu krahvkonna rahvas. Oak otsustas teel Shottsfordi öö Weatherburys magada ning hakkas sammuma mööda maanteed, mida talle soovitati kui kõige otsemat teed sellesse külla.
Tee