„Noh, miks te siis mind tülitama tulite?” küsis ta peaaegu pahaselt, ehkki mitte täiesti, ning tema kummalegi põsele ilmus üha suurenev punane laik.
„Ma ei suuda teha seda, mis minu meelest oleks… oleks…”
„Õige?”
„Ei, mõistlik.”
„Nüüd ütlesite te lõpuks ausalt välja, isand Oak,” hüüatas tüdruk veelgi kõrgimalt ning vangutas halvakspanevalt pead. „Kas te arvate, et ma pärast seda veel saaksin teiega abielluda. Mitte mingil juhul.”
Gabriel katkestas teda ägedalt. „Ärge minust nii valesti aru saage! Kuna ma olen küllalt avameelne ja tunnistan seda, mida iga minu olukorras mees mõtleks, lähete te näost punaseks ja hakkate minuga pahandama. Väide, et te pole minu jaoks küllalt hea, on jama. Te räägite nagu tõeline peen daam – seda on kogu küla tähele pannud, ja nagu ma kuulnud olen, on teie onul Weatherburys suur farm – palju suurem, kui mina endale eales saan. Kas ma võin teid mõnel õhtul vaatama tulla või tulete minuga pühapäeviti jalutama? Ma ei sunni teid kohe otsustama, kui te seda ei taha.”
„Ei – ei – ma ei saa. Ärge käige mulle enam peale – palun. Ma ei armasta teid – seega oleks see naeruväärne,” lisas Bathsheba ning puhkes naerma.
Ükski mees ei taha naise tujude mängukanniks olla. „Hea küll,” ütles Oak kindlalt ilmega, nagu kavatseks ta oma päevad ja ööd sünge Koguja raamatu lugemisele pühendada. „Siis enam ma teid ei palu.”
VIIES PEATÜKK
Bathsheba lahkumine. Õnnetus lammastega
Uudis, mis ühel päeval Gabrielini jõudis, et Bathsheba Everdene on paikkonnast lahkunud, mõjus talle nii, et oleks üllatanud kõiki, kes ei aimanud, et mida kindlam oli tema kaotus, seda vähem täielikult ta seda tunnetas.
Võib öelda, et armastusest vabanemiseks pole olemas nii kindlat teed nagu selleni jõudmiseks. Mõned peavad abielu armastusest vabanemise otseteeks, aga nagu teada, ei tarvitse ka see õnnestuda. Lahusolek, mille saatus Gabriel Oakile Bathsheba lahkumisega saatis, võis küll mõjuda teatud kalduvustega inimestele, kuid idealiseeris eemalolijat teiste silmis – nimelt nende puhul, kelle kiindumus, ehkki näiliselt rahulik ja tavaline, on sügav ja püsiv. Oak kuulus rahulike inimeste hulka ning tundis, et ta, otsekui Bathshebasse sulandunud, põles kaunima leegiga nüüd, kus tüdruk oli läinud – see oli kõik.
Alanud sõprusele Bathsheba tädiga oli teinud järsu lõpu tema õnnetu kosjaskäik, ning Oak kuulis Bathsheba liikumistest üksnes kaudsetest allikatest. Nagu selgus, oli tüdruk läinud Weatherburynimelisse paika, kuhu oli maad üle kahekümne miili, kuid kas ta oli läinud sinna külla või alatiseks, seda ei õnnestunud mehel teada saada.
Gabrielil oli kaks koera. Vanemal koeral, George’il, oli süsimust ninaots, mille ümber oli natuke roosat nahka, ning tema kasukas olid siin-seal valkjad või terashallid laigud, kuid päikese ja vihma käes veedetud aastad olid pealmistelt krussidelt kaotanud sinise tooni hallist värvist nagu indigo samast värvitoonist Turneri maalidel10, ning need olid muutunud punakaspruuniks. Ehkki algselt karv, näis koera kasukas olevat pikaajalise lammastega kokkupuutumise järel muutunud viletsaks ja kehva kiuga villaks.
Kunagi oli koer kuulunud kõlblusetule ja ägeda loomuga lambakarjusele ja selle tagajärjel tundis George mis tahes vandumise ja sõimamise abil väljendatud hukkamõistu paremini kui kõige õelam vanamees ümbruskonnas. Tänu kauaaegsele kogemusele oli koer õppinud täpset vahet tegema käskluste nagu „Tagasi!” ja „Tagasi, kurat!” vahel, ta teadis täpselt, kui kiiresti mingi käskluse järgi tuli uttesid ajamast tagasi tulla, et karjase kepihoobist pääseda. Ehkki vana, oli koer endiselt tark ja usaldusväärne.
Noor koer, George’i poeg, oli ilmselt emasse läinud, sest tema ja George’i vahel polnud erilist sarnasust. Ta õppis lambakarjatamist, et vana koera surma järel karjaga toime tulla, kuid polnud veel põhitõdedest kaugemale jõudnud – endiselt tekitas talle ületamatut raskust vahet teha millegi küllalt hästi ja ülearu hästi tegemise vahel. Koer oli nii tõsiselt asja juures, kuid samas nii põikpäine (tal polnud veel nime, ning ta vastas valmilt igale meeldivale hüüdele), et kui teda saadeti karja edasi ajama, tegi ta seda nii põhjalikult, et oleks lambad suurima rõõmuga läbi kogu krahvkonna ajanud, kui teda poleks tagasi kutsutud või kui vana George poleks talle oma eeskujuga meenutanud, et tuleb seisma jääda.
Niipalju siis koertest. Norcombe Hilli vastasnõlval oli kriidikarjäär, millest põlvkondade viisi oli kriiti võetud ja lähedalasuvatesse farmidesse puistatud. Kaks põõsastara piirasid seda V-tähe kujuliselt, kuid ei puutunud täiesti kokku. Otse karjääri servale jäävat kitsast ava nende vahel kaitses algeline tõke.
Kord õhtul, kui farmer Oak, arvates, et polnud enam tarvidust mäenõlval valvata, oli oma majja tagasi läinud, hõikas ta oma koeri nagu alati, et nad ööseks kuuri kinni panna. Ainult üks, vana George, ilmus välja, teist polnud ei majas, teel ega ka aias. Gabrielile meenus nüüd, et oli jätnud mõlemad koerad mäele lambakorjust sööma (seda liha andis ta neile vaid siis, kui muu toit oli otsakorral), ning arvates, et noor koer polnud veel söömist lõpetanud, läks ta tuppa, et mõnusalt voodis magada, mida ta viimasel ajal oli üksnes pühapäeviti teinud.
Oli vaikne, niiske öö. Vahetult enne päikesetõusu äratasid teda tuttavad helid. Lambakarjusele mõjub lambakella kõlksumine nii, nagu teistele inimestele kella tiksumine, see on püsiv heli, mida karjus märkab vaid siis, kui see lakkab või muutub erinevaks tavalisest rahulikust kõlksumisest, mis teatab harjunud kõrvale ükskõik kui kaugelt, et kõik on lambataras hästi. Sellel varasel hommikutunnil kuulis Gabriel, et lambakellad kõlksuvad tavatult ägedalt ja kiiresti. Säärast tavatut kõlksumist võisid põhjustada kaks asja – kella kandvate lammaste kiire söömine, kui kari uuele karjamaale läks, siis kõlksus kell katkendlikult ja kiiresti; või kui lambad jooksma hakkavad, siis kostab kella pidev kõlksumine. Vilunud kõrv ütles Oakile, et hetkel oli kella kõlksumine tingitud lammaste kiirest tormamisest.
Ta hüppas voodist välja, tõmbas riided selga, ruttas mööda udust külateed ning tõusis mäkke. Peagi poegivad uted olid taras eraldi teistest, kelle poegimiseni oli veel aega, ning neid oli Gabrieli karjas kahesaja ringis. Need kakssada lammast näisid, viimane kui üks, olevat mäelt kadunud. Mäe teises otsas olid viiskümmend utte oma talledega, kuhu Gabriel oli nad jätnud, kuid ülejäänud lambad, suurem osa karjast, olid läinud.
„Utu, utu, utu!” kutsus Gabriel lambakarjase kombel neid nii kõvasti, kui jõudis.
Ei kostnud ühtki määgimist. Ta läks põõsastara juurde – sellest oli läbi murtud ning vahes oli näha lammaste jälgi. Ehkki üllatunud, et lambad olid sel aastaajal tarast läbi tunginud, arvas ta samas, et põhjuseks võis olla lammaste armastus talvel mürgipuude vastu, mida kasvas ohtralt pöögisalus, ning ta järgnes lammastele läbi tara. Lambaid puudesalus polnud. Ta hõikas neid jälle: orud ja kõige kaugemad mäed kajasid vastu nagu siis, kui meremehed Müüsia rannal kaunist Hylast11 kutsusid; kuid lambaid polnud. Gabriel läks puude vahelt läbi ning sammus edasi mööda mäeseljandikku. Mäetipus, kus kaks eespool nimetatud põõsastara kriidikarjääri serva kohal ava olid jätnud, nägi ta oma nooremat koera taeva taustal seismas – süngelt ja liikumatult nagu Napoleon Püha Helena saarel.
Oaki teadvusse jõudis äkki kohutav tõde. Kogu kehas nõrkust tundes astus ta edasi kohani, kus tõke oli purustatud, ning seal nägi ta oma uttede jalajälgi. Koer tuli tema juurde ning lakkus ta kätt, andes märku, et ootab heldet tasu oma eeskujulike teenete eest. Oak vaatas järsakust alla. Uted lamasid järsaku jalamil surnult või suremas – kakssada purustatud korjust, ning nende hetkeseisu arvestades tähendas see veel kahtsadat kaotatud elu.
Oak oli ääretult inimlik: tegelikult rikkus see inimlikkus sageli ära iga tema vähegi pikemaajalisema