Tänu ühele kentsakatest kokkusattumustest, mille abil loodus nagu toimekas ema näib varuvat hetke oma lõputute tööde keskel, et korraks ümber pöörata ja panna lapsed naeratama, laskis nüüd tüdruk keebi langeda, ning mustad juuksepuhmad langesid tema punasele jakile. Oak tundis temas otsekohe ära tegelase kollaselt veovankrilt mürtide ja peegliga; proosalisemalt naise, kes talle kahepennise võlgnes.
Naised seadsid vasika jälle ema kõrvale, võtsid laterna ja väljusid, valgus laskus mäest alla, kuni muutus pelgalt udukoguks. Gabriel Oak pöördus tagasi oma lambakarja juurde.
KOLMAS PEATÜKK
Tüdruk hobuse seljas. Vestlus
Päike hakkas aegamööda tõusma. Isegi koht, kus miski on toimunud, võib uut huvi pakkuda, ning ainuüksi seal öösel toimunud seiga tõttu läks Oak taas pöögisalusse. Kui ta seal mõtlikult seisis, kuulis ta mäejalamil kabjaplaginat ning peagi ilmus raudja poni seljas nähtavale tüdruk, kes laudast mööduvat teed pidi mäest üles suundus. See oli noor naine, keda Gabriel oli eelmiselt öösel näinud. Gabielile meenus otsekohe kübar, mille kohta tüdruk oli öelnud, et tuul oli selle minema viinud: ilmselt oli ta seda otsima tulnud. Gabriel uuris kraavi, kõndis kümmekond jardi selle kallast mööda edasi ja leidis kübara lehtede seest. Gabriel võttis kübara maast ning pöördus tagasi oma onni. Seal seadis ta ennast mugavalt istuma ning piilus läbi õhuava sinnapoole, kust ratsanikku oli oodata.
Tüdruk tuligi ning vaatas ringi – ka teisele poole põõsastara. Gabriel pidi juba minema ja talle kaotatud eseme tagasi andma, kui tüdruku ootamatu käitumine teda sundis minekut edasi lükkama. Laudast edasi lõikas teerada pöögisalu pooleks. Tee polnud mõeldud ratsutamiseks – see oli pelgalt jalgrada ja puuoksad laiusid rõhtsalt vaevalt seitsme jala kõrgusel maapinnast, mis tegi võimatuks sirgelt nende alt läbi ratsutada. Tüdruk, kellel polnud seljas ratsutamisülikonda, vaatas korraks ringi, otsekui tahaks veenduda, et ühtki hingelist polnud näha, ning laskus siis kärmesti poni seljale selili, pea üle looma saba ning jalad toetumas abaluudele, pilk taevasse suunatud. Tüdruku libisemine sellesse asendisse toimus jäälinnu kiirusega – ja pistriku hääletusega. Gabriel oli vaevu suutnud kõike seda pilguga jälgida. Suur kondine poni näis olevat sääraste tempudega harjunud ning liikus ükskõikselt ja kergel sammul edasi. Nii pääses tüdruk rõhtsate okste alt läbi.
Triki sooritaja näis tundvat ennast ühtviisi kodus kõikjal hobuse pea ja saba vahel, ning kui tal, pöögisalust läbi saanud, polnud enam vaja seda tavatut asendit säilitada, seadis ta enda ilmselt veelgi mugavamalt poni selga. Kuna tal naistesadulat polnud, siis oli ilmne, et siledal nahksadulal külgepidi kindlalt istumine polnud tal võimalik. Allapainutatud noore puu kombel hooga oma tavalisse püstasendisse jõudnud ning veendunud, et kedagi näha pole, istus ta nii, nagu sadul seda nõudis, ehkki naiselt seda ei oodatud, ning traavis Tewnelli veski poole.
Oakile tegi see nalja ja ehk ka natuke üllatas teda, ning kübara onni riputanud, läks ta oma uttede juurde. Möödus tund ja tüdruk tuli tagasi, nüüd sündsal viisil sadulas, kliikott ees. Lauda juures ootas teda poiss lüpsiämbriga ning hoidis ratsmeid, kuni tüdruk sadulast maha tuli. Poiss viis hobuse minema ning jättis ämbri noore naise kätte.
Peagi kostsid laudast vaheldumisi tasased ja valjemad sorinad, ilmselt lüpsis keegi lehma. Gabriel võttis leitud kübara kätte ning ootas teeraja kõrval, mida mööda tüdrukut oli oodata mäelt tulevat.
Ta tuligi, ämber ühes käes põlve vastas rippumas. Otsekui tasakaaluks hoidis ta vasakut käsivart väljasirutatult ning seda paistis küllalt selleks, et panna Oaki kahetsema, et polnud suvi, mil kogu käsivars oleks paistnud. Tüdruku ilmes ja käitumises oli nüüd midagi rõõmsat, millega ta näis mõista andvat, et tema ihaldusväärsuses polnud kahtlust, ning see üsna enesekindel ilme ei mõjunud solvavalt, sest selle nägija tajus, et tüdrukul oli üldiselt tõsi taga. Nagu eriline rõhk geeniuse hääletoonis, mis muudaks keskpärasuse naeruväärseks, lisab see tugevust tunnustatud võimule. Natuke üllatunud, nägi tüdruk Gabrieli nägu otsekui kuud põõsastara tagant kerkimas.
Tüdruku tegelik välimus, kui ta nüüd Oaki ees seisis, polnud vähem kaunis farmeri ähmasest kujutlusest, kuigi erines sellest natuke. Esimesena pani Gabriel tähele tüdruku kasvu. Tüdruk näis olevat pikk, kuid ämber oli väike ja põõsastara madal, ning sellest tekkinud eksitust märgates nägi Gabriel, et tüdruk polnud pikem, kui naiste jaoks parimaks peeti. Tüdruku põhilised näojooned olid ranged ja korrapärased. Olgu öeldud, et maakohtades ilu otsijad leiavad klassikaliste näojoontega inglise naistes harva vastava laadiga keha, täiuslikud näojooned on enamasti keha jaoks liiga tugevad, ning graatsilise ja klassikaliste proportsioonidega kaheksa pea pikkuse keha otsas on tavaliselt huupi paiknevad näokumerused. Lüpsitüdrukus nümfi otsimata tundis Gabriel, et kriitika oleks siin kohatu, ning ta silmitses tüdruku proportsioone pikalt ja mõnuga. Tüdruku silueti ülemise osa järgi võis arvata, et tal on ilusad õlad ja kael, kuid pärast varast lapseiga polnud keegi neid näinud. Kui talle oleks selga pandud sügava väljalõikega kleit, oleks ta minema jooksnud ning näo põõsasse peitnud. Ehkki ta polnud häbelik tüdruk, tõmbas ta piiri näidatava ja varjatava vahel vaistlikult kõrgemale, kui linnatüdrukud seda tegid.
Loomulikult ja ilmselt läksid tüdruku mõtted oma näole ja kehale, niipea kui ta Oaki pilku endal nägi. Enam rõhutatult oleks tema kohmetus olnud edevus, vähem rõhutatult väärikus. Maapiirkondades näivad meeste pilgud mõjuvat otsekui kõditavalt süütute tüdrukute nägudele, ning tüdruk tõmbas käega üle näo, otsekui oleks Gabriel mõjunud ärritavalt tema roosa jumega näole seda tegelikult puudutades, ning tema siiani sundimatud liigutused muutusid vaoshoitumaks. Kuid punastas hoopis mees, mitte neiu.
„Ma leidsin ühe kübara,” teatas Oak.
„See on minu oma,” ütles tüdruk ning naeratas mõõdutundest vaid natuke, ehkki oleks tahtnud naerma puhkeda. „See lendas üle põõsastara.”
„Kell üks öösel?”
„Noh – siis jah.” Tüdruku näost paistis imestus. „Kust teie seda teate?”
„Ma olin seal.”
„Kas teie oletegi siis farmer Oak?”
„Seda küll või sinnapoole. Ma tulin siia alles hiljuti.”
„Kas teil on suur farm?” küsis tüdruk, laskis pilgul ringi libiseda ning heitis tagasi juuksed, mis puhma sees olid mustad, kuid kuna päikesetõusust oli möödunud tund, andsid päikesekiired väljaulatuvatele kiharatele neile langedes oma värvingu.
„Ei ole suur. Umbes sada.” (Farmidest rääkides jätsid kohalikud elanikud lisamata sõna „aaker” vana väljendi „kümnene salk” eeskujul.)
„Mul oleks seda kübarat hommikul vaja läinud,” jätkas tüdruk. „Ma pidin hobusega Tewnelli veskis käima.”
„Jah, ma tean.”
„Kuidas te seda teate?”
„Ma nägin teid.”
„Kus?” küsis tüdruk, ning kahtlus pani tarduma iga lihase tema näos ja kehas.
„Siin – kui te läbi pöögisalu mäest alla ratsutasite,” seletas Oak ilmega, mis reetis, et talle oli midagi meenunud, ta vaatas korraks sinnapoole, seejärel aga vahetas oma vestluskaaslasega pilke.
Kuid mingi taju sundis Oaki oma pilku kõrvale pöörama, otsekui oleks teda varguselt tabatud. Mõeldes oma veidratele vigurdamistele puudesalust läbimisel hakkas tüdruk närviliselt võbisema ning veri tungis talle näkku.