Ühteaegu õnnetu ja lõbus ilme näol, pöördus Gabriel tagasi oma töö juurde.
Möödus viis hommikut ja õhtut. Tüdruk käis korrapäraselt tervet lehma lüpsmas ning hoolitsemas haige lehma eest, kuid ei pööranud kordagi pilku Oaki poole. Mehe taktitus oli teda sügavalt solvanud – mitte see, mida Oak oli paratamatult näinud, vaid see, et ta oma nägemisest talle teada andis. Sest ilma seaduseta pole pattu ja ilma nägemata pole sündsusetust, ning tüdruk näis arvavat, et Gabrieli luuramine oli teinud temast tema enda tahtmata häbitu naise. Gabrielile andis see põhjust kahetsuseks, samas oli see ka contretemps7, mis ergutas tema huvi, mida ta tüdruku vastu oli hakanud tundma.
See tutvus oleks võinud pikapeale ununeda, kui sama nädala lõpul poleks veel midagi juhtunud. Ühel pärastlõunal hakkas külmetama ning külm tugevnes õhtul, hiilis lähemale vaikselt, nagu oleks keegi vargsi köisi pingutanud. See oli aeg, mil maamajades magajate hingeõhk linade külge külmub, mil paksude seintega härrastemaja külalistetoas istujate seljad külmetavad, isegi kui nende näod kuumusest õhetavad. Nii mõnigi väike lind läks sel õhtul raagus okste vahele söömata magama.
Kui lüpsiaeg kätte jõudis, jälgis Oak lauta, nagu tal oli tavaks saanud. Lõpuks hakkas tal külm ning poegimist ootavatele uttedele veel aluspõhku laotanud, läks ta onni ja lisas veel puid pliidi alla. Tuul puhus ukse alt sisse ja selle vastu pani Oak sinna koti ning nihutas magamisaseme natuke lõuna poole. Nüüd puhus tuul sisse õhuavast – neid oli üks onni kummaski küljes.
Gabriel oli alati teadnud, et kui pliidi all tuli põles ning uks oli suletud, pidi üks õhuava lahti olema – ja seda alati allatuule. Sulgenud tuulepoolse õhuava, pöördus ta teist lahti tegema, kuid otsustas siis, et istub korraks ning jätab mõneks hetkeks mõlemad õhuavad suletuks, kuni väikeses onnis natuke soojemaks läheb. Farmer istus.
Ta pea hakkas harjumatult valutama, ning, pidades oma väsimuse põhjuseks eelmiste ööde katkendlikku und, otsustas Oak tõusta, õhuava lahti teha ning siis magama heita. Kuid ta jäi magama, ilma et oleks eelnevalt vajalikku teinud.
Gabriel ei saanudki teada, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Tema teadvuseletulek algas tajuga, et tema ümber toimub midagi imelikku. Koer ulus, ta pea valutas kohutavalt – keegi sikutas teda, kellegi käed lõdvendasid ta kaelarätti.
Silmad avanud, märkas ta, et õhtune hämarus oli ootamatult asendunud pimedusega. Tema kõrval oli erakordselt meeldivate huultega ja valgete hammastega tüdruk. Veelgi enam – üllatavalt palju enam – ta pea oli tüdruku süles, nägu ja kael vastikult märjad, ning tüdruku sõrmed avasid ta kraenööpi.
„Mis viga?” küsis Oak äraolevalt.
Tema küsimus näis tüdrukule nalja tegevat, kuid mitte sedavõrd, et teda lausa lõbustada.
„Praegu enam mitte midagi, sest te olete elus,” vastas tüdruk. „Lausa ime, et te siin onnis vingu kätte ei surnud.”
„Ah, see onn,” pomises Oak. „Ma maksin kümme naela selle onni eest. Aga ma müün selle maha ja istun õlgedega kaetud latttara all, nagu vanasti tehti, ja keeran enda põhu sisse magama. Hiljuti oleks see onn minuga peaaegu sama tempu teinud.” Oma sõnade rõhutamiseks lõi Gabriel rusikaga vastu põrandat.
„See polnud päriselt onni süü,” tähendas tüdruk tooniga, mis näitas, et ta on naiste seas haruldus – ta lõpetas oma mõtte, enne kui seda väljendavat lauset alustas. „Minu meelest oleksite te pidanud hoolikam olema ja mitte õhuavasid sulgema.”
„Küllap vist,” lausus Oak hajameelselt. Ta püüdis tajuda ja nautida seda tunnet, mis teda valdas tüdrukuga koos olles, pea tema kleidil, enne kui sellest seigast jäi üksnes mälestus. Ta oleks tahtnud oma muljetest tüdrukule rääkida, kuid sama hästi oleks ta võinud värvi võrgus kanda kui seda ebamäärast tunnet oma tahumatute sõnadega püüda edasi anda. Seepärast ta vaikis.
Tüdruk käskis tal istukile tõusta, ning Oak hakkas nägu pühkima ja ennast Simsoni8 kombel raputama. „Olge tuhandeks tänatud!” ütles ta lõpuks tänulikult, kui tema tavaline tõmmu jume oli talle jälle näkku tulnud.
„Pole tänu väärt,” ütles tüdruk ja naeratas. Naeratus jäi talle näkku püsima ning ootas seal Gabrieli järgmisi sõnu, sõltumata sellest, mida mees kavatses öelda.
„Kuidas te mu leidsite?”
„Kui ma lüpsma tulin, kuulsin, et te koer ulus ja onni ust kraapis. (See oli õnn, sest Daisy lüpsmine on selleks korraks peaaegu lõppenud ja pärast seda või järgmist nädalat ma enam siia ei tule.) Koer nägi mind, hüppas minu poole ja haaras mul seelikust. Ma tulin lähemale ja käisin ümber onni, et näha, ega mõlemad õhuavad kinni ole. Mu onul on ka säärane onn, ja ma olen kuulnud, kuidas ta oma lambakarjust manitseb, et ta enne magamaminekut ühe õhuava lahti jätaks. Ma avasin ukse ja te lamasite nagu surnu. Kuna vett polnud, valasin ma teile piima näole, unustasin, et piim oli soe ja sellest polnud kasu.”
„Ei tea, kas ma oleksin surnud?” küsis Gabriel tasa, pigemini endalt kui tüdrukult.
„Oh ei,” vastas tüdruk. Ta näis eelistavat vähem traagilist võimalust: mehe surmasuust päästmine oleks nõudnud sellele vastavat väärikat vestlust – ning seda ta pelgas.
„Minu meelest päästsite teie mu elu, preili… Ma ei tea teie nime. Ma tean küll teie tädi nime, aga mitte teie oma.”
„Selle jätaksin ma – parema meelega – teile ütlemata. Selleks pole ka mingit vajadust, sest vaevalt et te minuga enam palju kokku puutute.”
„Ma siiski tahaksin seda teada.”
„Võite mu tädi käest küsida – tema ütleb teile.”
„Minu nimi on Gabriel Oak.”
„Aga mitte minu oma. Teile, Gabriel Oak, näib teie nimi meeldivat, et te seda nii otsustavalt välja ütlete.”
„Noh, see on ainus nimi, mis mul siin elus on, ja ma pean seda kasutama, nagu oskan.”
„Minu meelest kõlab mu nimi imelikult ja ebameeldivalt.”
„Küllap võite selle varsti mõne teise vastu vahetada.”
„Taevas küll, Gabriel Oak – kui palju teil teiste inimeste kohta oma arvamusi on.”
„Noh, preili – vabandage väljenduse pärast – ma arvasin, et need teile meeldivad. Aga ma tean, et ma ei oska oma mõtteid sõnadesse panna nii hästi kui teie. Mina mõistuselt eriti terane pole. Aga ma tänan teid. Tulge, andke mulle oma käsi!”
Natuke hämmeldunud Oaki vanamoodsast siirast pihtimusest, millega ta nende kergetoonilise vestluse lõpetas, kõhkles tüdruk viivu. „Hea küll,” ütles ta, surus huuled silmakirjaliku häbelikkusega ja ükskõiksust teeseldes kokku ja ulatas Oakile käe. Gabriel hoidis seda hetke ning, kartes liialt tundeliselt käituda, kaldus teise äärmusse ja puudutas tüdruku sõrmi ükskõikse kergusega.
„Vabandust,” ütles ta järgmisel hetkel.
„Mille eest?”
„Et ma teie käest nii kiiresti lahti lasksin.”
„Kui tahate, võite selle uuesti saada, siin see on.” Ta ulatas taas Gabrielile käe.
Seekord hoidis Oak seda kauem pihus – tegelikult tavatult kaua. „Kui pehme te käsi on – isegi nüüd, talvel – pole üldse lõhenenud ega kare,” tähendas ta.
„Noh – nüüd aitab küll,” teatas tüdruk, ehkki ei tõmmanud kätt ära. „Aga te vist tahtsite seda suudelda. Te võite seda teha, kui soovite.”
„Säärast kavatsust mul küll polnud,” teatas Gabriel lihtsameelselt. „Aga ma võin seda teha.”
„Ega ikka ei või küll.” Tüdruk tõmbas käe ära.
Gabriel tajus, et oli jälle taktitult käitunud.
„Nüüd