Kohe kurat platsis. Aidanud hiidlase maale. Pärinud seal hiidlase hinge.
Hiidlane vasta: "Noh, eks sa mõista ikka nalja!"
91. Ära usu teo koeri.
Vigalast.
Vanapagan läinud pojaga üle mõisa välja. Teomehed künnud just.
Üks teomees hüüdnud: "Kurat võtku!"
Teine aga vasta: "Jumal hoidku!"
Vanapagana poeg kohe ütlema: "Kuule isa, sulle lubati mees!"
Vanapagan vastu: "Ära teokoeri usu! Ühe käega annavad, teisega võtavad jälle tagasi!"
92. Anna kroonu kätte.
J. Kukrus Pärnust.
Karjapoiss õpetanud koera ja peksnud teist ise seal juures. Ütelnud: "Sinust ei saa küll vanatontki jagu."
Vanatont kuulnud, ütelnud kohe: "Ei, anna aga kroonu kätte, küll siis asja saab! Mina olen korra katseks kroonut teeninud, tean nüüd väga hästi, et kroonust keegi üle ei käi!"
93. Elus kurivaim.
D. Pruhl Metsikust.
Sel ajal kui meie maal veel tuletikkusid ei tuntud, saanud rannamees Soomest toosi tuletikkusid.
Läinud maale silku müüma, jäänud kõrtsi ööseks.
Toppinud piibu tubakat täis, pannud tikust tule peale.
Kõrtsinaine seda nähes karjuma: "Näe, näe, see on elus kurivaim, võtab hambust tule üles!"
94. Uus kurat.
J. Prooses Orust.
Mõisnik sõimab teomeest kuradiks.
Hiidlane läheb sealt mööda. Hiidlane kohe ütlema: "Ja jah; herra, see on kut tõste tõse!"
Herra ehmatab seda kuuldes ja küsib: "Kust sina seda tead?"
Hiidlane vasta: "Ma usu, egas end herra ometi paergu valetand!"
95. Kurja vandumine.
A. Kivi Hõbedalt.
Hiidlase poeg vandunud hirmsasti kurja. Teine hiidlane isale ütlema: "Eks sa õpeta poega paremini rääkima! Vannub nii hirmsasti kurja!"
Hiidlane vasta: "Ega see veel kurja vandumine ole, kui paar korda kurja nimetab!"
96. Kes teab.
J. Meltsov Võru-Navist.
Teise pere Tõnise poeg vandunud nii mis hull.
Naaber ütelnud Tõnisele: "Miks sa poega paremini ei õpeta rääkima!"
Tõnis vastu: "Mis ta rääkimisel siis viga?"
Naaber jälle: "Miks ta nii hirmsasti vannub!"
Tõnis vasta: "Kes k – teab, kust ta selle võtnud?"
97. Kõige hirmsam vandumine.
A. Kuldsaar Sõrvest.
Korra küsinud õpetaja leeritüdrukult: "Missugune on kõige hirmsam vandumine?"
Tüdruk harutama: "Pagan, vanapagan, tont, põrguline, saadan, kurat, tuline kurat, kureherra karvane kirikurat!"
Õpetaja küsima: "Kas veel on?"
Tüdruk vasta: "Ei ole!"
Õpetaja õiendama: "Pailaps, kõige hirmsam vandumine on valevandumine."
B. Inimene ja elu
VII. Sündimine ja ristimine
98. Hiidlase kätki küsimine.
T. Viedemann Koselt.
Hiidlane istunud pulmapäeva õhtul söömalaua taga. Küsinud: "Isa, kus meie va lapse kätki on?"
Isa vasta: "Mis sa nüüd sellega teed? Seda ei ole kodugi! See on teises peres!"
Peigmees vasta: "Olen nüüd naesemees. Eks maja asjad pea ikka kodu olema!"
99. Kaksteistkümmend kätkit.
J. Ekemann Tapalt.
Mees kosinud enesele nooriku.
Kuu pärast olnud noorikul laps.
Mees läinud linna, ostnud sealt 12 kätkit. Arvanud, et naine igas kuus ühe lapse saab.
Oodanud kuu, ei kedagi. Odanud teise, ka ei ühtegi. Oodanud kolmandama, ikka üksainus laps.
Mees vihastanud. Kihutanud naise minema. Jäänud lapsega ja 12 kätkiga maha.
100. Pulmad jäivad hiljaks.
J. Kurgan Kurnalt.
Võrulase noorikul olnud kolm kuud pärast pulme poisikene.
Teised küsima: "Kudas varrud nii vara tulivad?"
Mees vasta: "Varrud tulivad ikka õigel ajal, aga pulmad jäivad hiljaks."
101. Ei ole veel sündinud.
A. Kuldsaar Sõrvest.
Korra läinud Saare Mats õpetaja juurde lapse sündimise aru viima.
Õpetaja küsima: "Kui vana laps on? Mill ta sündis?"
Mats vasta: "Ta es ole veel sündinud!"
Õpetaja jälle: "Mis sa muidu siis tulid?"
Mats vasta: "Jah, naesed hakkasivad ju vett soojutama ja pahna vedama. Ju ta nüüd selle aja sees sündinud on!"
102. Koera pojad.
J. Nau Kogulast.
Korra kuulnud Pöide taat tuas öösel haledat niuksumist. Taat arvama, et naisel laps sündinud. Hommikul kohe jootude vasta valmistamine käsil.
Teised küsima, mis taat teeb. Taat vastu, et jootude vastu valmistab.
Teised naeravad ja käsivad seda vaatama minna, kelle jootusid valmistatakse.
Taat läheb. Vaatab, vaatab: nurgas koera pojad!
103. Eks võinud homseks jääda.
J. J. Kala Voorust.
Saarlase naisel sündinud öösel laps.
Naine sundinud meest kohe läbi metsa ämmamoori otsima minema.
Mees vasta puiklema: "Eks see terve asi võinud homseks jääda. Pian ma nüüd pimedas läbi padriku minema. Peksa jalad vastu kiva ää. Pealegi metsas veel hundid!"
104. Nurgas lutikad.
A. Ploompuu.
Poluvärnik läinud õpetaja juurde. Õpetaja küsima, mis asja.
Mees vasta: "Pai õpetaja herra! Tulin last kirjutama."
Õpetaja küsima: "Kas siis naene nurgavoodis on?"
Mees vasta: "Ei ole nurgaga voodis! Naene voodiga kesk tuba, nurgas on lutikad!"
105. Jukk.
J. P. Sõggel Kaarlist.
Tuhalaane mees läinud õpetaja juurde lapse nime üles kirjujama.
Õpetaja küsima: "Mis lapse nimi saab?"
Tuhalaane mees hakkab meelde tuletama: "Jukk, – Jukk, – üks Jukk ta ikka oli! Noh pange Jukk kirja!"
106. Pange kirja.
Mees läinud õpetaja juurde lapse nime üles kirjutama. Unustanud aga purjus peaga lapse mitu nime ära.
Õpetaja nime küsima.
Mees vasta: "Kes pagan neid teab. Mul varru pea otsas! Pange kirja, mis tahate?"
Ei aidanud, õpetaja ajanud varrupea oma teed ja käskinud kedagi teist tulla nime üles andma, kel varrupead otsas ei ole!
107.