Küsinud ühtlasi nõuu, kudas kärbsetest lahti saada.
Teine varsti õpetama: "Tao hambad kurku ja kihuta kärbsed aknast välja!"
78. Kihulase kiitlemine.
R. Hanso Narvast.
Heinaajal pugenud kihulane talumehe krae vahele ja hammustanud kibedasti.
Mees äianud käega üle kaela ja siunanud: "Näe risu! Sääse ja parmu kõrval ei paista teine väljagi, aga hammad on tal küll!"
Kihulane seda kuuldes ütlema: "Sääsk sant, parm pask, mina mees Mihklipäevani!"
79. Tugevad kondid.
O. Schantz Pootsist.
"Küll on inimene tugeva jõuga!" rääkinud sääsk seltsilistele. "Meil kõigil on tugevad kondid, aga kui inimene korra käe peale paneb, pole muud kui ragin taga!"
80. Hulk mehi.
O. Schantz Pootsist.
Hobune pahandanud sääski. Sääsed kogunud endid kokku, tahtnud hoost ära murda.
Ise ütelnud: "Kui me teda aga pikali saaksime!"
Küll murdnud sääsed mehe moodi, aga hobune pole kukunud. Tõstnud pea püsti, läinud edasi.
Kohe ütelnud üks sääsk: "Meid oli siin praegu hulk mehi koos, aga ükski polnud nii tark, et oleks ta pead tallanud."
"Ja jah, oleksime ta otseti saanud, oleks võit meie olnud!" lisanud teine juurde.
81. Kirp ja täi.
D. Pruhl Metsikust.
Kirp naernud täid: "Mis sina ka oled? Seisad alati ühe paiga peal, aga näe, mina olen kord siin, kord seal!"
Täi vasta: "Kui kauaks sind on? Võetakse kinni, tapetakse ära. Aga näe, mina olen kolm aastat Reinu püksi värvli vahel olnud ja elan ikka. Pesu ajal on küll kurikas ja keedu soe vähä vaeva teinud, aga pole viga ühtigi!"
82. Tuhka suhu.
O. Schantz Pootsist.
Korra näinud saunamees kirpu longates tulevat.
Taat teeb saunaukse lahti, laseb viletsa looma tuppa. Annab kirbule süüa ja juua.
Varsti loom priske nagu enne.
Tükk aega läinud mööda. Kirbule sündinud pojad. Pärast saanud pojadki pojad.
Kirbukari kasvanud ikka suuremaks. Kui kirbud akna peale hüpanud, olnud tuba korraga pime. Kui nad voodisse karanud, olnud voodi puru ja liiva täis.
Viimaks ei annud kirbud taadilegi enam armu. Hammustanud ja närinud igast küllest. Taat pahandanud, et kirbule eluaset annud, aga mis nüüd enam teha.
Taadil nõuu peetud. Kui kirbu kätte saanud, tassinud kolde. Pöörnud eluka selili, pannud jala kaela peale ja siis tuhka suhu! Juhtunud tuhk kurku, – kirbu hing otsas. Ei juhtunud tuhk otse kurku, rüselenud elukas veel kaua aega.
Viimaks tulnud teistel kirpudel hirm peale: põgenenud saunast ära teistesse taludesse.
Vanamees saanud viimaks veel seda aega näha, et saun kirpudest tühi olnud!
83. Valge kirpu, hea kirpu.
A. Reimann Hanilast.
Harjakas olnud täide käes kimpus.
Maamees käskinud teda ennast harida.
Harjakas aga vasta: "Valge kirpu hea kirpu: Suimi, suimi, siis läha spat. Aga musta kirpu paha kirpu: suimi, suimi, siis hüppama, kargama!"
84. Tuttav täi.
J. Kurgan Kurnalt.
Korra olnud mehel tuttav täi. Mees pole teda iialgi tapnud. Kui mees kottu välja läinud, küsinud täi ikka, kuhu mees minna.
Kuhu mees ka läinud, kas kirikusse, kõrtsi ehk metsa, ikka palunud täi luba kaasa minna. Mees võtnudki kaasa.
Korra hakanud mees sauna vihtlema minema.
Täi küsima: "Kuhu sa lähed?"
Mees vastu: "Sauna vihtlema! Kas tuled ka?"
Täi kohe: "Ei ma täna või kottu välja minna, mu pea kangesti valutab."
V. Põrgu
85. Muhu Tähve põrgus käik.
A. Kuldsaar Sõrvest.
Muhu Tähve pole mõnel päeval mõisa teole läinud. Tähve kutsutud mõisa.
Mõisas valitseja pärima: "Noh Tähve, miks teole ei tulnud?"
Tähve vasta: "Mära tegi kodu varsa!"
Valitseja: "Kus see vars on?"
Tähve: "Vilu ilm vedas tagasi!"
Valitseja: "Mine ete põrgu!"
Tähve tulnud mõisast koju. Ei läinud kolmel nädalilgi teole. Küll saadetud Tähvele järele, aga Tähve peitnud ennast eest ära.
Viimaks läinud Tähve ühel päeval ilma kutsumata mõisa.
Valitseja pahaselt küsima: "Kus sa lontrus mul seni vedelesid?"
Tähve vasta: "Käisin põrgus!"
Valitseja küsima: "Noh, mis seal ka näha oli?"
Tähve jälle: "Mis seal paremaks oli! Kel siin ilmas hea, sel kua seal. Saksad hirvitavad katlas, vaesed talupojad veavad seitsme penikoorma takka tamme pakkusid alla!"
Valitseja uuesti küsima: "Kui suur see katel oli?"
Tähve: "Nii suur kui Kärte Mardi pudru pada!"
Valitseja: "Kui suur see pudru pada on?"
Tähve: "Nii suur, et seitsme hobuse tõllaga võib sees ümber pöörda.
86. Tuli lahti.
Korra tukkunud palaval suisel ajal palju inimesi kirikus.
Korraga hüüdnud õpetaja jutluse ajal õieti valjusti: "Tuli lahti!"
Tukkujad ärganud, karanud püsti, vaadanud kohkudes ümber.
Õpetaja aga rääkinud edasi: "Tuli on tõesti lahti! Põrgu põleb!"
87. Kõrtsmikud põrgus.
J. Lilienbach Rakverest.
Kaks kõrtsmiku saanud põrgus teine teisega kokku.
Üks kohe teiselt küsima: "Mis pärast sina siin oled."
Teine: "Mina andsin väga kuhjaga mõedud."
Esimene: "Mina jätsin küll alati vaja, aga olen ka siin."
88. Taevas ja põrgu.
J. Kuuse Anijalt.
Rannamehed läinud vanal ajal Tallinna. Päike tõusnud parajalt, kui mehed Lasnamäelt alla sõitnud.
Üks ütelnud: "Linn särab ja hiilgab nagu taevariik!"
Linnas saanud mees aga nahatäie peksa.
Teisel päeval linnast välja sõites vaadanud mees Lasnamäelt veel tagasi ja ütelnud: "Juba nähikse põrgut maha jäävat."
89. Rannamehe põrgu.
J. Ploompuu Kuusalust.
Rannamees kiitnud: "Ega seal põrgus niiväga palav olegi! Esite on vähe harjumata, aga pärast, kui inimene sellega ära õpib, võib julgesti hüüda: "Mats, viska veel leili!"
VI. Vanapagan ja vandumine
90. Eks sa mõista nalja.
J. Neublau Jootmalt.
Hiidlane tahtnud üle mere