Niisiis oli Yanni pettunud, aga varjas seda hästi. Ta esitas küsimusi ja manas häälde imetlust. Umbes poole peal hakkas ta kokku panema uut lähenemist. Uut narratiivi. Tuli tunnistada, et politsei töö oli olnud igati muljetavaldav. Ja see kurjategija ei olnud suvaline hälvik. Mitte tingimata. Järelikult oli vägagi tõsiseltvõetav politseijaoskond tabanud tõsiseltvõetava roimari. Siinsamas südamaal. Eelmiste kuulsate juhtumite puhul rannikul oli selleks pikalt aega kulunud. Kas selline lugu müüks? Ta hakkas endamisi pealkirja otsima. „Ameerika kiireimad pojad”? Nagu mäng väljendiga „parimad pojad”?
Kümmekonna minuti pärast andis ülem sõna Emersonile. Too tutvustas lähemalt kurjategija isikut ja tausta. Tema jutt oli kuivavõitu. Piirdugem faktidega. Ta kirjeldas lühidalt juurdlust. Vastas küsimustele. Ei hoobelnud. Ann Yanni kahtlustas, et Emersoni meelest politseil lihtsalt vedas. Neile oli jäetud tavalisest palju rohkem juhtlõngu.
Nüüd astus poodiumile Rodin. Tema käitumise järgi oli politsei ära teinud vaid vähetähtsa eeltöö ja tõeline võitlus alles algas. Prokuratuur vaatab kõik üle ja langetab vajalikud otsused. Jah, preili Yanni, kuna asjaolud tema arvates seda nõuavad, siis taotleb ta James Barrile päris kindlasti surmanuhtlust.
Laupäeva hommikul kell üheksa ärkas James Barr oma kongis ravimipohmakaga. Temalt võeti otsekohe sõrmejäljed, ja õigused loeti talle koguni kaks korda ette. Õigus vaikida, õigus advokaadile. Ta otsustas vaikida. Seda teevad vähesed. Suudavad vähesed. Enamasti on rääkimissoov vastupandamatu. Aga James Barr sai sellest võitu. Ta pigistas suu kinni ja jättiski nii. Hulk inimesi proovis temaga kõnelda, kuid ta ei vastanud. Mitte kordagi. Mitte ühtegi sõna. Emerson võttis asja rahulikult. Tõtt-öelda ei tahtnudki ta, et Barr rääkima hakkaks. Ta eelistas tõendusmaterjali kokku koguda, sellesse süveneda, seda järele katsuda ja lihvida, kuni võis loota, et mees mõistetakse süüdi ka ilma ülestunnistuseta. Ülestunnistuste kohta on kaitsel kerge väita, et need anti surve all või segaduses, ja nõnda oli ta õppinud neid vältima. Need olid kirss tordil. Sõna otseses mõttes viimane, mida ta kuulda tahtis, mitte esimene. Erinevalt televisiooni politseisarjadest, kus lakkamatud ülekuulamised on omamoodi etenduskunst. Seega hoidis ta parem eemale, lubades kriminalistidel teha aega ja kannatust nõudvat tööd.
James Barri õde oli vennast noorem ja vallaline ning elas kesklinnas üürikorteris. Õe nimi oli Rosemary. Nagu linna ülejäänud elanikkond, nii oli temagi kohkunud ja vapustatud ja rabatud. Ta oli reede õhtul uudiseid näinud. Ja laupäeva hommikul vaatas ta neid jälle. Ta kuulis, kuidas politseiuurija nimetas tema venda. Alguses arvas ta, et see on eksitus. Et ta kuulis valesti. Aga mees muudkui korrutas seda. James Barr, James Barr, James Barr. Rosemary puhkes nutma. Ta nuttis kõigepealt segadusest, siis õudusest, seejärel raevust.
Lõpuks sundis ta end rahulikuks ja hakkas tegutsema.
Ta töötas sekretärina kaheksa juristiga advokaadibüroos. Nagu väikeste südamaa linnade bürood enamasti, tegeles ka see natuke kõigega. Ja töötajaid kohtles büroo võrdlemisi hästi. Palk ei olnud küll suurejooneline, aga kompensatsioone oli mitmesuguseid. Üks oli täielik ravikindlustuse pakett. Teine oli see, et teda ei nimetatud sekretäriks, vaid assistendiks. Kolmas oli büroo lubadus anda töötajatele ja nende pereliikmetele tasuta õigusabi. Harilikult puudutas see testamente, pärusvara, lahutusi ning jagelusi kindlustusfirmadega mõlgitud autode pärast. Mitte täiskasvanud vendade kaitsmist, keda süüdistatakse linnas snaiperpüssiga toime pandud kurikuulsas tapatöös. Rosemary teadis seda. Kuid ta uskus, et peab vähemalt üritama. Sest ta tundis oma venda ja teadis, et too ei saa süüdi olla.
Ta helistas koju osanikule, kelle alluvuses töötas. Viimane oli peamiselt maksuspetsialist ja helistas seepärast büroo kriminaalasjade advokaadile. Kriminaaladvokaat helistas juhtivosanikule, kes kutsus kokku kõigi osanike nõupidamise. See peeti vabaajaklubis lõunat süües. Algusest peale oli küsimuseks, kuidas Rosemary Barri palve võimalikult taktitundeliselt tagasi lükata. Kaitse säherduse kuriteo puhul ei kuulunud nende kompetentsi. Ja nad ei tahtnudki, et kuuluks. Tuli mõelda suhetele avalikkusega. Selles oldi pikemata ühel nõul. Aga nad olid ustava loomuga ja Rosemary Barr oli nende tubli töötaja juba palju aastaid. Kuna nad vormistasid tema tuludeklaratsiooni, teadsid nad, et raha tal pole. Nad oletasid, et ka tema vennal pole raha. Kuid põhiseadus garanteerib pädeva juriidilise nõustaja, ja riiklikult määratud kaitsjatest olid nad nigelal arvamusel. Seega seisid nad tõelise eetilise dilemma ees.
Küsimuse lahendas kriminaaladvokaat. Tema nimi oli David Chapman. Ta oli vilunud veteran, kes tundis ringkonnaprokurör Rodinit. Tundis päris hästi. Teisiti polnudki võimalik. Nende elukäik oli läbi põimunud, nad kasvasid üles samas kandis ja töötasid samal alal, ehkki vastaspooltel. Nõnda läks Chapman suitsetamistuppa ja helistas mobiiliga ringkonnaprokurörile koju. Kaks juristi arutasid asja põhjalikult ja avameelselt. Seejärel naasis Chapman lõunalauda.
„Ei mingit kahtlust,” ütles ta. „Preili Barri vend on igal juhul süüdi. Rodini kaasus on nagu õpikujuhtum. Põrgut, ühel päeval pannaksegi see küllap õpikutesse. Kogutud on kõik mõeldavad tõendid. Kuskil pole ainsatki valguskiirt.”
„Kas ta oli sinuga aus?” küsis juhtivosanik.
„Vanade semudega udu ei aeta,” vastas Chapman.
„Niisiis?”
„Meil jääks vaid üle rõhuda pehmendavatele asjaoludele. Kui surmasüst asendataks eluaegse vangistusega, oleks see juba suur võit. Rohkem ei saagi preili Barr tahta. Ja ka tema neetud vend mitte, kogu lugupidamise juures.”
„Kui kaua me sellega tegeleksime?” küsis juhtivosanik.
„Ainult karistuse määramise faasis. Sest ta tunnistab end kindlasti süüdi.”
„Kas võtad töö enda peale?”
„Olukorda arvestades jah.”
„Mis see meile tundides maksma läheb?”
„Vähe. Me ei saa suurt midagi teha.”
„Millised on pehmendavad asjaolud?”
„Ta on vist Lahesõja veteran. Nii et arvatavasti mingi keemiline värk. Või hilinenud posttraumaatiline. Äkki õnnestub Rodiniga kokkulepe sõlmida. Näiteks lõunat süües.”
Juhtivosanik noogutas. Pöördus maksuspetsialisti poole. „Ütle oma sekretärile, et me teeme kõik endast oleneva tema venna hädatunnil aitamiseks.”
Enne kui õde või Chapman jõudsid Barriga kohtuda, toimetati ta politseijaoskonna arestikambrist maakonnavanglasse. Tekk ja pidžaama võeti ära, talle anti paberaluspesu, oranž vangiriietus ja paar kummist dušisandaale. Maakonnavangla ei olnud meeldiv koht. See lõhnas halvasti ja oli kärarikas. See oli äärmiselt ülerahvastatud ning ühiskondlikud ja etnilised pinged, mida tänaval vaos hoiti, vohasid trellide taga kontrollimatult. Igasse kongi oli topitud kolm meest ja valvurite käsi oli lühike. Uustulnukaid kutsuti kullesteks ja nad pidid ise enda eest seisma.
Aga Barr oli sõjaväes teeninud, nii et kultuurišokk oli talle väiksem kui mõnele teisele. Ta pidas kullesena kaks tundi vastu ja viidi siis küsitlustuppa. Öeldi, et seal ootab teda advokaat. Ta leidis eest laua ja kaks tooli, mis olid väikeses akendeta ruumis põranda külge needitud. Ühel toolil istus tüüp, keda ta justkui kusagilt mäletas. Laual oli diktofon. Kaasaskantava pleieri moodi.
„Minu nimi on David Chapman,” teatas toolil istuv mees. „Ma olen kriminaalasjade kaitseadvokaat. Jurist. Teie õde töötab minu büroos. Ta palus, et me teid aitaksime.”
Barr vaikis.
„Nii et siin ma nüüd olen,” ütles Chapman.
Barr vaikis.
„Ma salvestan meie vestlust,” jätkas Chapman. „Võtan selle linti. Te ei ole usutavasti vastu?”
Barr