See oli neljakümne üheksa minuti küsimus. Valvelaua tüüp koputas ja sisenes. Tal oli käes paberipatakas. Paberitel oli kirjas nimi, aadress ja teenistuskäik. Pluss täiendavat infot kõikjalt süsteemist. Juhiloafoto seal hulgas. Emerson võttis paberid ja libistas neist korra pilgu üle. Siis veel kord. Siis ta naeratas. Täpselt kuus tundi pärast esimest lasku oli vennike omadega vahel. Võiduseis.
„Tema nimi on James Barr,” ütles Emerson.
Kabinetis valitses vaikus.
„Ta on neljakümne ühe aastane. Elab siit kahekümne minuti kaugusel. Teenis Ühendriikide armees. Neliteist aastat tagasi läks auga erru. Jalaväespetsialist – vean kihla, et see tähendab snaiperit. ARK-i andmetel sõidab kuue aasta vanuse beeži Dodge Caravaniga.”
Ta lükkas paberid üle kirjutuslaua Rodini ette. Rodin korjas need pihku ja luges kaks korda hoolikalt. Emerson jälgis ta silmi. Nägi teda mõtlemas: mees, relv, kuritöö. Nagu oleks vaadanud Vegase mänguautomaati üles rivistamas kolme kirssi. Tirr-tirr-tirr! Kindel värk.
„James Barr,” nentis Rodin justkui sõnade kõla nautides. Ta lappas välja foto ja heitis sellele pilgu. „James Barr, te olete kõrvuni pasas.”
„Aamen,” ütles Emerson kiitust oodates.
„Ma muretsen orderid,” lausus Rodin. „Vahistamiseks, maja ja auto läbiotsimiseks. Kohtunikud võtavad sappa, et neile alla kirjutada.”
Ta lahkus ja Emerson helistas heade uudistega politseiülemale. Ülem lubas pressikonverentsi korraldada järgmisel hommikul kell kaheksa. Ütles, et päevakangelasena peab Emerson seal kohal olema. Emerson taipas, et see ongi tema kiitus, ehkki ajakirjanikud ei meeldinud talle eriti.
Orderid oli tunni ajaga valmis, aga vahistamise ettevalmistused võtsid kolm tundi. Kõigepealt tegid erariides jälgijad kindlaks, kas Barr on kodus. Tema eluase oli harilik ühekorruseline rantšostiilis maja. Ei laitmatult korras ega ka ümber kukkumas. Värv voodrilaudadel oli vana, asfalt sissesõiduteel uus. Tuled põlesid ja televiisor mängis, arvatavasti elutoas. Korraks märgati Barri ennast valgustatud aknal. Ta tundus olevat üksi. Siis läks ta nähtavasti magama. Tuled kustutati ja maja jäi vaikseks. Nii järgnes paus. Protseduurireeglid nägid ette, et relvastatud mehe kinnivõtmist majas sees tuleb hoolega kavandada. See oli politsei erirühma töö. Nad kasutasid linnaametist saadud detailplaneeringu kaarti ja pakkusid välja tavapärase tegutsemise. Maja piiratakse vargsi ümber, lisajõud ootavad kahel pool, ees- ja tagauksest tungitakse üheaegselt jõuga sisse. Vahistamine ise oli kogu keha katvat kaitseriietust ja laenatud kiivrit kandva Emersoni ülesanne. Teda saadab üks abiprokurör, et kontrollida protseduuri seaduspärasust. Keegi ei tahtnud, et kaitseadvokaadil oleks hiljem millestki kinni hakata. Kiirabimeeskond pidi olema sealsamas käepärast. Kuna kuriteopaigauurija teooria järgi on majas koer, tuleb kaasa ka kaks koerarühma politseinikku. Kokku oli asjaga seotud kolmkümmend kaheksa meest, kõik väsinud. Suurem osa oli töötanud üheksateist tundi järjest. Korraline vahetus pluss lisatunnid. Seetõttu oli õhk närvipingest paks. Usuti, et mitte kellelegi ei kuulu üksainuke automaatrelv. Kui on üks, on ka rohkem. Võib-olla täisautomaadid. Võib-olla granaadid või pommid.
Aga antud juhul oli vahistamine käkitegu. James Barr isegi ei ärganud õieti. Kui nad kell kolm hommikul uksed maha murdsid, leiti ta üksinda voodis magamas. Ehkki viisteist relvastatud meest magamistoas sihtisid teda viieteistkümne püstolkuulipilduja ja viieteistkümne taskulambikiirega, magas ta edasi. Ta niheles veidi, kui erirühma komandör tekid ja padjad peidetud relvi otsides põrandale paiskas. Relvi polnud. Ta avas silmad. Pomises midagi küsivalt ning jäi uuesti magama, tõmbudes paljal madratsil kerra ja põimides endale ootamatu külma vastu käed ümber. Ta oli kahvatu jumega suurt kasvu mees, kelle mustad ihukarvad olid halliks minemas. Pidžaama oli talle liiga väike. Ta nägi välja lodev ja natuke vanem kui neljakümne ühe aastane.
Koer oli vana krants, kes vastumeelselt ärkas ja köögist kohale ukerdas. Koerarühma omad püüdsid looma kohe kinni ja viisid joonelt furgooni. Emerson võttis kiivri peast ja trügis läbi inimsumma tillukesse magamistuppa. Nägi öökapil Jack Danielsi pudelit, mis oli kolmveerandi ulatuses täis, ja kõrval samuti kolmveerandi ulatuses täis oranži ravimipudelikest. Ta kummardus vaatama. Unerohutabletid. Seaduslikud. Hiljuti välja kirjutatud, kellegi Rosemary Barri nimele. Sildil oli kirjas: Rosemary Barr. Unetuse korral üks tablett.
„Kes on Rosemary Barr?” küsis abiprokurör. „Kas ta on abielus?”
Emerson heitis toale pilgu. „Ei paista küll sedamoodi.”
„Enesetapukatse?” päris erirühma komandör.
Emerson raputas pead. „Siis oleks ta need kõik sisse võtnud.
Ja viskipudeli tühjaks joonud. Ma arvan, et härra Barril oli täna õhtul lihtsalt uinumisega raskusi. Pärast väga toimekat ja tegusat päeva.”
Õhk toas oli kolkunud. See lõhnas määrdunud linade ja pesemata ihu järele.
„Me peame ettevaatlikud olema,” ütles abiprokurör. „Ta on praegu oimetu. Tema advokaat väidab, et ta polnud võimeline oma õigustest täiesti aru saama. Nii et tal ei tohi lasta sõnagi rääkida. Ja kui ta midagi räägib, ei tohi me kuulata.”
Emerson kutsus kiirabimeeskonna. Käskis neil Barr läbi vaadata, kindlaks teha, ega ta ei teeskle või surema hakka. Nad sekeldasid mõne minuti, kuulasid südant, kontrollisid pulssi, lugesid ravimipudeli silti. Seejärel kuulutasid nad, et Barr on enam-vähem tervise juures, kuid magab sügavalt.
„Psühhopaat,” ütles erirühma komandör. „Ei mingit südametunnistust.”
„Kas me oleme üldse veendunud, et see on õige mees?” küsis abiprokurör.
Emerson leidis tooliseljale kokku pandud püksipaari ja katsus taskuid. Tõi lagedale väikese rahakoti. Leidis juhiloa. Nimi ja aadress klappisid. Ka foto klappis.
„Mees on õige,” ütles ta.
„Tal ei tohi lasta midagi öelda,” kordas abiprokurör. „Asi peab puhas olema.”
„Ma loen talle ikkagi õigused ette,” teatas Emerson. „Jätke see meelde, rahvas.”
Ta raputas Barri õlast ja too avas vastuseks pooleldi silmad. Siis retsiteeris Emerson peast vahistatu õigused. Õigus vaikida, õigus advokaadile. Barr proovis keskenduda, aga see ei õnnestunud. Lõpuks uinus ta uuesti.
„Okei, viige ta ära,” ütles Emerson.
Ta mässiti teki sisse ja kaks politseinikku tassisid ta majast välja autosse. Abiprokurör ja üks parameedik läksid sama autoga. Emerson jäi majja ning alustas läbiotsimist. Luitunud sinised teksad leidis ta magamistoa kapist. Kautšukist taldadega saapad olid kenasti kapipõrandale asetatud. Need olid tolmused. Vihmamantel oli esikukapis. Beež Dodge Caravan oli garaažis. Kriimustatud püss oli keldris. Üks mitmest, mis olid seinale needitud raamile paigutatud. Raami all pingil oli viis üheksamillimeetrist püstolit. Ja karbid laskemoonaga, kaasa arvatud üks pooltühi karp Lake City M852 168-graaniste tagant ahenevate ja õõnesotsaliste 7,65-millimeetristega. Karpide kõrval klaaspurgid tühjade padrunikestadega. Korduvkasutuseks valmis, mõtles Emerson. Käsitsi laadimiseks. Pingile lähimas purgis oli neid ainult viis. Purgi kaas oli pealt ära, nagu oleksid viis uusimat padrunit sinna visatud hiljuti ja kiirustades. Emerson kummardus ja nuusutas. Õhk purgis lõhnas püssirohu järele. Lõhn oli juba külm, aga mitte veel väga vana.
Emerson lahkus James Barri majast kell neli hommikul, välja vahetatuna kriminalistikaspetside poolt, kes pidid kogu elamise tollhaaval läbi kammima. Ta helistas valveseersandile ja sai kinnituse, et Barr magab rahulikult üksikkongis ööpäevaringse arstliku järelevalve all. Siis läks ta koju ja jõudis kaks tundi tukastada, enne kui duši all käis ning pressikonverentsiks riietus.
Pressikonverents andis uudisele surmahoobi. Uudisloole on tarvis, et mees viibiks endiselt vabaduses. Et ta luusiks ringi, tigedalt, märkamatult, sünge ja ohtlikuna. Uudislugu vajab hirmu. Igapäevased toimingud, nagu bensiinijaamas tankimine või kaubamajakülastus või kirikusseminek,