Kell kaheksa hakkas Emerson juba kuhugi jõudma. Tema mehed olid võtnud sadu ütlusi. Merejalaväe vanemseersant Kelly jäi endale kindlaks, et oli kuulnud kuut lasku. Emerson kaldus teda uskuma. Sellistes asjades võib merejalaväelasi küllap usaldada. Siis mainis üks teine vennike, et tema mobiiltelefon töötas vist kogu aeg, oli ühenduses kellegi kõnepostiga. Mobiilioperaator hankis salvestuse ja seal oligi nõrgalt kuulda kuus lasku. Aga kohtuekspertiis oli viie hukkunu peale loendanud vaid viis kuulihaava. Järelikult oli üks kuul puudu. Veel kolme tunnistaja jutt oli ebamäärane, kuid nad kõik rääkisid, et nägid ilubasseinis veidi vett üles pritsimas.
Emerson käskis basseini veest tühjendada.
Sellega tegeles tuletõrje. Nad paigaldasid prožektorid, lülitasid purskkaevu välja ning pumpasid vee linna kanalisatsiooni. Nende hinnangul tuli ümber pumbata ehk umbes kaheksa tuhat gallonit vett ja tööks pidi kuluma tund aega.
Vahepeal olid kriminalistid saatuslike trajektooride tuvastamiseks kasutanud joogikõrsi ja laserkiiri. Nad eeldasid, et kõige asjalikuma tõendi annab esimene ohver. Oletatavasti kõndis too sihikindlal sammul üle väljaku paremalt vasakule, kui kõlas esimene lask. Pärast seda võisid järgmised ohvrid juba ringi rabeleda, ümber pöörata või teha muid äraarvamatuid liigutusi. Niisiis võeti järelduste aluseks vaid esimene mees. Tema pea oli sodi, aga paistis olevat võrdlemisi selge, et kuul oli selle läbistanud kerge nurga all ülalt alla ja vasakult paremale. Üks kriminalist seisatas kohal ja teine hoidis joogikõrt hoolikalt ta pea vastas õige nurga all. Siis lipsas esimene eest ära ja kolmas sihtis laserkiire läbi kõrre. Selle tilluke punane täpp näitas parkimismaja laienduse teise tasandi kirdenurka. Tunnistajad olid väitnud, et nägid seal ülal lasusähvatusi. Nüüd oli teadus nende ütlusi kinnitanud.
Emerson saatis kuriteopaigauurijad parklasse ja lubas, et neid ei kiirustata tagant. Kuid ta keelas neil tühjade kätega tagasi tulla.
Ann Yanni lahkus mustast klaasist tornhoonest kell pool üheksa ja läks kaamerameeskonnaga viie kvartali kaugusele barrikaadidele. Ta lootis, et äkki õnnestub mõni ohver elimineerimisprotsessi abil kindlaks teha. Sinna võis meeleheitlikus infonäljas koguneda inimesi, kelle lähedased polnud õhtusöögiks koju tulnud. Ta filmis kakskümmend minutit materjali. Ega saanud mingitki sisukat teavet. Selle asemel sai ta kakskümmend minutit nuttu, hala ja hingepõhjani kohkunud umbusklikkust. Terve linn oli valusas šokis. Alustades tundis ta salamisi uhkust, et on sündmuste tulipunktis, lõpetas aga pisarsilmil ja iiveldusest haigena.
Juhtumi lahendas parkimismaja. See oli tõeline noos. Kullaauk. Kolme kvartali kaugusel oli keegi patrullpolitseinik võtnud tunnistuse ühelt parkla regulaarselt kasutajalt, kes ütles, et teise tasandi viimane parkimiskoht oli oranži liikluskoonusega tõkestatud. Tunnistaja oli sunnitud parklast lahkuma ja mujale parkima. See oli teda närvi ajanud. Linnavalitsuse asjapulk väitis, et koonus polnud seal ametlikult. Ei mingil juhul. Võimatu. Polnud põhjust. Niisiis pandi koonus asitõendina kotti ja viidi minema. Seejärel ütles linna asjapulk, et sisse- ja väljapääsu juures on peidetud turvakaamerad, mida juhtmed ühendavad hoolduskapis oleva videomakiga. Kassett võeti makist välja ja viidi minema. Nüüd teatas linna asjapulk, et juurdeehituse rahastus seisab ja seal pole kaks nädalat töötatud. Viimase kahe nädala jooksul polnud temal seal millegagi pistmist.
Kriminalistid alustasid kollase lindi juurest, millel oli must kiri Ettevaatust! Mitte siseneda! Kõigepealt leidsid nad otse lindi alt silumata betoonilt sinise puuvillase materjali kiu. Vaevu nähtava riideudeme. Nagu oleks mees ühele põlvele laskunud, et alt läbi vingerdada, jättes oma sinistest teksadest tükikese maha. Kiudu fotografeeriti ja siis korjati see läbipaistva leukoplastiriba abil üles. Järgmiseks toodi kohale volframhalogeenlambid ja valgustati nendega madalalt põrandat. Kahe nädala vanust tsemenditolmu. Näha oli perfektseid jalajälgi. Täiesti perfektseid. Juhtkriminalist võttis Emersoniga raadiosaatjas ühendust.
„Tüüp kandis kummalisi jalatseid,” ütles ta.
„Mis mõttes kummalisi?”
„Oled sa kuulnud kautšukist? Nagu looduslik kumm. Seda peaaegu ei töödelda. Haardub väga hästi. Sinna jääb kõik külge. Kui me selle mehe leiame, siis on ta jalatsitel kautšukist tallad üleni tsemenditolmuga koos. Lisaks on tal kodus koer.”
„Koer?”
„Me leidsime siit koera karva, mis oli varem kautšuki külge jäänud. Ja silumata betoon hõõrus selle uuesti maha. Ja meil on vaibakiud. Arvatavasti tema kodu ja auto vaipadelt.”
„Laske edasi,” käskis Emerson.
Kümme minutit enne üheksat viis Emerson politseiülema pressikonverentsiks kurssi. Ta ei vaikinud midagi maha. Oli ülema otsus, mida rääkida ja mida varjata.
„Kuus lasku ja viis surnut,” ütles Emerson. „Kõik said tabamuse pähe. Ma pakun, et tegu on õppinud laskuriga. Küllap endise sõjaväelasega.”
„Või jahimehega?” küsis ülem.
„Hirvede ja inimeste tulistamisel on suur vahe. Tehnika võib ju sama olla, aga emotsioon mitte.”
„Kas me käitusime õigesti, kui FBI-d ei kaasanud?”
„See pole terrorist. Vaid üksik hull. Me oleme neid varemgi näinud.”
„Ma tahan veendunud häälel kuulutada, et süüdlane tabatakse.”
„Ma tean,” ütles Emerson.
„Kui veendunult tohin ma seda teha?”
„Asi edeneb, aga me pole veel omadega mäel.”
Ülem noogutas ja vaikis.
Täpselt kell üheksa helistas Emersonile patoloog. Tema alluvad olid kõigi viie peast röntgenpildid teinud. Koed olid rängalt kahjustatud, kuulid kinni jäämata sisenenud ja väljunud.
„Õõnesotsalised,” lausus patoloog. „Kõik läksid puhtalt läbi.”
Emerson pöördus ilubasseini vaatama. Sinna lendas kuus kuuli, mõtles ta. Need viis, mis läksid puhtalt läbi, ja üks möödalask. Kell veerand kümme oli bassein viimaks tühi. Tuletõrjevoolikud imesid juba õhku. Järel oli vaid veerand tolli paksune räpane sõmer ja rohkesti prahti. Emerson käskis prožektorite nurka muuta ja saatis kaksteist politseikooli kadetti üle seinte, kuus ühest ja kuus teisest otsast.
Parkimismaja laienduses märkisid kriminalistid üles nelikümmend kaheksa jalajälge sinna ja nelikümmend kaheksa tagasi. Minnes oli kurjategija olnud ettevaatlikult enesekindel ja tulles võtnud pikemad sammud. Kiirustanud. Jalajäljed olid suurus üksteist. Viimaselt sambalt enne kirdenurka leiti kiude. Huupi arvates merseriseeritud puuvill, kahvatut tooni vihmamantli küljest ja abaluude kõrguselt, nagu oleks tüüp selja vastu värsket betooni surunud ja ümber samba nihkunud, et väljakule pilku heita. Samba ja piirdemüüri vahel leiti põrandatolmust ulatuslikke jälgi. Lisaks veel siniseid kiude, vihmamantli kiude ning tillukesi kautšukitükikesi, mis olid kahvatut värvi ja vanad.
„Ta roomas maas,” ütles juhtkriminalist. „Põlvedel ja küünarnukkidel sinna, põlvedel, varvastel ja küünarnukkidel tagasi. Kui me kunagi ta jalatsid leiame, on nende ninad ära kriimustatud.”
Nad leidsid paiga, kus ta oli nähtavasti istukile tõusnud ja seejärel põlvitanud. Otse ees paistsid müüriserval mahakratsitud laki kübemed.
„Siia toetas ta püssi,” ütles juhtkriminalist. „Kiigutas seda asendit otsides edasi-tagasi.”
Ta astus samale joonele ja vaatas nagu püssiga sihtides üle lakikübemete. Ta nägi enda ees Emersoni, kes vähem kui kolmekümne viie jardi kaugusel tühja ilubasseini juures ringi marssis.
Politseikooli kadetid veetsid tühjas basseinis pool tundi ja tõid kaasa hulga mitmesugust träni, ligi kaheksa dollarit müntides ja kuus kuuli. Viis neist olid vormitud tinatükid,