„Päriselt? Mis sa arvad, kas ta minuga ka räägib?”
„Ei tea. Proovi,” ütlesin ma.
„Tere, jänes-jänkuke,” ütles ta ja torkas teda oma pontsaka sõrmega kõhtu. „Ütle midagi.”
„Ai, sa igavene värdjas,” ütles jumal. „See oli valus.”
Jenny Penny ootas hetke vaikselt. Vaatas siis mulle otsa. Ootas veel hetke.
„Mina ei kuule midagi,” ütles ta viimaks.
„Võib-olla ta on lihtsalt väsinud.”
„Mul oli ka ükskord jänes,” ütles ta. „Kui ma päris väike olin, kui me haagissuvilas elasime.”
„Mis temast sai?” küsisin ma, ise juba taibates, kuhu see kõik välja viib.
„Ära söödi,” vastas tema ja üksik pisar nõrgus mööda ta mudast põske suunurka. „Mulle öeldi, et ta jooksis ära, aga ma tean küll. Kõik asjad ei ole kana maitsega”, ja vaevalt oli ta lause lõpetanud, kui tema põlve valge nahk külma ööõhu kätte ilmus ning ta hakkas seda metsiku hooga mööda põrandaplaadi krobelist serva vedama. Veri tuli kohe välja ja nõrgus mööda matsakat säärt alla näraka sokiservani. Vahtisin teda ühtaegu vaimustuse ja vastikusega selle ootamatu vägivallateo ja rahu pärast, mis nüüd ta näole ilmus. Tagauks avanes ja mu vend tuli välja.
„Heldekene, siin on ju jääkülm. Mis te siin kahekesi teete?”
Ja enne, kui me vastata jõudsime, vaatas ta Jenny jalga ja ütles: „Ah sa raisk.”
„Ta komistas,” ütlesin ma Jenny poole vaatamata.
Vend kummardus maha ja tõstis ta jala valgusvihku, mis köögist hoovas.
„Vaatame, mis sul siin on,” ütles ta. „Jumaluke, see on kole. Kas on valus ka?” küsis ta.
„Enam mitte,” vastas Jenny ja toppis käed oma liiga suurtesse taskutesse.
„Sul on plaastrit vaja,” ütles vend.
„Ilmselt jah,” vastas Jenny. „Võib-olla koguni kahte.”
„Tule siis,” ütles vend, tõstis tüdruku üles ja hoidis teda oma rinna vastas.
Ma ei olnud enne kunagi mõelnud, et Jenny on noor. Tema öine eluviis ja iseseisev olek, millele hüljatus kaasa aitas, tegid teda kuidagi vanemaks. Aga sel ööl mu venna süles nägi ta välja väike ja haavatav ja näljane. Tema nägu puhkas rahulikult vastu venna kaela; ta tunnetas kinnisilmi tema hoolitsust, kui poiss ta tuppa viis. Ma ei läinud neile kohe järele. Andsin selle hetke temale. Selle segamatu hetke, mil ta võis unistada ja uskuda, et kõik see, mis mulle kuulub, on tema oma.
Paar päeva hiljem ärkasime vennaga karjumise ja kohutava kisa peale. Kogunesime trepimademele, käes rodu improviseeritud relvi – minul tilkuv peldikuhari, temal pikk puust kingalusikas –, kuni isa trepist üles tormas, ema kannul. Ta oli kahvatu ja kurnatud, nagu oleks uinumise ja ärkamise vahelistel tundidel kaotanud kaalust terve stone’i16.
„Ma ju ütlesin, eks,” lausus ta meile, hullusehägu tuttavaid näojooni varjutamas.
Vaatasime vennaga üksteisele otsa.
„Ma ju ütlesin, et me võidame, eks? Ma olen inimene, kellel veab. Õnnistatud inimene, äravalitud inimene”, ning ta istus ülemisele astmele maha ja hakkas nutma.
Rasked nuuksed raputasid tema õlgu, päästes valla aastatepikkuse paine, ja tundus, nagu oleks see ruudulise paberi lipakas, mida ta pöidla ja nimetissõrme vahel hoidis, ainsa hetkega tema väärtust tõstnud. Ema silitas tal pead ja jättis ta lootena kägaras trepile. Ta viis meid vanemate magamistuppa, kus lõhnas ikka veel une järele. Kardinad olid ees, voodi oli sassis ja külm. Me mõlemad olime kummaliselt närvis.
„Istuge maha,” ütles ta.
Me istusime. Mina istusin ema kuumaveepudeli peale ja tundsin sinna jäänud soojust.
„Me võitsime jalgpallikihlveo,” ütles ta asjalikult.
„Pagana pihta,” ütles vend.
„Mis siis isal viga on?” küsisin mina.
Ema istus voodi peale ja hakkas lina siluma.
„Tal on vapustus,” ütles ta, püüdmatagi varjata, et see isal tõesti on.
„Mis see tähendab?” küsisin ma.
„Peast segi,” sosistas vend.
„Te teate, mida teie isa jumalast ja sedasorti asjadest arvab, eks ju?” ütles ta, vaadates ikka veel lapikest linal, mis sundis tema kätt muudkui aeglasi ringjaid liigutusi tegema.
„Teame,” ütles vend. „Ta ei usu nendesse.”
„Jah, noh, nüüd on asi keerulisem: teie isa on selle eest palvetanud ja talle on vastatud ja talle on uks lahti tehtud, ja et sellest uksest sisse minna, peab ta millestki loobuma.”
„Millest ta loobuma peab?” küsisin ma, mõeldes, kas need ei ole ehk meie.
„Ettekujutusest, et ta on halb inimene,” vastas ema.
Võit jalgpallikihlveos pidi jääma saladuseks kõigi jaoks väljaspool perekonda, välja arvatud muidugi Nancy. Tema oli parasjagu Firenzes puhkusel oma uue armsama, Eva-nimelise Ameerika näitlejannaga. Ma ei tohtinud isegi Jenny Pennyle rääkida, ja kui ma ikka ja jälle mündihunnikuid joonistasin, et talle vihjet anda, luges ta sellest välja kodeeritud sõnumi, et ta peaks oma ema käekotist raha varastama, mida ta tõesti tegigi ja ostis selle eest pulgakomme.
Tohtimata võidust rääkida väljaspool, lakkasime varsti võidust rääkimast ka isekeskis, ja varsti sai sellest lihtsalt miski, mis oli meiega kunagi juhtunud, mitte niisugune murranguline sündmus, nagu enamik inimesi seda meelsasti näinud oleks. Ema otsis ikka veel poodidest allahindlusi ja tema ihnsus muutus kinnisideeliseks. Ta nõelus meie sokke, lappis teksaseid, ja isegi hambahaldjas ei olnud nõus mulle ühe eriti valusa purihamba eest raha maksma, olgugi et ma jätsin talle kirja, kus seisis, et iga järgmise päevaga koguneb intressi juurde.
Ühel juunikuu päeval, umbes kaks kuud pärast „võitu” sõitis isa ette uhiuues hõbedases toonklaasidega Mercedeses, sellises, millega tavaliselt sõidavad diplomaadid. Kogu tänav tuli välja seesugust varjamatut uhkustamist vaatama. Kui uks avanes ja isa välja astus, lõi tänav kajama hammaste purunemise helist, kui kõigil suud asfaldini ammuli vajusid. Isa püüdis naeratada ja ujedalt midagi öelda, midagi „lisatasu” kohta, aga enese teadmata oli ta kogemata roninud ainult kõrgklassi jaoks määratud redelipulgale ning vaataski juba ülalt alla nende lahkete, tuttavate nägude peale, kellega ta aastaid ühtemoodi elu oli elanud. Minul oli piinlik ja ma läksin tuppa.
Sel õhtul sõime vaikides. Kõigi huultel kipitas teemana „see auto” ja see tegi mõruks viimse kui raasukese, mis suhu pisteti. Viimaks ei kannatanud ema enam välja ja küsis rahulikult: „Miks?”, ise püsti tõustes, et veel klaasitäit vett võtta.
„Ma ei tea,” ütles isa. „Mul oli selline võimalus, niisiis ma ostsin selle.”
Meie vennaga vaatasime ema poole.
„See ei ole meie moodi. See auto ei ole meie moodi. See kehastab kõiki koledaid asju siin maailmas,” ütles tema.
Me pöörasime pilgu isa poole.
„Ma ei ole kunagi varem uut autot ostnud,” ütles tema.
„Jumal küll, asi ei ole selles, et auto on uus! See auto on enamiku inimeste jaoks väärt kuradima maja sissemakset. See auto ütleb meie kohta midagi, mis ei ole tõsi. See auto ei ole auto, see on märk kõigest, mis siin kuradima riigis on valesti. Mina sellega ei sõida. Auto või mina, ühest tuleb lahti saada.”
„Olgu siis nii,” ütles isa, tõusis püsti ja lahkus lauast.
Oodates, kas isa valib abikaasa või auto, kadus mu ema kuhugi minema,