„Aitab!” karjus preili Grogney ja sihtis mind sõrmega. „Sina. Oota.”
Seisin keset omaenese esilekutsutud pimedust ja vaatasin, kuidas nad pead kokku pistavad ja sosistavad. Kuulsin, et keegi ütleb: „Huvitav”. Kuulsin, et keegi ütleb: „Hea mõte”. Aga ma ei kuulnud, et keegi oleks öelnud „Maarja” või „Joosep”.
Samal õhtul tuli ema oma lemmikpajaroaga ja asetas alles aurava toidu lauale. Köök oli pime ja igal võimalikul pinnal hubisesid küünlad.
Ema tõstis kaane üles. Lõhnas tumedalt ning vängelt liha ja sibula ja veini järele.
„Ma tahaksin, et me iga päev niimoodi õhtustaksime,” ütles vend.
„Õhtustama” oli tema uus sõna. Järgmiseks tuli „väljas õhtustama”.
„Äkki me võiksime pärast spiritistliku seansi teha?” küsis Nancy ja ema heitis talle kiire pilgu – pilgu, mida ma olin väga sageli näinud, pilgu, mis ütles: „Halb mõte, Nancy, ja kui sul lapsed oleksid, saaksid sa sellest aru.”
„Sa oled nii vaikne, Elly. Kas kõik on korras?” küsis ema.
Ma noogutasin. Tundsin, et kui ma midagi ütleksin, tuleksid kohe sõnade kannul pisarad. Selle asemel tõusin ma püsti, pomisesin, et „unustasin talle süüa anda”, ja läksin tagaukse poole. Vend ulatas mulle taskulambi ja, kaks porgandit taskus, lipsasin välja külma öhe.
Tundus, nagu oleks hilja, aga ei olnud; selle mulje tekitas meie maja pimedus. Ronimisredel paistis videvikus nagu veider, tahapoole koolduva selgrooga skelett. Tuleval kevadel pidi see maha lammutatama ja ahjupuudeks tehtama. Läksin mööda jalgrada puuri juurde. Jumal pressis ennast juba vastu võret, sama kindlalt nagu koer võttis ta oma tuksleva ninaga mu kurbuse lõhna üles. Tegin haagi lahti ja ta kalpsas minu poole. Taskulambi valgel paistsid sinised ja rohelised viirud – mälestus vahvast mõttest ühel igaval nädalavahetusel, kui vend ja Nancy ta kasuka ära värvisid ning pilti tegid, küülik kummalgi pealael tasakaalu hoidmas. Jumalale meeldis esineda sama palju kui Nancyle. Tõmbasin ta endale sülle. Ta oli mõnus, ta oli soe. Kummardusin ja andsin talle musi.
„Ära muretse,” ütles ta oma peenel summutatud häälel. „Lõpuks saab kõik korda. Alati saab.”
„Olgu,” ütlesin ma rahulikult, laskmata end segada sellel, et kuulsin teda õieti esimest korda rääkimas.
Nägin, kuidas Nancy pikk siluett mööda jalgrada minu poole astub. Tal oli käes tass, kust kerkis auru jahedasse novembritaevasse.
„Räägi siis mulle,” ütles Nancy maha kükitades, „kuidas läks?”
Mu suu vormis midagi, aga ma olin rääkimiseks liiga meelest ära, niisiis pidin selle asemel sosistama.
„Misasja?” küsis ta minu poole nõjatudes.
Panin käe talle kõrva juurde ja sosistasin uuesti.
„Kõrtsmik?” küsis ta. „Nõme kõrtsmik?”
Raputasin pead ja mu keha vappus krampides. Vaatasin üles tema poole ja ütlesin: „Pime kõrtsmik.”
Etenduse päev oli käes ja ta roomas lavatagustest varjudest välja rohkem nagu hiiglaslik tarantel, mitte kaheksajalg, keda ta kujutama pidi, ja kui preili Grogney teda nägi, pistis ta sedasi karjuma, nagu oleks kurat ise tal kõri läbi lõiganud. Enam ei olnud aega Jenny Pennyt sellest kostüümist välja koorida ja kaameli omasse pista, niisiis käskis preili Grogney tal hoida lava kõige pimedamasse, kaugemasse nurka, ja kui mõni kombits kas või vilksatab, lubas ta Jenny Penny suure plastikaatkotiga ära lämmatada. Jeesuslapsuke hakkas nutma. Preili Grogney käskis tal vait olla ja nimetas tujurikkujaks.
Piilusin kähku kardina vahelt saali ja kammisin pilguga publikut, et näha, kas ema ja Nancy on seal. Rahvast oli kõvasti, saal oli peaaegu täis; asi oli parem kui õnnetul kombel kohaliku jalgpallivõistlusega kokku langenud lõikuspeol, kuhu ainult kakskümmend inimest oli ilmunud avaldama tänu selle eest, mis neile osaks langeb – toona tähendas see kaht tosinat oakonservi, kümmet leivapätsi ja kastitäit mahakukkunud õuna.
Nancy nägi mind ja pilgutas silma, just enne seda, kui preili Grogney kindel käsi mu õlale maandus ja mind tagasi Kristuse aegadesse tõmbas.
„Sa rikud kogu maagia ära, kui sa muudkui välja vaatad,” ütles ta mulle.
Ma rikun selle nagunii ära, mõtlesin ma ja mu kõht tõmbus krampi.
„Kus kaamelid on?” karjus preili Grogney.
„Küürutavad teie eest peidus,” ütles härra Gulliver, uus õpetaja, ja me kõik naersime.
„See ei ole naljakas, härra Gulliver,” ütles preili Grogney lavalt lahkudes ja varvast pidi liivakoti taha komistades.
„Õnn kaasa,” sosistasin ma Jenny Pennyle, kes sõime poole paterdas, heites tagaseinale hirmuäratava varju. Ta pööras ringi ja naeratas mulle laialt. Ta oli endal isegi mõne hamba mustaks värvinud.
Tuled kustusid. Mul oli süda paha. Saalis hakkas ragisema muusika. Pühkisin oma punasesse tuunikasse käsi ja need jätsid sinna higise pleki. Panin päikeseprillid ette. Pimeduses olin ma pime. Torkasin ühele lambale oma valge kepiga tagumikku ja see hakkas nutma. Palusin preili Grogney käest vabandust ja ütlesin, et ma ei näe, mida ma teen, tema vastas: „Jumal ei olnud õnneks nii pime”, ja ma tundsin, kuidas judin mööda selga alla jookseb.
Õled sõimes lehkasid tugevasti. Olin need kodust toonud ja kuigi need ei olnud puhtad, olid nad ehtsad. Michael Jacobs, kes Jeesuslapsukest mängis, oli ennast kratsinud sestsaati, kui ta üleelusuurusse sõime pandi, ja lavavalguse käes nägi tema töntsakas nägu koos sinna laialimääritud poriga välja, nagu oleks tal täishabe. Kepiga kopsides leidsin tee oma kohale.
Tundus, et stseen ingel Gabrieliga läheb hästi, ja ma kuulsin, kuidas publik hõikus ja plaksutas, kui Maria Disponera, uus Kreeka tüdruk, sõnad ära unustas ja lihtsalt ütles: „Sina, Maarja. Sul laps tuleb. Mine Peflemasse”. Ta oli nii tähtsa osa saanud sellepärast, et tema vanematel oli Kreeka restoran, kus preili Grogney võis käia nii palju kui tahtis, kuni ta hakkas kord taldrikuid lõhkuma ühel sellisel õhtul, kui keegi teine seda parasjagu ei teinud.
Karjased olid kogu kambaga uimased ja näitasid näpuga tähest vastassuunas, ja minema loivates tundusid nad tõrksad ja tüdinud, nagu oleks maailma sündimas mõni tuhkur, mitte Jumala poeg. Kolme kuninga sisenemine andis rohkem lootust, see tähendab, seni, kuni üks neist pillas maha oma viirukikarbi, mis oli tegelikult Earl Greyd täis portselanist teetoos. Publikust kostis ohe, poisi ema sirutas käe taskurätiku järele ja hakkas tasakesi väärtusliku perekonnareliikvia kaotuse pärast nutma. Poiss ei olnud talle öelnud, et ta seda laenab. Nagu ta ei olnud ka öelnud, et suitsetab ema sigarette. Ja naise vaiksete nuuksete vahel lasi üks üksik lammas, kes oli lavalt lahkumisega hiljaks jäänud, kuuldavale äkilise karje ja vajus kõhuli maha, nii et terav katkise portselani tükk tema kondisesse põlve tungis. Kolm kuningat astusid üle tema lavalt ära. Ainult preili Grogneyl oli ettenägelikkust dekoratsioonivahetuse ajal lavale hiilida ja laps nagu raske nülitud loomanahk minema vedada.
Mina olin valeukse taga omal kohal. Korraga kuulsin koputust.
„Jaaaa?” küsisin ma nii, nagu Nancy oli käskinud seda küsida, ja astusin kiiresti ettepoole, Maarja valguse kätte. Publik ahmis õhku. Nancy ütles, et ma nägin välja nagu ristand Roy Orbisonist ja kääbusest filmis „Don’t Look Now”. Mina ei teadnud neist kumbagi.
„Mina olen Maarja ja see on Joosep. Meil ei ole kusagil ööbida. Kas teie kõrtsis on ruumi?”
Mu süda peksis, keel oli paks ja raske. Ütle nüüd, lase käia, ütle nüüd.
„Teil on tuba vaja?” küsisin ma, äkitselt käsikirjast kinni pidamata.
Nägin, kuidas Maarja ja Joosep pilke vahetavad. Preili Grogney