Kui jumal oli jänes. Sarah Winman

tal enesekindlamalt laulda. Ma magasin, kui nad tuppa tulid. Vend äratas mind üles, ta tegi seda ainult siis, kui asi oli tähtis. „Võta koomale,” ütlesid nad ja litsusid mõlemad end minu voodisse, tuues kaasa õuekülma.

      „Sa ei tohi kellelegi rääkida,” ütlesid nad.

      „Ma ei räägi,” ütlesin ma.

      „Lubad?”

      „Luban,” ütlesin ma ja rääkisin vennale, et olen nagunii seda kõike juba näinud, nendes ajakirjades, mis kuuris on. Ta ütles, et need ei ole tema omad, ja me ütlesime koos: „Aa”, kuna meile koitis kohutav teadmine, et need on arvatavasti vaikseks trööstiks meie isale. Või emale. Või mõlemale. Võib-olla oligi kuur olnud see paik, kus aset leidnud armutoimingud viisid välja minu eostamiseni, ja äkki tundsin ma end süüdi nende kontrollimatute kihkude pärast, mis minu sugupuus varitsesid.

      „Ma tahan nüüd magama minna,” ütlesin ma, nad andsid mulle head-ööd-musi ja hiilisid minema.

      Mõtlesin pimeduses nende piltide peale, ja härra Golani peale, ja ma tundsin ennast vanana. Võib-olla seda pidaski isa silmas, kui ütles, et Nancy oli liiga kiiresti suureks kasvanud; ma hakkasin äkki asjast aru saama.

      Kõik oli lipuehtes ja ilm läks tasapisi soojemaks, riigilippudest tehtud keebid kerkisid ja langesid üle meie noorte selgade. Oli mai viimane nädalalõpp. 1977. Kuningannat ei olnud kunagi nii väga armastatud.17

      Plaadimängija, mille proua Penny oli anastanud kohe pärast oma dramaatilist saabumist tänavapeole pool tundi tagasi, röökis Sex Pistolsit.

      Ta oli võimsa mulje jätnud, kui ta piki tänavat kohale tuigerdas, seljas lahtiste nööpidega siidpluus, mis meenutas meie naabrile preili Gobbile „puntras kardinaid”. „Ja seda ei taha küll keegi näha, mis tema elutoas toimub.”

      Proua Penny seisatas esimese pukklaua juures ja andis üle karbi, mis tal käes oli.

      „Ise tegin,” ütles ta.

      „Ega ometi?” küsis Olive Binsbury närviliselt.

      „Ei, panin pihta.”

      Vaikus.

      „Nali. Nali,” ütles proua Penny. „See on Victoria keeks – vana kuninganna järgi”, ja kõik naersid. Liiga valjusti. Nagu neil oleks hirm.

      Ta kargles üles-alla, sülitas, tagus rusikas käega õhku ja oleks peaaegu surmava elektrilöögi saanud, kui tema neljatolline stiletokonts jäi kinni ohtlikult pika elektrijuhtme taha, mis oli vastu sammaldunud müüriserva viledaks kulunud. Ainult minu isa kiire mõtlemine ja veel kiiremad refleksid päästsid ta tuhakspõlemisest, kui isa ta õrnalt kott-toolide hunniku otsa tõukas, nii et kaks viimast tolli tema seelikust üles palja pihani rullus.

      „Oi, Alfie, küll sina oled üleannetu!” hüüdis ta ja veeres naerdes rentslisse, ja kui isa püüdis teda püsti aidata, tõmbas naine ta alla oma rebenenud võrksukkade ja tillukese nahkseeliku otsa, millest, nagu preili Gobb samuti märkis, oleks olnud rohkem kasu käekotina. Isa tõusis püsti ja kloppis end puhtaks. Püüdis lahti saada naise parfüümist, mis hakkas külge sama visalt nagu kaljunuki külge klammerduvad väsinud sõrmed.

      „Proovime uuesti, eks?” ütles ta ja tõstis naise jalgele.

      „Minu kangelane,” ütles too oma pruntis lillasid huuli limpsides.

      Isa naeris närviliselt. „Ma ei teadnudki, et sa rojalist oled, Hayley.”

      „Vaga vesi, Alfie,” ütles naine, sirutas käe isa tagumiku poole ja leidis eest hoopis mu ema käe.

      „Kate, kullake, sind ma ei näinudki,” ütles proua Penny.

      „Greg Harrisel läheks liikluspatrulli juures sinu abikätt vaja.”

      „Kuhugi pistan ma talle hea meelega abikäe,” vastas naine ja tuikus meie isetegevusliku barrikaadi poole, mille jaoks politsei ei olnud veel luba andnud, kuna see blokeeris ajutiselt läbipääsu meie tänavalt Woodford Avenuele.

      Jenny Penny ja mina olime ametis pukklaudade juures: katsime neid lipuvärvides paberlinadega ning asetasime pabertasse ja plastnõusid „mõistlike” vahedega lauaservale. Panime lauale taldrikud moosipirukate, šokolaadisaiade ja küpsiseratastega, mis hakkasid harva paistva, leebe päikese käes kohe läikima.

      „Ma kirjutasin ükskord kuningannale,” ütles Jenny Penny.

      „Mis sa kirjutasid?”

      „Küsisin, kas ma võin tema juurde elama minna.”

      „Mis ta ütles?”

      „Ütles, et ta mõtleb selle peale.”

      „Arvad, et mõtleb või?”

      „Miks mitte?”

      Meie taga andis üks auto vihaselt signaali. Kuulsime, kuidas Jenny Penny ema karjub: „No minge persse. Ei, seda ma ei tee. Tagurdage aga. Siit te läbi ei pääse.”