„Raamatuid?” küsisin ma naiivselt.
Ta punastas ja hakkas naerma, ja see naer kõlas vihaselt.
„Lähme, tüdrukud,” ütles ta, kui Jenny uuesti välja ilmus. „Mul on teie tüütutest mängudest küllalt, ma viin teid välja.”
„Kuhu?” küsis Jenny Penny.
„See on üllatus,” ütles ta ema oma jubedal luilutaval toonil. „Sulle ju meeldivad üllatused, Elly, eks?”
„Ee,” ütlesin ma, olemata päris kindel, et just tema üllatused.
„Nii – mantlid!” ütles ta ja viskas välisukse poole tuisates meie omad meile kätte.
Ta juhtis autot kehvasti ja ebakindlalt ning kasutas signaali nagu rammimisnuia, et igal pool vahele ja mööda trügida, mil iganes tarvis oli. Mõlkis järelkäru kolises meie järel ja tegi ümber nurkade ohtlikke kaari, nii et sattus vahepeal kõnniteele ja möödus jalakäijate jalgadest mõne tolli kauguselt.
„Äkki võtame selle ära?” olin ma alguses ette pannud.
„Ei saa,” ütles ta esimest käiku sisse lükates. „See on kinni. Külge keevitatud. Kuhu lähen mina, sinna temagi. Nagu mu tütar”, ja ta naeris valjusti.
Jenny Penny vaatas oma kinganinasid. Mina vaatasin oma omi. Nägin, et põrandal olid segamini kokakoolapurgid ja taskurätikud ja kommipaberid ning midagi veidrat, mis nägi välja nagu tühi õhupall.
Nägime eespool kirikut ja pöörasime suunda näitamata järsult parklasse. Kostis signaalitamist. Näidati rusikat.
„Käige persse!” karjus proua Penny ja parkis viltu otse surnuauto taha: see oli maitsetu elujaatus, mis osatas surnuvedamist. Tal paluti mujale parkida. Ta tegi seda vastumeelselt.
„Jumala koda,” ütles ta. „Mis tal sellest?”
„Temal ei olegi,” ütles matusetalitaja. „Aga meie ei saa kirstu välja.”
Kõndisime kirikusse, meie vahel proua Penny, kes hoidis meil käest kinni, keha kumaras kui kurbuse kehastus. Ta juhatas meid pinki ja jagas välja taskurätikud. Vaatas üles ja naeratas vaguralt tõelistele leinajatele. Laulmiseks ette valmistudes keeras ta lauluraamatus lehenurgad tagasi ja viskas maha põlvepadja, mille peal palvetada. Ta tegi seda kärmelt ja elegantselt – koguni professionaalselt? – ja tema suust tuli sosinal kummalisi unelusi, mis ei peatunud isegi sissehingamise ajal. Esimest korda kogu selle aja jooksul, mis ma olin teda tundnud, nägi ta välja, nagu oleks õiges kohas.
Kui kirik aegamisi inimestega täitus, tõmbas Jenny Penny mind enda poole ja andis märku, et ma talle järgneksin. Me lipsasime välja ja hiilisime piki külgseina, kuni jõudsime raske puu-ukse juurde sildiga „Kooriruum”. Läksime sisse. Tuba oli tühi ja õhku vähe. Oli ebamugav.
„Kas sa oled seda varem teinud?” küsisin ma. „Matusel käinud, see tähendab.”
„Ühe korra,” ütles ta üsna leige huviga. „Vaata!” Ta jalutas klaveri juurde.
„Kas sa oled enne laipa näinud?”
„Jah,” ütles ta. „Kirstus. Kaas oli pealt ära. Ma pidin talle musi andma.”
„Miks?”
„Jumal teab.”
„Mis tunne oli?”
„Nagu annaks külmkapile musi.”
Ta vajutas üht klahvi ja kõlas selge keskmise sagedusega noot.
„Äkki sa ei tohiks midagi puudutada,” ütlesin ma.
„Pole midagi, keegi ei kuule,” ütles ta ja vajutas klahvi uuesti. Pinn, pinn, pinn. Ta sulges silmad. Hingas korraks süvenenult. Tõstis siis käed rinnale ja langetas need pimesi mustadele ja valgetele klahvidele enese ees.
„Kas sa oskad mängida?” sosistasin ma.
„Ei,” ütles ta, „aga ma proovin ühte asja”, ja kui ta klahve vajutas, haaras mind oma rüppe kauneim muusika, mida ma iial olin kuulnud. Vaatasin võlutult, kuidas ta end õõtsutab. Õndsat ilmet, lausa helendust tema näol. Vaatasin, kuidas ta sel hetkel kellekski sai – ilma nihverdamiseta, ilma hädaabinõudeta, ilma nuhtluseks kaelas oleva kriitikata, mis tema teed sillutas, nii nüüd kui edaspidi. Ta oli tervik. Ja mulle tundub, et kui ta silmad lahti tegi, teadis ta seda ka ise.
„Veel kord,” ütlesin ma.
„Ma vist ei oska,” vastas ta kurvalt.
Äkki kõmas üle kogu kiriku orelimuusika. Saali kiviseinad summutasid muusikat, aga rasked bassinoodid kajasid läbi mu keha, põrkasid vastu ribisid ja tormasid siis mu vaagnakoopasse.
„Nüüd tuleb kirst,” ütles Jenny Penny. „Lähme vaatame, see on hästi äge.” Ta tegi ukse lahti ja me nägime, kuidas kirst aeglases rongkäigus mööda läks.
Istusime väljas müüri peal ja ootasime. Pilved olid õige madalal, kirikutornist kiviga visata, ja nad vajusid, vajusid veel. Kuulasime laulmist. Kaks laulu, rõõmsat laulu, lootusrikast laulu. Me teadsime neid, aga ei laulnud kaasa. Põtkisime jalgadega ja ei osanud midagi öelda. Jenny Penny küünitas lähemale ja võttis mul käest kinni. Tema peopesa oli libe. Ma ei suutnud talle otsa vaadata. Me ei tundnud süüd ega valanud pisaraid üksteise pärast. Täna tegime seda kellegi teise pärast.
„Teie kaks olete hirmus igavad,” ütles proua Penny, kui me istusime Wimpy Bar’is14 ja üritasime lõunat süüa.
Ta nägi välja reibas ja elujõuline, enne nii leinalises näos ei olnud hommikustest sündmustest jälgegi. Harilikult oleksin olnud vaimustuses toidust, mida ma harva sain, aga seekord ei suutnud ma oma hamburgerit isegi ära süüa, nagu ka mitte krõbekartuliportsu ega klaasitäit kokakoolat, suurt nagu saabas. Mu isu, nagu ka eluisu, oli ainsa hetkega kadunud.
„Ma lähen täna õhtul välja, Jenpen,” ütles proua Penny. „Gary lubas sinu järele vaadata.”
Jenny Penny tõstis pilgu ja noogutas.
„Ja küll mul on siis lõbus! Lõbus! Lõbus!” ütles proua Penny ja tema suu ahmis alla neljandiku kogu kuklist, jättes maha huulepulgajäljed, sama eredad kui ketšup. „Vean kihla, et teie, tüdrukud, tahate juba kangesti suureks kasvada, mis?”
Vaatasin Jenny Penny poole. Vaatasin kurgisõõri oma taldriku serva peal. Vaatasin odavat sööklalauda. Vaatasin igale poole, ainult mitte talle otsa.
Terve õhtu püsis mul silme ees pilt väikesest valgest kirstust, mis ei olnud kahte jalgagi pikk. Seda ehtisid roosad roosid ja kaisukaru; kaitsvad käed kandsid seda otsekui vastsündinut. Ma ei rääkinud emale kunagi, kus ma see päev käisin, ega ka isale mitte; ainult vend sai kuulda sellest kummalisest päevast, kui ma avastasin, et ka tited võivad ära surra.
Miks me seal käisime? Miks proua Penny seal käis? Nende maailma hoidis koos miski ebaloomulik ja niisugust tunnet ei osanud ma selles vanuses veel sõnadesse panna. Vend arvas, et see on nöör, kuhu on punutud südamevalu. Pettumus. Kahetsus. Olin liiga noor, et vastu vaielda. Või päriselt aru saada.
West Hami jaamast välja sõitnud metroorongis oli plahvatanud pomm. Isa oli koosolekult varem ära tulnud ja oli selle rongi peal, kui plahvatus toimus. Nii ta rääkis, kui ta korraks koju helistas ja ütles, et temaga on kõik hästi, et temaga on tõesti kõik korras, meil ei ole vaja muretseda. Ja kui ta sel märtsikuisel esmaspäevaõhtul uksest sisse astus, kaasas lilled naisele ja varajased lihavõttemunad lastele, oli tema ülikond ikka veel kaetud vagunipõranda tolmu ja jalajälgedega. Tema pea ümber levis kummaline lõhn – midagi põlenud tikkude ja kärsanud juuste vahepealset – ja tema suunurka oli kogunenud kuivanud verd. Ta oli ehmatusest keelde hammustanud, ja teinud kindlaks, et imekombel jäi see terveks, oli ta rahulikult püsti tõusnud ning jalutanud vaikselt koos teiste reisijatega väljapääsu ja värske õhu poole selle taga.
Ta