Kyle vaatas minu poole. „Mina arvasin alati, et te Caryga jääte kokku.“
Ma naersin ja raputasin pead. „Meie vahel pole midagi sellist. Pole kunagi olnud.“
Kyle kehitas õlgu. Tema silmad olid San Diego taeva värvi ja paksult elektrisinise laineriga ääristatud. „Kas sa tunned juba kaua seda kutti, kellega abiellud?“
„Piisavalt kaua.“
Doktor Travis surus järgmise palli korvi ja sasis siis hellalt Cary juukseid. Nägin, kuidas ta minu poole vaatas ja ma teadsin, et käes oli minu kord.
Tõusin ja sirutasin selga. „Hiljem näeme,“ ütlesin Kyle’ile.
„Õnn kaasa.“
Väänutasin mõrult huuli ja astusin allapoole, kuni jõudsin doktor Travise juurde.
Ta oli umbes Gideoni pikkune ja ma peatusin enne alumise trepiastmeni jõudmist, nii et meie silmad jäid samale kõrgusele. „Kas olete kunagi kaalunud New Yorki kolimist, doktor?“
Ta naeratas oma kõverat naeratust. „Juba California maksud on piisavalt kohutavad.“
Ohkasin dramaatiliselt. „Lihtsalt pidin katsetama.“
Ta võttis mul õlgade ümbert kinni, kui ma tema kõrvale väljakule astusin. „Cary tegi sama. Igatahes olen meelitatud.“
Läksime tema kabinetti. Panin ukse kinni, kui ta kahmas koliseva metalltooli, pööras selle ringi, istus ja asetas käsivarred seljatoele. See oli üks tema veidrusi. Ta istus pöördtoolis, kui puhkas, ja kaksiratsa antiikesemel, kui hakkas tööjuttu ajama.
„Räägi mulle oma kihlatust,“ ütles ta, kui mina võtsin tavalise koha sisse rohelisel vinüülkattega diivanil, mida hoidis koos kleeplint ning mida kaunistasid endiste ja praeguste patsientide autogrammid.
„Olge nüüd ikka,“ noomisin ma. „Me mõlemad teame, et Cary juba valgustas teid.“
Cary alustas alati seansse minu elust ja minust rääkimisega. See aitas tal viimaks enda juurde jõuda.
„Ja ma tean, kes on Gideon Cross.“ Doktor Travisel oli mood jalgu vastu põrandat põntsutada, ent seda tehes ei paistnud ta kunagi rahutu või kannatamatu. „Aga ma tahan kuulda midagi sellest mehest, kellega sa abiellud.“
Mõtlesin minuti ja tema istus sel ajal vaikselt, ei oodanud, lihtsalt vaatles. „Gideon on… Issake, temas on nii palju asju. Ta on keeruline. Meil on, mille kallal töötada, kuid me saame hakkama. Mu pakilist lahendamist vajav mure on tunded, mis mul on selle laulja vastu, kellega ma kunagi… käisin.“
„Brett Kline?“
„Te isegi mäletate tema nime.“
„Cary tuletas meelde, aga ma mäletan meie vestlusi temast.“
„Jah, hüva.“ Silmitsesin oma imeilusat abielusõrmust, keerutasin seda sõrme ümber. „Ma armastan hullupööra Gideoni. Ta on mu elu mitme kandi pealt muutnud. Ta paneb mind tundma end ilusa ja väärtuslikuna. Tean, et see kõik juhtus liiga ruttu, aga ta on minu jaoks see õige.“
Doktor Travis naeratas. „Mul ja mu naisel oli armastus esimesest silmapilgust. Käisime keskkoolis, kui kohtusime, aga ma teadsin, et ta on tüdruk, kellega abiellun.“
Minu pilk libises lauale tema naise fotodele. Ühel oli naine noorem ja teine pilt oli hilisem. Kabinet ise oli täis pabereid, spordivarustust, raamatuid ja vanu plakateid möödunud aegade spordikuulsustest, kuid raamid ja pilte kaitsvad klaasid olid laitmatult puhtad.
„Ma ei saa aru, miks Brettil mulle üldse enam mingi mõju on. Ma ju ei taha teda. Ma ei kujuta ette, et oleksin kellegi teisega peale Gideoni. Seksuaalsel või muul viisil. Aga millegipärast pole ma ükskõikne Bretti suhtes.“
„Miks sa peaksid olema?“ küsis doktor Travis lihtsalt. „Ta oli pöördelisel ajal osa sinu elust ja teie suhte lõpetamine avas su silmad.“
„Mu… huvi – see pole tegelikult õige sõna – ei ole lihtsalt nostalgiline.“
„Ei, kindlasti pole. Arvan, et tunned veidi kahetsust. Mõtled, mis oleks võinud saada. Teie suhe oli väga seksuaalne ja sellest võis jääda alles külgetõmme, isegi kui tead, et sa enam sellele järele ei anna.“
Ma olin peaaegu kindel, et doktoril oli õigus.
Tema sõrmeotsad trummeldasid tooli seljatoel. „Ütlesid, et su kihlatu on keeruline isiksus ja te töötate mõne küsimuse kallal. Brett oli väga lihtne. Sa teadsid, mida temalt saad. Viimasel paaril kuul oled astunud suure sammu edasi, oled emale lähemal ja kihlatud. Sa võib-olla aeg-ajalt soovid, et asjad oleksid lihtsamad.“
Jäin doktorit vahtima, kui asi mulle kohale jõudis. „Kuidas te selliste asjade peale tulete?”
„Praktika.“
Hirm sundis mind ütlema: „Ma ei taha Gideoniga midagi untsu keerata.“
„Kas sul on keegi, kellega New Yorgis rääkida?“
„Me käime paariteraapias.“
Doktor Travis noogutas. „Praktiline. See on hea. Järelikult Gideon tahab samuti, et asi töötaks. Kas ta teab?“
Nathanist? „Jah.“
„Olen uhke su üle, lapsuke.“
„Kavatsen Bretti vältida, aga ma ei tea, kas see tähendab, et ma ei tegele probleemi tuumaga. Nagu alkohoolik, kes ei joo, on ikka veel alkohoolik. Probleem on endiselt olemas, ta lihtsalt hoiab sellest eemale.“
„See pole päris nii, aga huvitav, et sa kasutad sõltuvusanaloogiat. Oled aldis ennasthävitavale käitumisele meestega. Paljud sinu taustaga on sellised, see pole ootamatu ja me oleme sellest varem rääkinud.“
„Ma tean.“ See oli põhjus, miks ma nii väga kartsin Gideonisse ära kaduda.
„Sa pead mõningaid asju arvestama,“ jätkas doktor Travis. „Sa oled kihlunud mehega, kes pealispinna järgi on väga sedalaadi mees, keda su ema sulle tahaks. Arvestades seda, kuidas sina suhtud oma ema sõltuvusse meestest, võid tunda veidi vastuseisu.“
Kirtsutasin nina.
Doktor Travis viibutas mulle sõrme. „Ahaa, see ongi nii? Teine asi on, et sa ehk kardad, et ei vääri seda, mis sulle koos Gideoniga osaks on saanud.“
Mul tõmbus kõht krampi. „Ja ma väärin Bretti?“
„Eva.“ Doktor Travis naeratas mulle sõbralikult. „Juba see, et sa esitad sellise küsimuse…on su probleem.“
5
„Ma ei tundnud teid isegi ära ilma ülikonna ja lipsuta,“ ütles Sam Yimara, kui ma tema ees istet võtsin. Ta oli kogukas mees, häbelik oma 180 sentimeetri pikkuse kasvu juures, kuid lihaseline. Tema pea oli raseeritud ja tätoveeritud ning kõrvanibud läbi torgatud, nii et ma nägin neist läbi.
Pete’s 69th Streeti baar ei asunud tegelikult 69. tänaval, nii et ma ei osanud arvata, kust see nimi pärines. Seda ma teadsin, et ansambel Six-Ninths tuletas oma nime selle järgi pärast seda, kui oli mänginud sealsel laval mitu aastat. Taipasin ka seda, et tualetid tagapool olid kohad, kus Brett Kline oli mu naist keppinud.
Tahtsin talle selle eest rusikatega kallale minna. Eva vääris paleesid ja erasaari, mitte viletsa baari peldikukabiine.
Pete’s ei olnud lausa urgas, aga maitsetu küll. Rannabaar, mis näis normaalsem ilmselt hämaras ja oli popp peamiselt San Diego ülikooli tudengite seas, et kokku saada ja juua, kuni nad ei mäletanud, mida tegid või kellega keppisid.
Pärast seda, kui ma selle koha maha lammutan, ei mäleta nad ka baari, mõtlesin ma.
Yimara kohavalik oli kaalutletud ja üsna geniaalne. See muutis mind närviliseks