„Miks selline ülekuulamine?“ küsisin ma, kuigi teadsin vastust. Minu abikaasa oli armukade, omastav naine. Meie mõlema õnneks see meeldis mulle. Tohutult.
Ta kehitas õlgu, kuid see oli kaitsev žest. „Tahan lihtsalt teada, mida sa teed, see on kõik.“
„Jään koju, kui sa tahad.“
„Ma ei palu sult seda.“
Eva silme all olid tumedad laiali läinud meigi laigud. Mulle meeldis teda korratuks teha ja anda talle see äsja-läbi-tõmmatud-välimus. Ükski naine ei kandnud seda paremini välja. „Küsi siis otse.“
Ta turtsatas ärritunult. „Miks sa ei ütle, mis teil plaanis on?“
„Ma ei tea, Eva. Tavaliselt me saame kellegi juures kokku ja joome. Mängime kaarte. Mõnikord lähme välja.“
„Lantima. Kamp kuumi kutte, kel pea vindine ja kes tahavad mõnusasti aega veeta.“
„See ei ole kuritegu. Ja kes ütles, et nad on kuumad?“
Ta vaatas mind vihaselt. „Nad landivad koos sinuga. See tähendab, et nad on kas piisavalt kuumad, et sinu varjus mitte üleni kahvatuks jääda, või liiga enesekindlad, et selle pärast muretseda.“
Tõstsin vasaku käe. Veripunased rubiinid mu abielusõrmusel püüdsid valgust. Ma ei võtnud kunagi seda sõrmest ära ega kavatsenudki seda iial teha. „Kas sul see on meeles?“
„Ma ei ole sinu pärast mures,“ pomises Eva ja laskis käsivartel külgedele langeda. „Kui leiad, et ma sind piisavalt ei kepi, pead abi otsima.“
„Ütleb naine, kes ei suutnud veerand tundi oodata.“
Eva näitas mulle keelt.
„Sellepärast ma sind keppisingi.“
„Arnoldo ei usalda mind, Gideon. Tegelikult ta ei taha, et sa minuga oled.“
„See ei ole tema otsus. Ja mõnele sinu sõbrale ei meeldi mina. Tean, et Cary on kahevahel.“
„Mis siis, kui Arnoldo räägib teistele, mida ta minu suhtes tunneb?“
„Inglike.“ Astusin Evale lähemale ja haarasin tal puusade ümbert kinni. „Tunnetest rääkimine on valdavalt naiste pärusmaa.“
„Ära ole seksistlik.“
„Sa tead, et mul on õigus. Pealegi Arnoldo teab, mida see tähendab. Ta on ise ka armunud olnud.“
Eva vaatas mulle otsa oma unikaalselt ilusate silmadega. „Kas te olete armunud, härra Cross?“
„Pöördumatult.“
MANUEL Alcoa patsutas mulle seljale, kui minu juurde oli jõudnud. „Sa läksid mulle äsja tuhat dollarit maksma, Cross.“
Nõjatusin vastu köögisaart, surusin käe teksade taskusse ja krabasin nutitelefoni. Eva oli sõidus ja mina valvel, et temalt või Raúlilt midagi kuulda. Ma polnud kunagi kartnud lendamist ega muretsenud kellegi reisi turvalisuse pärast. Kuni tolle hetkeni.
„Kuidas nii?“ küsisin, enne kui rüüpasin sõõmu õlut.
„Sa oled viimane, kellest võis arvata, et lased end ümber sõrme keerata, ja nüüd tuleb välja, et hoopis esimene.“ Manuel vangutas pead. „Uskumatu.“
Võtsin pudeli suult. „Sa vedasid kihla?“
„Jah. Kuigi ma kahtlustan, et kellelgi oli siseinfot.“ Investeerimisjuhi kissis pilk läks üle saare Arnoldo Riccile, kes kehitas üht õlga.
„Kui see sind lohutab,“ ütlesin ma, „poleks ma ise samuti end pakkuda osanud.“
Manuel irvitas. „Latiinod ruulivad, mu sõber. Seksikas, kurvikas. Paras tükk voodis ja väljaspool. Kuumavereline. Kirglik.“ Ta mõmises. „Hea valik.“
„Manuel!“ hüüdis Arash elutoast. „Tooge laimid siia.“
Vaatasin, kuidas Manuel lahkus köögist laimiviilude kausiga. Arashi korter oli modernne ja avar, panoraamvaatega East Riverile. Väga vähe oli seinu, välja arvatud need, mis vannituba ümbritsesid.
Astusin ümber graniidiga kaetud köögisaare Arnoldo juurde. „Kuidas läheb?“
„Hästi.“ Tema pilk langes kollasele vedelikule, mida ta klaasis keeru-tas. „Küsiksin sama sinult, aga sa näed hea välja. Mul on hea meel.“
Ma ei raisanud aega tühjale-tähjale. „Eva muretseb, et sul on temaga probleem.“
Arnoldo vaatas mulle otsa. „Ma pole kunagi olnud lugupidamatu su naise vastu.“
„Seda ta pole öelnudki.“
Arnoldo võttis klaasist sõõmu ja nautis hetke peent jooki, enne kui selle alla neelas. „Saan aru, et oled – mis see õige sõna on? – nagu selle naise vangis.“
„Kütkeis,“ pakkusin ma, imestades, miks sõber ei rääkinud itaalia keeles.
„Ah jah.“ Ta naeratas põgusalt. „Olen seda tundnud, mu sõber, tead isegi. Ma ei mõista sind hukka.“
Teadsin, et Arnoldo saab aru. Olin leidnud ta Firenzest, taastumas naise kaotusest, uputades end alkoholi ja kokates nagu hullumeelne, tehes nii palju viietärni toite ja lihtsalt kinkides need ära. Mind oli hämmastanud tema täielik meeleheide, millest ma ei saanud aru.
Olin olnud nii kindel, et minuga ei juhtu kunagi midagi sellist. Nii nagu läbipaistmatu ja helikindel klaassein mu kontoris, oli ka mu vaade elule tuhm. Teadsin, et ma ei oska kunagi Evale seletada, milline ta mulle tundus kohe esimesel korral, kui nägin teda nii elava ja soojana. Värviküllane plahvatus must-valgel maastikul.
„Voglio che sia felice.“ See oli lihtne lause, kuid andis edasi tähtsa sisu: Ma tahan, et ta oleks õnnelik.
„Kui Eva õnn sõltub sellest, mis on minu arvamus,“ vastas Arnoldo itaalia keeles, „siis tahad liiga palju. Ma ei ütle kunagi midagi tema vastu. Kohtlen teda sama austusega, mida ma tunnen sinu vastu, nii kaua, kui te olete koos. Aga see, mida ma arvan, on minu valik ja õigus, Gideon.“
Vaatasin Arashi poole, kes sättis elutoas baarikapi juures klaase ritta. Mu advokaadina teadis ta nii mu abielust kui Eva seksivideost ja tal ei olnud mingit probleemi ses suhtes. „Meie suhe on… keeruline,“ selgitasin ma vaikselt. „Olen Evale haiget teinud sama palju kui tema mulle, tõenäoliselt rohkemgi.“
„See ei üllata mind, aga mul on kahju.“ Arnoldo uuris mind. „Kas sa ei saanud siis valida mõnd teist naist, kes on sind varem armastanud ja kes poleks nii palju muresid põhjustanud? Mugavat iluasja, kes oleks rahulikult end su ellu sisse sättinud?“
„Nagu Eva ütleb, kuhu siis lõbu jääks?“ Mu naeratus kadus. „Ta paneb mind proovile, Arnoldo. Paneb mind nägema asju… mõtlema asjadele teisiti kui varem. Ja ta armastab mind. Mitte nii nagu teised.“ Sirutasin uuesti käe telefoni järele.
„Sa ei lubanud teistel end armastada.“
„Ma ei saanud. Ootasin teda.“ Tema näole ilmus mõtlik ilme ja ma ütlesin: „Ei suuda ette kujutada, et su Bianca oli probleemivaba.“
Arnoldo hakkas naerma. „Ei. Aga mu elu on lihtne. Oskan raskusi ära kasutada.“
„Minu elu oli varem korrastatud. Nüüd on see seiklus.“
Arnoldo tõsines, samuti tema tumedad silmad. „Ent see metsikus temas, mida sa armastad, paneb mind kõige rohkem muretsema.“
„Ära muretse midagi.“
„Ma mainin seda ainult ühe korra, hiljem enam mitte kunagi. Sa võib-olla vihastud selle pärast, mida ütlen, aga saa aru, et mu süda on õiges kohas.“
Mu lõualuu tõmbus pingule. „Ütle välja.“
„Istusin Eva ja Brett Kline’iga koos õhtusöögil. Jälgisin neid. Nende vahel on keemia, seda polnud Bianca ja selle mehe vahel, kelle pärast ta mind maha