Sõnumid kargasid ette nii kiiresti, et täitsid kogu ekraani, seejärel kadusid.
Kõige viimane oli Brettilt: Helistamulle, kui linna jõuad.
Ja täpselt sel hetkel hakkas raadios mängima „Kuldne“.
JÄRGMISEL päeval astusin parajasti üles isa kodu väikese veranda trepiastmetest, kui mu telefon hakkas vibreerima. Tõmbasin selle šortside taskust välja ja tundsin rõõmusähvakat, kui silmasin ekraanil Gideoni pilti.
„Tere hommikust,“ vastasin ma, istudes ühele kahest padjaga kaetud sepistatud toolist välisukse lähedal. „Kas sa magasid hästi?“
„Enam-vähem.“ Gideoni armsalt kähe hääl paitas mõnusasti mu kõrva. „Raúl ütleb, et Victori kohv võib karu ka talveunest üles äratada.“ Viskasin pilgu kitsa tänava äärde pargitud Benzile. Toonitud klaasid olid nii tumedad, et ma ei näinud selles istuvat meest. See oli natuke veider, et Raúl oli miskit pidi juba jõudnud rääkida Gideoniga kohvist, kui ma paar minutit tagasi selle talle alles viisin ja polnud veel majja tagasigi jõudnud. „Kas sa tahad mind hirmutada, kui pingsalt sa mind passid?“
„Kui hirmutamine oleks mu eesmärk, ei oleks ma sellega kitsi.“
Võtsin oma kruusi, mille olin pannud väikesele terrassilauale enne Raúlile kohviviimist. „Sa ju tead, et selline hääletoon sunnib mind sulle midagi ärritavat vastu ütlema, jah?“
„Sest sulle meeldib, kuidas ma väljakutsele reageerin,“ nurrus Gideon ja mul tuli kananahk ihule, hoolimata suvepäeva soojusest.
Mu suu tõmbus naerule. „Niisiis, kuidas te, kutid, eilset õhtut sisustasite?“
„Nagu ikka. Jõime. Tegime üksteise elu raskeks.“
„Kas väljas ka käisite?“
„Paar tundi.“
Pigistasin telefoni kõvemini, kui kujutasin ette karja kuumi kutte saagijahil. „Loodan, et teil oli lõbus.“
„Polnud paha. Räägi, mis plaanid sul tänaseks on.“
Kuulsin sarnast pinget tema sõnades. Kahjuks polnud abielu armukadeduse raviks mõeldud. „Kui Cary ärkab ja oma perse diivanilt maha veeretab, teeme koos isaga kerge lõuna. Seejärel lähme San Diegosse doktor Travisele külla.“
„Ja õhtul?“
Võtsin lonksu kohvi, karastades end vaidluseks. Teadsin, et Gideon mõtles Brettist. „Bändi mänedžer saatis mulle e-kirja infoga, kust taotleda vippide pileteid, kuid otsustasin kontserdile mitte minna. Cary saab võtta mõne sõbra kaasa, kui tahab. See, mida mina pean ütlema, ei võta kaua aega, nii et ma kas näen Bretti homme enne ärasõitu või vestleme telefoni teel.“
Gideon hingas vaikselt välja. „Eeldan, et sa ikka tead, mida talle ütled.“
„Teen asja väga lihtsaks. Seoses „Kuldse“ ja minu kihlusega leian, et pole kohane, kui meid nähakse kusagil avalikus kohas koos. Loodan, et jääme sõpradeks ja peame sidet, kuid e-kirjad ja sõnumid on paremad, välja arvatud siis, kui sina mu kõrval oled.“
Gideon oli päris kaua vait ja ma juba arvasin, et äkki kõne katkes. „Gideon?“
„Ma pean teadma, kui sa kardad temaga kohtuda.“
Rahutuna rüüpasin veel kohvi. See oli jahtunud, kuid ma nagunii tundsin vaevu selle maitset. „Ma ei taha jälle Bretti pärast tülitseda.“
„Nii et sinu lahendus on teda vältida.“
„Meil kahel on piisavalt sitta, mille pärast tülitseda, teda pole vaja sellesse tõmmata. Ta ei ole seda väärt.“
Gideon vaikis jälle. Seekord ootasin kannatlikult.
Kui uuesti tema häält kuulsin, oli see kindel ja otsustav. „Ma suudan sellega elada, Eva.“
Lasksin õlad pingevabalt alla ja miski mu sees läks kergemaks. Kuid siis, paradoksaalselt, hakkas mul rinnus pigistama. Meenus, mida Gideon oli mulle kunagi öelnud: ta jääb minuga kokku elama, isegi kui ma armastan teist meest, nii kaua, kui ma tal olemas olen.
Gideon armastas mind palju rohkem kui ennast. See murdis mu südame, et ta nii hirmsasti alahindas end. Ma ei saanud end tagasi hoida.
„Sa oled minu jaoks kõik,“ hingeldasin ma. „Mõtlen kogu aeg vaid sinust.“
„Ja minu jaoks pole midagi teistmoodi.“
„Tõesti?“ Rääkisin veelgi vaiksemalt. „Sest ma igatsen sind kohutavalt. Ma lähen… lausa kiima. Mind haarab meeleheitlik vajadus sind puudutada. Mu ajus valgub kõik laiali ja pean võtma minuti, et selgust saada, kuid sellega on nii raske toime tulla. Nii palju kordi olen peaaegu tahtnud pooleli jätta mingi tegevuse, et sinu juurde tormata.“
„Eva…“
„Mul on fantaasiad sellest, kuidas ma mõnele su koosolekule sisse torman ja otse sulle sülle jooksen. Kas olen sellest rääkinud? Kui igatsus on tõepoolest kohutav, ma peaaegu tunnetan, kuidas sa mind enda ligi tõmbad.“
Jätkasin kiirustades, kui kuulsin Gideoni vaikselt urisemas. „Mul jääb hing kinni iga kord, kui sind näen. Kui sulen silmad, kuulen su häält. Ärkasin täna hommikul ja sattusin veidi paanikasse, sest sa oled nii kaugel. Oleksin andnud kõik, et sinu juurde jõuda. Tahtsin nutta, sest ei saanud seda teha.“
„Jeerum. Eva, palun…“
„Kui sa tahad muretseda millegi pärast, Gideon, peaksin see olema mina. Sest ma ei saa olla ratsionaalne, kui asi puudutab sind. Ma olen hull su järele. Sõna otseses mõttes. Ma ei saa mõelda tulevikust ilma sinuta – see kohutab mind.“
„Kurat küll. Sa ei ole kunagi ilma minuta. Me saame koos vanaks. Sureme koos. Ma ei kavatse elada ühtki päeva ilma sinuta.“
Pisar jooksis mul silmanurgast alla. Pühkisin selle ära. „Pead aru saama, et sa ei pea kunagi leppima tükikestega minust. Sa ei peaks üldse millegagi leppima. Sa väärid palju paremat. Sa võiksid saada kelle tahes…“
„Aitab!“
Võpatasin Gideoni hääletooni peale.
„Sa ei ütle mulle enam mitte kunagi midagi sellist,“ kähvas Gideon. „Või ma vannun, inglike, et ma karistan sind.“
Ehmatav vaikus täitis ruumi meie vahel. Sõnad, mida olin öelnud, ringlesid rahutult mul peas, mõnitades mind, kui haletsusväärne ma võisin olla. Ma ei olnud kunagi tahtnud olla Gideonist sõltuv, aga juba olin.
„Pean minema,“ ütlesin ma kähedalt.
„Ära lõpeta veel kõnet. Jumala eest, Eva, me oleme abielus. Me oleme armunud. Pole vaja häbi tunda. Mis siis, kui asi on hull? Need oleme meie. Sellised me oleme. Pead sellega leppima.“
Uks kriuksus, kui isa astus verandale. Vaatasin tema poole ja ütlesin: „Isa tuli, Gideon. Pean sinuga hiljem jätkama.“
„Sa teed mind õnnelikuks,“ ütles Gideon sügavalt veendunud hääle-tooniga, mida ta kasutas, kui tegi kõigutamatu otsuse. „Olin unustanud, mis tunne see on. Ära alahinda, mida sa mulle tähendad.“
Jeerum.
„Ma armastan sind ka.“ Lõpetasin kõne ja panin telefoni väriseva käega lauale.
Isa sättis end oma kohviga teisele toolile. Ta kandis pikemat tüüpi šortse ja tumedat oliivikarva T-särki, kuid ta oli paljajalu. Ta oli raseeritud ja juuksed olid veel niisked, otsad natuke kooldusid kuivades.
Ta oli mu isa, aga see ei takistanud mind tunnustamast fakti, et ta oli naeruväärselt atraktiivne. Ta hoidis end väga heas vormis ja tal oli loomulik enesekindel hoiak. Võisin mõista, miks ema ei suutnud talle vastu panna, kui nad kohtusid. Ja ilmselt ei suutnud edaspidigi.
„Kuulsin, et sa rääkisid,“ ütles ta mulle otsa vaatamata.
„Ah nii.“ Mul jäi hing kinni. Oli halb,