„Kas ma olen viimane, kes teada sai?“ küsis Cary.
„Sa oled ainus, kes teab.“ Vaatasin Raúli poole. „Vähemalt minu poolt. Gideon tahab tervele maailmale öelda, kuid me hoiame seda salajas.“
Cary uuris mind. „Kui kaua?“
„Igavesti. Järgmine pulm, mis meil tuleb, on kõikide teiste jaoks meie esimene.“
„Kas sul on kahtlusi?“
Mind ajas närvi, et Cary ei hoolinud sellest, et meie lähedal istus kõrvaline isik. Ma ise olin hüperteadlik sellest, et iga mu sammu ja sõna pandi tähele.
Mitte et Raúli sealolek oleks mu vastust mõjutanud. „Ei, mul on hea meel, et oleme nüüd abielus. Ma armastan teda, Cary.“
Mul oli hea meel, et Gideon oli minu. Ja ma igatsesin teda. Veel hullemini pärast nende fotode nägemist.
„Ma tean,“ ohkas Cary.
Saamata midagi parata, avasin sülearvuti sõnumiäpi ja messisin Gideonile: Ma igatsen sind.
Ta kirjutas peaaegu kohe vastu: Pööra lennukil ots ümber.
See sundis mind naeratama. See oli nii Gideoni moodi. Ja nii erinev minu suhtumisest. Pilootide aja ja kütuse raiskamine… see tundus mulle väga kergemeelne. Aga kõige tipuks oleks see olnud tõend sellest, kui palju ma juba sõltusin Gideonist. See oleks olnud surmasuudlus meie suhtes. Ta võis igal ajal saada mille tahes ja ükskõik millise naise. Kui ma oleksin saanud talle liiga kergeks saagiks, oleksime mõlemad mu vastu austuse kaotanud. Ja pärast seda oleksin olnud ilma tema armastusest.
Hakkasin uuesti oma uue kontoga tegelema ja laadisin üles selfie, mille olin Gideoniga koos teinud ning sünkroonisin selle nutitelefonist arvutisse. Tegin selle kaanefotoks. Siis märkisin Gideoni ära ja toksisin juurde kirjelduse: Minu elu armastus.
Lõppude lõpuks, kui tema oli piltidel koos naistega, tahtsin, et vähemalt üks neist olen mina. Ja pilt, mille valisin, oli kahtlemata intiimne. Me olime selili, oimukohad koos, minu nägu meigita ja Gideon nii pingevaba, naeratus silmis. Kutsusin kõiki seda vaatama, et nad näeksid, et mul oli temaga selline isiklik side, millest maailm ei kuule kunagi.
Järsku tekkis tahtmine Gideonile helistada. Nii suur soov, et ma peaaegu kuulsin tema hämmastavalt seksikat häält, sama joovastavat kui parim alkohol: mahe, vaid aimatavalt terav. Tahtsin olla temaga, käsikäes, huuled vastu tema kaela, kus tema ihu lõhn kutsus minus esile midagi näljast ja primitiivset.
Mind hirmutas mõnikord, kui palju ma Gideoni vajasin. Välistades kõik muu. Polnud kedagi teist, kellega tahtsin rohkem koos olla, isegi mitte parima sõbraga, kes samal hetkel vajas mind peaaegu sama hullupööra.
„Kõik on hästi, Cary,“ kinnitasin ma talle. „Ära muretse.“
„Oleksin rohkem mures, kui arvaksin, et sa tegelikult usud seda.“ Ta lükkas tuka laubalt kannatamatu liigutusega tagasi. „See tuli liiga ruttu, Eva.“
Ma noogutasin. „Aga see toimib.“
See pidi toimima. Ma ei kujutanud oma elu ilma Gideonita ette.
Cary lükkas pea kuklasse ja sulges silmad. Oleksin võinud arvata, et ta on iiveldusvastase ravimi mõju all, kuid tema sõrmenukid olid valged sellest, et ta pigistas liiga kõvasti käetugesid. Ta võttis mu uudise raskesti vastu. Ma ei teadnud, mida öelda, et teda trööstida.
Sa lendad ikka veel vales suunas, kirjutas Gideon sõnumis.
Ma peaaegu oleksin küsinud, kuidas ta seda teadis, kuid hoidsin end tagasi. Kas sul on kuttidega lõbus?
Sinuga oleks lõbusam.
Ma irvitasin. Loodetavasti jah. Jätsin sõrmed korraks paigale, seejärel lisasin: Ma rääkisin Caryle.
See vastus ei olnud silmapilkne: Ikka veel sõbrad?
Ta ei ole minust veel lahti öelnud.
Gideon ei vastanud selle peale midagi ja ma ütlesin endale, et ei tohi liiga palju tema vaikimisest välja lugeda. Ta lõbutses koos semudega. Isegi hea, et tal paar sõnumit õnnestus saata.
Siiski olin superõnnelik, kui sain temalt kümme minutit hiljem järgmise sõnumi: Tunne minust ikka edasi puudust.
Vaatasin Cary poole ja avastasin, et ta jälgib mind. Kas Gideon saab samasuguse sõprade hukkamõistu osaliseks?
Armasta mind ikka edasi, vastasin Gideonile.
Gideoni vastus oli lihtne ja talle väga iseloomulik. Diil.
„LÕUNA-CAL, kullake, ma igatsesin su järele.“ Cary astus lennukiastmeid mööda alla maandumisrajale, lükkas pea kuklasse ja vaatas tumedat õhtutaevast. „Issand, nii hea on jätta idaranniku niiskus seljataha.“
Koperdasin tema järel maha, tahtes võimalikult kiiresti jõuda pika, tumeda kujuni, kes ootas läikiva musta Suburbani juures. Victor Reyes oli mees, kes tõmbas tähelepanu. Osa sellest oli tingitud tema politseinikuametist. Ülejäänu oli kõik tema ise.
„Isa!“ Jooksin täie vaardiga tema poole ja ta eemaldus maasturi juurest ning ajas käed laiali.
Ta tõmbas mind oma embusse, tõstis mu üles, pigistades mind nii tugevasti, et ma ei saanud hingata. „Nii hea näha sind, kullake,“ ütles ta kähedalt.
Cary lonkis meie juurde. Isa pani mu maha.
„Cary.“ Isa haaras Caryl käest, seejärel tõmbas ta kiireks kalliks ligemale ja patsutas teda rõõmsalt seljale. „Näed hea välja, poiss.“
„Püüan.“
„Kõik asjad on käes?“ küsis isa. Ta silmitses Raúli, kes oli lennukist esimesena väljunud ja seisis nüüd vaikselt musta Benzi lähedal, mis oli olnud pargitud ja lähedal ootamas.
Gideon oli mul käskinud unustada, et Raúl on kaasas. See ei olnud sugugi lihtne.
„Jep,“ vastas Cary, kohendades õlal koti rihma. Minu kotti, mis oli tema pagasist kergem, hoidis ta käes. Kogu mu meigitarvete ja kolme paari kingade kõrval oli Cary pakkinud endale rohkem asju kaasa kui mina.
Mulle meeldis see külg temas.
„Te kaks olete näljased?“ Isa avas mulle kõrvalistuja ukse.
Kui New Yorgis oli öö juba käes, näitas Californias kell alles veidi pärast üheksat. Tavaolukorras oleks aeg söömiseks liiga hiline olnud, kuid me kumbki polnud õhtustanud.
Cary vastas enne tagaistmele ronimist: „Nälga suremas.“
Hakkasin naerma. „Sa oled alati näljane.“
„Sa ise samuti, beibi,“ põrutas ta vastu, libistades end keskmisele istmele, et saaks ettepoole naalduda ja meile lähemal olla. „Ma lihtsalt ei põe selle pärast.“
Sõitsime lennuki juurest ära ja ma vaatasin, kuidas see üha väiksemaks muutus, kui me mööda asfalti väljapääsu poole suundusime. Jälgisin isa profiili, otsisin mõnd vihjet sellest, mida ta mõtles mu elustiili kohta Gideoni naisena. Eralennukid. Täistööajaga ihukaitsjad. Teadsin, mida ta mõtles Stantoni rikkusest, kuid tema oli mu kasuisa. Lootsin, et mu abikaasaga nii karm ei olda.
Siiski aimasin, et muutus rutiinis oli silmatorkav. Varem oleksime lennanud San Diego sadamasse. Oleksime läinud Gaslampi kvartalisse ja võtnud laua Dick’s Last Resortis, veetnud seal tunni või rohkem, naernud totruste peale ja nautinud õlut koos õhtusöögiga.
Autos valitses pinge, mis oli uus nähtus. Nathan. Gideon. Mu ema. Nad kõik hõljusid meie vahel.
See häiris. Kohutavalt.
„Mis oleks, kui läheks sinna kohta Oceanside’is, kus on imal õlu ja maapähklikoored põrandal?“ pani Cary ette.
„Nõus.“ Keerasin end istmel, et talle tänulikult naeratada. „See oleks küll vahva.“
Lahe