Naine kuulas teda ja noogutas pead. Korraga huuled kõverdusid, Marta pilk libises uuesti üle kahe voodi ees seisva arsti ning Hinnov oleks võinud pea anda, et naine naeratas. Tõesti veidi imelik ja abitu oli see naeratus, pigem haletsusväärne kui rõõmustav.
„Sa siis … lõika midagi minust välja, kui sa muidu ei saa,” sõnas ta huuli vaevu kuuletuma sundides, „aga ma ei taha siit ära minna, ei lähe ka, kuuled …”
„Hästi, Marta, hästi,” nõustus Hinnov murelikult, „aga me paigutame su ümber.”
„Paigutage või tehke mis tahate, aga siit ei lähe ma kuhugi, te ei vii mind ära … ma ei luba … ma olen veel peaarst, Toomas. See on minu haigla.”
„Muidugi, sinu haigla ja sa jääd siia, Marta.”
Tal oli tulnud idee, iseenesest lihtne ja suurepärane. Muidugi, nad viivad Marta tema enda kabinetti. Muudavad lühiajaliselt selle palatiks. Andnud Evale märku, astusid nad koridori.
„Mida me teeme?” päris Eva murelikult. „Kuulsid, ta ei luba end ära viia ja jumala eest, ma ei mõista teda hukka. Ta on väga haige, Toomas. Kui ma ei teaks, et tal on kopsupõletik, mõtleks ma jumalteab mida. Kas üks kopsupõletik võib olla nii hull?”
„Nagu näed, aga me ei viigi teda ära. See võib kesta oma paar nädalat, eks? Hästi, ja seniks paneme ta omaenda kabinetti. Muudame peaarsti kabineti üheks korralikuks palatiks, paneme õeposti ja kõik. Mis sa sellest arvad? Vaevalt et ta sellele vastu hakkab.”
Eva mõtles järele ning noogutas elavalt. „Kindlapeale meeldib see Martale. Ta on oma kabinetiga väga harjunud. Me peame kokku kutsuma konsiiliumi, Toomas, see on väga raske kopsupõletik ja ma kardan tema pärast.”
„Raske muidugi, hästi, organiseeri siis oma konsiilium. Ma lähen nüüd operatsioonile. Aga kutsu sinna häid terapeute kokku.”
„Toomas, mul oleks palju parem meel, kui ta viibiks ühes korralikus siseosakonnas, aga me ei räägi talle auku pähe. Ta ei kuula mitte kedagi.”
Nad seisid teineteise vastas ja see oli imelik lähedustunne, mida mure neis tekitas. Mees noogutas teda silmitsedes.
„Jah, selleks on temas liiga palju Martat.”
Arstlik konsiilium toimus sama päeva pärastlõunal. Kuna haige viibis traumatoloogiaosakonnas, koguneti Hinnovi kabinetti. Konsultantidena olid kohale kutsutud Keskhaigla siseosakonna juhataja Lukas, pulmonoloog doktor Liiberg ja röntgenoloog Anti Viirmaa. Doktor Veimer, Eva Soone ja Hinnov ise olid samuti kohal. Uuriti röntgenfilmi ning käidi ka haiget vaatamas. Doktor Simon Lukas kuulas kaua Marta kopse, laskis köhida, pööras teda küljelt küljele ning tõmbus siis teistele ruumi tehes omaette nohisedes vaikselt eemale. Teisedki uurisid Martat, seejärel mindi tagasi kabinetti, kus üsna pea puhkes äge vaidlus.
„See on raske juhus ning ma ei saa üldse aru, miks haige siia toodi, täiesti valesse osakonda,” sõnas ägedaloomuline siseosakonna juhataja doktor Lukas teravalt. „Kui ta toodi valve ajal, oli valvearsti kohus parandada kiirabi viga ning saata ta kohe edasi. Pealegi, nagu me kuulsime, oli diagnoos kohe selge.”
Talle selgitati asja, aga Lukas kehitas ainult õlgu. „Ka peaarstid on haigetena meie jaoks eeskätt haiged,” ei lasknud ta end veenda. „Tuleb olla lihtsalt resoluutne.”
„See on raske laatuv kesksagara pneumoonia, ulatub ka alasagarasse. Need on tihti väga raske kuluga ja siin teda ravida on mõeldamatu,” toetas Lukast doktor Liiberg. „Kindlasti kaks antibiootikumi kõrgetes doosides ning vajadusel hapnik. Ma ei tea, kuidas siin sellega on?”
„Täiesti normaalne,” katkestas Hinnov teda rahulolematult, „on head õed, antibiootikumid, kupud ja hapnik – kõik on. Aga loomulikult pole see normaalne. Muuseas, ka kirurgilised haiged põevad vahel kopsupõletikku. Me tahtsime teda üle viia, aga ta keeldub ja käsi me väänama ei hakka.”
„Ma ei tea,” sekkus Veimer rahulikul toonil, „mulle teeb muret, et doktor Levin köhis juba pikka aega.”
„Mis seal’s ikka erilist, külmetas, sai bronhiidi ja lõpuks kopsupõletiku.” Doktor Lukas kehitas õlgu. „Asjade loomulik käik, kui ei võeta õigel ajal sinist lehte ega heideta voodisse. Minu kogemuse järgi on kõige distsiplineerimatumad haiged sageli just juhtkonna hulgast.”
„Ja ometi on tema seisund liiga järsku halvenenud ühe kopsupõletiku kohta,” jätkas doktor Veimer häirimatult, „nägin teda eile, täielik murrang ja kahjuks halvenemise suunas.”
„Kopsupõletikust piisab selleks täiesti.” Doktor Lukas muigas. „Kolleegid kirurgid kipuvad unustama, et kopsupõletik on tõsine haigus, sellesse võidakse ka surra. Seepärast ma kordan, siin sellist haiget hoida on lubamatu ning ohtlik.”
„Kes keelab, palun võtke viige ta üle,” ärritus Hinnov nüüd tõsiselt, „haiged on mul niigi koridoris.”
„Doktor Marta Levin väga palus, et teda ravitaks siin,” sekkus Eva, „ta ei nõustu lahkuma oma haiglast.”
„Võtame talt siis allkirja ja kõik,” arvas pulmonoloog Liiberg, „ega päris vägisi muidugi saa. Suur risk küll.”
„Kui te teda kuulasite, panite tähele, ka kopsukelme on haaratud, kuigi üsna piiratud alal,” ütles doktor Lukas. „Praegu röntgenfilm vedelikku kopsus ei näita, aga peab jälgima. Muidugi, kui hästi korraldada, saab ravida ka kohapeal, mis parata. Hea oleks kui omaette palat ja õevalve.”
„Mõtlesime teha palatiks tema enda kabineti,” seletas Eva.
„Noh siis tuleb telefonid küll välja lülitada,” muigas Lukas.
„Aga igal juhul tuleb võtta haigelt allkiri, et keeldus üleviimisest,” andis doktor Liiberg vastumeelselt järele, „vastutagu ise.”
„Teate, see röntgenfilm tekitab minus siiski teatud kõhklusi.” Röntgenoloog hoidis filmi enda ees ning koputas sõrmega selle pihta. „Varju piirid ja kuju on liiga rõhutatud. Kopsutippudes on ka lubikoldeid. Ta on põdenud tuberkuloosi. Ehk on see raske retsidiiv, lagunev tuberkuloosikolle? Pikk köha ka.”
„Ma mõtlesin sellele, aga liiga ebatüüpiline,” doktor Liiberg raputas pead, „kaverni koobast pole näha. Ei usu, aga proovid tuleb muidugi teha. Kõige tõenäosem on siiski kopsupõletik üldise kurnatuse foonil.”
„Mina olen ka selle poolt, et kopsupõletik,” toetas doktor Lukas, „kanname siis konsiiliumi otsuse haiguslukku ja hakkame ravima. Tööd siin jätkub. Kes siis hakkab sekretäriks?”
„Ma võin kirjutada,” pakkus Eva ennast.
„Sobib, istuge siis siia laua juurde ja kirjutage, konsiilium koosseisus doktor see ja see …”
Üleviimisega enda kabinetti nõustus Marta kohe. Sisse tõsteti voodi, tilgasüsteemid, veeretati kohale hapnikuballoonid ning määrati õde. Marta hakkas saama süste ja kaks korda päevas tilgutati veeni ravimlahuseid. Doktor Lukas külastas Martat üle päeva ning kontrollis ravi. Aga haige seisund muutus visalt, püsis kaua raske. Mitu korda vahetati antibiootikume. Uus konsiilium arutas taas Marta üleviimist ning uuesti loobuti haige keeldumise tõttu. Paljusid pani imestama Marta taoline põikpäisus. Aga tema tõrjus kindlameelselt kõik katsed teda ümber veenda.
„Kui te mind kehvasti ravite, jääb matminegi teie hooleks,” sõnas ta vahel Hinnovile pooleldi naljatades. Nii kestis see tubli kuu. Lõpuks ilmusid esimesed paranemise tundemärgid, vähenes õhupuudus ning hall rusuv kahvatus haige näol. Marta muutus elavamaks, isugi paranes ja ühel hommikul leidis Hinnov Marta juba voodiäärel istumas.
„Nüüd võtan asja ise käsile,” kinnitas ta Hinnovile reipalt, „ja pole neid õdesid enam nõnda palju siia sagima tarvis. Saan ise hakkama.”
Aga ta oli veel väga nõrk. Ja kui Hinnov viivuks tema kõrvale istus, toetus Marta meelsasti tema õla najale. Jah, Marta hakkas paranema, kuid haigus andis