„Taksopidu talverokk,” hõiskas poiss, „kõik siia talverokile!”
Nende ülemeelikus nakatas ja inimesi järjekorrast koguneski nende ümber. Keegi keskealine purjus mees hakkas oma lõbust kiljuva daamiga tantsu vihtuma. Hinnov nägi säraküünla valgel Eva liikumatut pinevil nägu. Ta on ikka veel vihane, mõtles Hinnov. Ja ometi alles tund aega tagasi oli ta tundnud end Eva seltsis hästi. Nad tantsisid ning ta polnud märganud Eva silmis mingit vastumeelsust. Aga küllap oli ta eksinud. Nüüd on kõige parem, kui ta paneb Eva takso peale ning ei pakugi end talle kaugemale saatjaks. Läheb lihtsalt koju. Homme, ei, ülehomme töötavad nad edasi. Haiglas Eva kõrval töötades ei tunne ta sellist ebameeldivat pinget oma kehas nagu praegu. Tahaks öelda midagi Evale, selgitada, aga iga sõna tundub kohmakas ning Hinnov kardab, et rikub sellega veelgi rohkem ära. Mida rikub? Nad on lihtsalt sõbrad. Või kas sedagi? Lihtsalt töökaaslased. See ei kõla kuigi lohutavalt, kuigi lootustandvalt. Siis meenus talle Tartust tulnud postkaart kirjutuslaua nurgal. Olga ja Sven on praegu vist Lange juures. Nad käivad jälle tihedalt läbi. Aga võib-olla pidutsevad hoopis kuskil teatris? Temal pole siin kedagi, ei perekonda ega sõpru. Ei, siiski, tal on Marta. Vana hea Marta, kes pingutas nende tänasegi õhtu nimel. Jah Marta … „Vana hea Marta,” pomises ta endamisi, aga küllalt kõvasti, et Evagi seda kuulis.
„Jah, Marta on suurepärane,” sõnas naine tasa ning naeratas korraga. „Kuidas sa ütlesidki – vana hea Marta … vana hea Marta, nii öeldakse ainult heade sõprade kohta.”
„Ta ongi seda, kuigi me pole sellest just palju rääkinud.”
„Ei peagi rääkima. Aga ta kardab, tal on mingi hirm. Ma täna kohe vaatasin, et temaga on justkui midagi lahti. Sa ei tea, mis see on, Toomas?”
Mees vaatas teda imestunult, ei, ta ei teadnud.
Hinnov silmitses tähelepanelikult paremale poole teed jäävat noort tihedat männimetsa. Harutee keeras metsa vahele üsna varsti peale käänakut ning Hinnov ei lisanudki kiirust. Sealt tee läkski. Pilk püüdis kinni üksiku kadakapõõsa ning liivapealsesse kulusse sissesõidetud rööpad. Kui ta pidurdas ning pöörama hakkas, tõstis kõrvalistuv tukkuma jäänud Marta pea ning avas silmad.
„Puhh, jäingi magama,” sõnas ta süüdlaslikult ning vaatas üle õla taga istuvate Eva ning Paul Jõe suunas. „Ise olete süüdi, nii surmvaiksed, sõidate matustele või mis? Sina käsutasid nad vaikseks või?” Marta vaatas, pea viltu, muigavat Hinnovit. „Ütle nüüd lõpuks ometi, kuhu sa meid viid?” nõudis ta tehtud karmusega.
„Metsa,” vastati napilt.
„Päris metsa?”
„Nojah, vaata ise,” kinnitati häirimatult. Hinnov viipas peaga auto külgakna suunas. Teda ei häirinud vaikus, aga nüüd, kus Marta sellele tähelepanu juhtis, mõtles ta järsku, et oli ehk teinud vea. Paul oli nõustunud peaaegu et vastumeelselt. Oli silmnähtavalt kõhelnud. Tegelikult oligi Pauli kaasa sõitma veennud Eva. Aga ka Eva ise oli praegu pigem morn. Ta ju nägi tahavaatepeeglist tema tusast ilmet. Tema osakonnas oli miski liimist lahti. Kui noored, Rein ja Taavet, oleksid kaasa sõitnud, kajaks auto praegu lärmist. Aga tema, Hinnov, tahtiski ainult vanu, peab sünnipäeva oma kaardiväe keskel.
„Tahan teada, Eva, mis ta meiega seal metsas peale hakkab?” Marta vaatas üle õla Eva suunas ning pilgutas silma. „Igatahes istumise alla tahan ma kuiva.”
„Teeme lõkke üles ja saame ka kuiva.”
Tee oli kohati päris pehme ning Hinnov kartis, et rattad kaevavad end liiva, aga nad pääsesid läbi ka kõige ohtlikumast kohast. Ning oligi lagendik. Peatanud selle servas, suretas Hinnov mootori välja, otsis sigaretipaki, süütas suitsu ning vaatas küünarnukke roolile toetades otse enda ette.
„Lõpp-peatus,” kuulutas ta rahulikult. „Vaadake ringi, kui ei meeldi, sõidame kohe tagasi.”
„Et oma sünnipäeval inimesi lausa metsa vedama hakatakse, näen küll esimest korda,” torises Marta tema kõrval, aga avas siis otsustavalt autoukse. „Vähemalt ei saja ja saab raasu suitsupuhast õhku.”
Hinnovi selja taga püsis vaikus, siis avati ka seal uksed ning lõpuks istus Hinnov üksi autos. Jah, võõras tusk on nakkav. Läbi pika tee oli see imbunud temassegi. Kogu see tulek oli sulaselge rumalus, kinnitas ta endale. Olgu, ta raiskas nende aega, mida nad näivad kiivalt hoidvat, aga ta tahtis kõige paremat. Tahtis neidki ära sealt seinte vahelt, et lepitada, sest kas polnud nende tusa taga lihtsalt väsimus? Olgu, las ta eksis pealegi, kohe sõidavad nad tagasi, kohe saavad oma, mõtles ta tülpinult, vaadates läbi esiklaasi avarat lagendikku enda ees. Kas polnud see siiski tore? Päikesest juba tahenenud, lausa sädelev põdrasammal laikudena kadakate, hõredate mändide ning madala kulurohu vahel. Ümber täies jõus männimets oma nagisevas vaikuses. Möödunud sügisel korjas metsavaht Lentsman siit murtud jalaga metskitsetalle. Metsavaht Mart Lentsman oli olnud tema patsient raietöödel saadud kirvehaava tõttu. See oli juhtunud enam kui aasta tagasi, talvel. Luuni ulatuv mädanev haav jalas oli visalt paranenud, nii et ta oli mehel kahtlustanud isegi diabeeti. Veresuhkur oligi veidi kõrgem normist, aga õigeks diabeediks sellest terapeudi arvates ei piisanud. Lõpuks oli ta saanud mehe korda ja juba unustanudki. Aga selsamal sügisel oli tulnud Hinnovi nimele haiglasse kiri. Imelik kiri. Metsavaht Mart Lentsman tänas Hinnovit ravi eest, mis iseenesest oli üsna tavaline. Hinnov sai taolisi kirju üsna sageli. Aga imelikuks tegi kirja selle lõpus sisalduv tungiv palve, milles teda kutsuti ravima metskitse murtud esijalga. „Eks ta kuskil tuulemurrus kalpsates selle katki teinud,” kirjutas metsavaht. „ja ma tahtsin ta kohe maha lasta, aga lapsed nutavad ja ei lase. Ehk tulete ja vaatate üle. Saite minu jala korda, mis see kitsegi oma siis ära pole. Muidu pean jah maha laskma, koerad murravad nagunii. Seni on ta meie lehma kõrval laudas ja väga sõbralik.” Veidi imestanud ja kõhelnud, istus Hinnov nädalalõpul autosse ja sõitiski kohale. Ta eksis teega mitu korda, vaatamata kirja lõppu lisatud, metsavahi enda käega joonistatud plaanile, ning jõudis sihtkohta alles hilisel pärastlõunal. Metskond asus Loksa lähedal. Ta meisterdas pererahva silmade all kitse jalale sobiva lahase ning sidus kahe sidemerulli abil paigale. Õhtul tehti sauna ning nad käisid lähedalasuvas järves ujumas. Merigi oli kümmekonna minuti jalutuskäigu kaugusel, kuid selle vesi oli juba külm. Õhtul hilja õuel seistes kuulas ta mere kohinat. Talle oli seal meeldinud. Hilissügisel tuli ta uuesti, käis koos Lentsmaniga jahil ja vaatas kitsegi üle. Ta oli teinud kitse jalale lahase pigem laste rahustamiseks, ise paranemisse suurt lootmata, kuid ometi oli luu kokku kasvanud ning ta võis lahase eemaldada. Kits talvituski metsavahi laudas ning kevadel lasti ta metsa. Hinnov külastas neid vahetevahel edaspidigi. Perekond oli sõbralik ja kui Hinnovil rohkem aega oli, läks ta metsavahiga meeleldi kaasa tolle igapäevastele kontrollkäikudele mööda ümberkaudseid metsi. Sellel lagendikul siin oli ta korduvalt käinud koos metsavahiga ja ka üksi. Korra tegid nad siin koos lõketki. Jah, kui neile siin ei meeldi, viib ta nad tagasi linna. Ta vaatas rahulikul ilmel Martat, kes tegi ringi lagendikul ning suundus nüüd tagasi auto juurde. Ta ütles midagi Evale ja Paulile, kes seisid niisama ning kõnelesid millestki omavahel.
„Uhh, oled sa üks imelik inimene küll, Toomas. Pole just sageli kohanud inimesi, kes oma neljakümne viiendat sünnipäeva metsas peaksid. Aga mingi plaan pidi sul olema, lao siis välja.” Marta tõmbas autoukse lahti ning vaatas