Teine läheb, istubki laua taha. Hinnov rebib ühe ja teise sahtli lahti, otsib puhast paberit. Leidnud viimaks, asetab Pauli ette lauale ning ootab. Seisab kõrval, kuni viimane kirjutabki. See kõik on kui sööst, rabelev ning valus mõlemale. Lõpp peaks tooma kergendust, nii nad kiirustavad mõlemad. Hinnov jälgib üle õla, siis kummardub ning kirjutab alla. Paul sõnab pomisedes midagi, aga see ei oma praegu tähtsust. Siis ta lahkub, jättes Hinnovi üksi laua kõrvale seisma. Ning viimane seisab, sirgelt, veidi isegi kangelt, põrnitsedes tühja lauda. Ta ei tahtnud nii, mitte sinnapoolegi. Kas polnud see, kes praegu lahkus, tema järglane? Õpilane, kel kohustus võtta kunagi üle tema töö, see kabinet siin. Ta kaotas praegu kõik, kaotas parima, mis aastatega loodud. Ei, nad peavad rääkima omavahel. Ta läheb räägib temaga. Toob tagasi ja jätab selle laua taha. Kui Paulile on tähtis, siis saab ta selle laua kohe praegu. Ta räägib temaga, ei lase minna. Paul ei tohi siit minna. Ta sirutab käe telefoni järele. Kohe helistab ta Martale, ütleb et pidagu kinni, saatku tagasi. Ta annab üle, annab kõik üle. Käsi laskub telefonile, aga ei tõuse. Uuesti on kohal viha, pressib end üle tõkete valgudes. Nii ta seisab ja kõhkleb, võitleb endaga, kuni väsimus teeb tuimaks. Pilk kellale ajab teda uuesti liikvele. Ebakindlate liigutustega, aga juba kiirustades võtab ta kapist kerge mantli ning suleb nööpe. Ta kindlasti näeb veel ju teda ja nad räägivad omavahel, kindlapeale räägivad, mõtleb ta.
Ta jõudis kohale viimasel hetkel. Perrooni ees seisev diiselrong oli juba tühjenenud. Hinnov nägi neid seismas väikeses inimrühmas perrooni keskel. Olga kandis erkvalget, vööga tugevalt taljesse kroogitud kevadmantlit ja kõrge kontsaga punaseid lakk-kingi. Perroonil puhuv tuul sasis tema tuhkblondiks pleegitatud seljale langevaid lokkis juukseid ning ta seadis neid vahetevahel oma hoolitsetud käega. Ta paistis kaugelt silma, näis nooruslik ja efektne ning Hinnov tundis teda vaadates järsku, et imetleb teda. Sven seisis ema kõrval, kes rääkis enda vastas seisva tugevalt puuderdatud ja värvitud huultega viiekümnendates aastates naisega. Hinnov astus lähemale ja Sven märkas teda, viipas käega ja naeratas. Ütles siis midagi emale ja Olgagi vaatas. Poiss on suureks kasvanud, mõtles Hinnov. Ja veel märkas ta, et Olgal polnud kaasas pagasit. Olga noogutas naisele ja tuli koos pojaga talle vastu. Nad teretasid ja Hinnov suudles poissi põsele.
„Kindlapeale tulid otse haiglast.” Olga vaatas teda naeratades. „Kiirustasid nii, et riideidki ei jõudnud vahetada,” märkis ta muiates.
Tõepoolest, ta oli unustanud püksid vahetada. Kohmetunult vaatas ta oma halli tolmumantli alt paistvatele sündsusetult helevalgetele kottis püksisäärtele. „Jah, haiglast,” tunnistas ta segaduses, „aga ma olen autoga ja sellest pole midagi. Suvigi peaaegu käes.”
„Kevad, mitte suvi, ja sa oled üle töötanud, sul on kohutavalt probleeme, oled end käest ära lasknud ja kiirustad vananema. Oi Toomas, Toomas.” Naine vangutas pead. „Ja sul pole kindlapeale naist, kes sinu eest hoolitseks. Muidugi, sul poleks tema jaoks kindlasti ka aega,” lisas ta irooniliselt.
„Ma näen, et sul neid probleeme pole,” torkas mees tusanedes. „Kus su kohvrid on?”
„Saatsin juba ära. Sven tuleb sinuga kaasa ja jääb sinu juurde, kui sobib. Mina pean minema otse teatrisse. Meil on siin võõrusetendused, terve nädal. Kohad on kinni pandud hotellis, nii et minust pole sul muret.” Naine vaatas teda, kuid tema ilus nägu oli kaotanud veidi oma enesekindlust.
„Hästi, tee nagu tahad,” sõnas mees järsult. Ta võttis poisil käest. „Tule, Sven, meil on terve pikk nädal.”
„Vaata et sa leiad tema jaoks ka aega.” Olga kõhkles järsku. „Ja muidugi tulen ma teid kindlasti ka vaatama,” lubas ta kärmelt.
Me räägime nagu võõrad, mõtles Hinnov tusaselt. Ta on ilus ja enesekindel ning kahtlemata läheb tal hästi. Ta tundis ängistust. Kohates oma endist naist, tundis ta seda peaaegu alati. Nagu pigistus kõris, lämmatav kraapiv janutunne, peaaegu nagu valu, meeleheitlik ja täis üksindustuska. Kas ta ikka veel armastab seda naist? Seda hoolimatut kangekaelset ilusat naist, kes nii vastupandamatu kergusega näis võitvat oma aastaid.
„Toomas, sul oli ju sünnipäev, las ma õnnitlen sind.” Olga torkas käigult käe mantlitaskusse ning tõmbas välja väikese paberisse mähitud ja sinise paelaga seotud pakikese. Ta ulatas selle mehele. „Ära praegu siin, kodus vaatate,” lisas ta kiirustades. „Otsisin poodidest, tahtsin leida midagi sinule isikupärast, aga ma ei tunne sind ju enam sugugi. Ja küllalt palju oled sa selles ise süüdi.”
Jah, ei tunne, mõtles Hinnov, aga valu teha me veel oskame. „Sven, kuidas sul koolis läheb?” Ta vaatas kõrval astuvat poega, kes ulatus talle juba üle õla. Vana ta nüüd on – neliteist, märtsis sai neliteist.
„Koolis läheb hästi.” Sven heitis kõhkleva pilgu ema suunas. „Matis neli, keemia ja füüsika samuti neljad, geograafia viis, laulmine ja kehaline kolmed. Aga vene ja eesti keel mõlemad viied ja bioloogia ka. Ma ei taha saada lauljaks ega mingiks jooksukutiks,” teatas ta resoluutselt. „Tahan saada arstiks, kirurgiks nagu sina.”
„Kirurgiks?” Hinnov muigas. „See on üsna tänamatu amet,” sõnas ta, „ja kuulsaks sellega ei saa.”
„Aga sina ju, sina oled kuulus, ema ütles.” Sven vaatas abiotsivalt ema suunas.
„On, on, Sven. Millest selline tagasihoidlikkus, Toomas?” Olga hääles kõlas iroonia. „Aga tänamatu jah, matad sinagi sellesse kõik, perekonnagi matad.” Ta jäi seisma. „Ma lähen nüüd tagasi, Toomas. Meile tuleb buss järele. Katsuge siis kahekesi hakkama saada. Homme õhtul tulen ehk siis läbi.”
„Homme ma valvan haiglas.” Hinnov seisis naise ees ja tundis tema vastu järsku seletamatut vimma. Või oli see pettumus või ehk mõlemad koos. Ja ilmselt tajus seda Olgagi. Tema hetkeks kõhklev ilme kogus juba trotsi.
„Siis võib Sven minna minu ema juurde,” teatas ta jahedalt. „Mine vanaema juurde jah. Ma helistasin ja ta ootab kindlasti.”
„Ta tuleb minuga kaasa haiglasse,” sõnas Hinnov kindlalt. „Ma näitan sulle haiglat, Sven, ja kui sa tahad arstiks saada …”
„Olgu, tehke mis tahate,” katkestas Olga teda närviliselt. „Ma lähen nüüd. Ma võib-olla helistan sulle ja ehk leiame aega?”
„Kui sa seda soovid?”
„Ja sina?”
Sven seisis nende vahel ja vaikis. Hinnovil hakkas korraga häbi. Ja veel olid kahjutunne ja ängistus, kraapiv janu kurgus.
„Ma ootan,” sõnas ta tasa ning teadis, et nainegi mõistis teda. Nad seisid kahekesi pojaga ja vaatasid Olgale järele, kuni too kadus jaamahoone taha. Seejärel läksid nad edasi. Hinnov tundis sõrmede all vaikselt pihku siginenud poja kätt.
„Elame siis nagu poissmehed ja teeme ise endale süüa, Sven. Praeme kartuleid ning lööme muna peale. Mul peaks neid siin olema.” Hinnov avas külmkapi ukse ning uuris selle sisu. Ta pidi kahetsusega tunnistama selle vaesust. Muidugi oli ta unustanud, või õigemini polnud jälle mahti leidnud. Olgu, kartuleid nad siiski saavad ja ta käib vahepeal ligidal asuvas poes ära. Toob leiba, mune ja vorsti.
„Isa, ema ütles, et sinust kirjutati ajalehes, suures Moskva ajalehes. Sa ütlesid seal, et sinult varastati sinu aparaat, mingi luuaparaat, on see tõsi?” Sven seisis toauksel, flanellsärk topitud teksapükstesse, ning vaatas teda murelikult, kuid ka mingi uhkusega.
„Mitte päris et varastati, aga midagi sinnapoole jah.”
„Ema ütles, et see oli ilmatu vägev artikkel ja väga tähtsas ajalehes. Sina leiutasid ja tema võttis endale, tegi ennast selle läbi kuulsaks, jah?”
„Ta oli ennegi kuulus, Sven, kuulus ja väga hea kirurg.”
Hinnov oli lugenud seda „Pravda” artiklit. Too Leningradi ajakirjanik, kes ta üles otsis, oli oma lubadust pidanud. Aga Lobovi nime polnud seal mainitud, see ei läinud ilmselt läbi. Kogu lugu oli seega kokku üsna hambutu. Mingis provintsihaiglas suudetakse teha leiutisi, mis ei jää alla maailmakuulsate haiglate omadele.