„Hästi.” Hinnov noogutas. „Nagu ma aru saan, võtab onkoloogia ta endale. Aga me peame ta kuidagi sinna saama. Kes talle seda ütleb ja mida me üldse talle ütleme?” Hinnov vaatas neile otsa. Siis peatus tema pilk Eval. „Võib-olla doktor Soone astub selle esimese sammu? Nagu öeldakse, daamid omavahel.”
„Ei, mina ei suuda.” Eva Soone raputas pead. „Ma ei suuda seda,” kordas ta tasa.
„Lõppude lõpuks võib doktor Levinit ka siin opereerida,” sekkus doktor Veimer. „Me opereerime vähjahaigeid ju iga nädal. Hea onkoloogist kopsukirurgi võtame muidugi heameelega abiks. Ja siin võib Marta jaoks sobiva loogi valmis mõelda. Aga sinna ma Martat valega ei saada. Võib-olla meie dotsent mõtleb midagi ilusat välja, aga Marta pole rumal. Soovitan arutada küll siin opereerimise varianti.”
Nad vaidlesid pikalt, aga selge tulemuseni ei jõutudki. Lepiti kokku, et peetakse onkoloogiadispanseriga sidet. Kuu lõpul püütakse Marta üle viia onkoloogiasse. Kui kõik olid väljunud, riietus Hinnov ümber, et koju minna. Enesetunne oli räbal. Ta oli pettunud. Kui ta koridori astus, nägi ta akna juures seismas ülikonnas meest. Mees oli suurt kasvu ja lihav. Ta seisis Hinnovi poole seljaga, aga pöördus ukse avanemist kuuldes kohe ümber, olles Hinnovit ilmselt oodanudki. Hinnov nägi tuttavlikku lihavate joontega nägu, habemeädalas, juba väljakujunenud topeltlõuga ning tumedate kulmupuhmaste alt endale suunatud ärevaid punetavate laugudega silmi. Levini lühikesed rasvased juuksed olid juba peaaegu üleni hallid. Nad teretasid. Hinnov tegi seda jahedalt. Tema hämming polnud suur. Ta oli lootnud Levinit kohata juba varem. Jah, liiga hilja oli endine sõber ilmunud oma naise juurde. Ja nagu tema mõtteid aimates kiirustas Levin vabandama. Ta oli lennanud Dakarist kohale eile, ei, siiski üleeile ja ta polnud kursis, absoluutselt mitte kursis. Aga kui teada sai, tuli kohe siia. Aga naisel on juba parem jah. Marta nägevat tõesti päris hea välja. Ta on siin juba hommikust saadik. Doktor Soone ütles talle, et see, kas Marta kirjutatakse haiglast välja, otsustatakse konsiiliumi ajal. Marta näeb ju küllalt hea välja, et võiks ja peakski välja saama. Ja tema võtaks kasvõi kohe kaasa. Telliks takso ja silmapilk. Mis sest konsiiliumist siis enam?
Ta on joonud, mõtles Hinnov miskipärast väsinult. Joonud, aga mitte purjus. Hea seegi. Ta nägi ärevaid, veidi hüpleva vaatega silmi. Ega ta polnudki palju vananenud, ainult juuksed. Umbes poolteist või kaks aastat pole nad teineteist näinud. Aga Levin on ärevil, niipalju on tas arsti järel. Aimab, et kõik pole korras …
„Miks siis enam seda konsiiliumi?” kordas teine. „Koju ja valmis. Teil, ma vaatasin, on endiselt haiged koridoris, ikka ruuminappus? See ministri suur eksperiment polegi siis õnnestunud. Ikka koridoris, ei jõuta igale koridorisopile vaheseina ja ust ümber panna, et võiks palatiks nimetada.” Levin itsitas kahjurõõmsalt, aga Hinnovile tundus see totter. See suure mehe kohatu naiselik itsitamine ärritas Hinnovit. Nad läksid kõrvuti läbi koridori. Aeg-ajalt, kui voodid segasid, jäi Levin hetkeks tahapoole, aga vedas ennast samas uuesti kärmelt kõrvale. Ma pean talle ütlema, mõtles Hinnov järsku. Levinil oli kahtlemata õigus seda teada. Nad vajasid praegu Levinit enda kõrvale ja veel rohkem vajas teda Marta. Jah, ma ütlen talle kohe, mõtles ta.
„See konsiilium oli Marta pärast, nagu sa tead,” ütles ta rahulikult.
„No selge, see teie doktor Soone või kes ta oligi ütles mulle nii jah.” Punetavate laugude alt saadeti Hinnovile uuesti ärev pilk, milles oli ka suur annus umbusku. „See pidi olema raske kopsupõletik, aga nüüd on ta korras küll. Kuigi sellest on ju üsna raske aru saada, miks te teda siis siin hoidsite, kui kopsupõletik?” Ta ütles seda pahvatavas sapises vihas. „See oli muidugi sinu idee, sinu igavene põikpäisus kõik ise, kõik enda peale. Aga minu naine oleks võinud surra, mõistad? Ja mulle ei loe, et kunagine sõber, tuhkagi ei loe, oma naine on kallim, mõistad?”
„Jää vait, Henrik!” käratas Hinnov talle peale. „See oli tema enda idee,” sõnas ta end uuesti rahulikuks sundides. „Marta keeldus mujale minemast, lasi kiirabil end tuua siia ja keeldus üleviimisest, selge?”
„Nojah, haige inimese mõistus,” pomises Levin tagasi tõmbudes. „Aga oleks pidanud veenma, tuhkagi te kõik oskate. Oleks läinud korralikku siseosakonda, oleks praegu kodus.”
„Ei oleks, sinu naisel on vähk, kopsuvähk, mõistad, Levin?”
Ta ütles seda aeglaselt, iga sõna rõhutades, et see kiiremini kohale jõuaks. Levin vaatas teda, vaatas mõistmatult ning jäi siis järsku keset koridori seisma. Hinnovgi seisatus. Viha endise sõbra vastu oli kadunud. Ta tundis sellele mehele siin praegu kaasa, tundis pisut endist lähedustki.
„Mida see … tähendab?”
„Seda, mida sa kuulsid, tal on vähk, bronhivähk, Henrik.”
„Aga doktor Soone ütles, et kopsupõletik … ta ütles just nii.”
„Tal oli ka kopsupõletik, aga selle taga või sees istub vähk.”
Hinnov nägi Levini silmis hirmu. Pruunid, sügaval asetsevad silmad olid pilukile tõmbunud ning rohked voldid suu ja silmade ümber veelgi süvenenud. Lihav laiavõitu nägu näis sest kuidagi üleni pingule tõmbunud nagu käsi rusikasse. Aga igas selle joones aimus selgelt hirm. Tema sõnum oli kohale jõudnud. Levin oli teda mõistnud.
„Niisiis kopsuvähk?”
„Jah.”
„Nii …” Levin seisis endiselt paigal keset koridori. Suured käed rippusid lõdvalt kortsunud pintsaku külgedel ning veel segaduses pilk kompas Hinnovit. „Mis ma nüüd tegema pean?” küsis ta tasa.
Hinnov vaikis. See kõik on kohutav, kordas hääl temagi sees. Tal oli Levinist kahju nagu vist ei iialgi varem. Sest lõpuks oli Henrik tema vana sõber. Nii nagu Martagi oli seda ja see oli nende ühine mure.
„Sa mine tema juurde,” sõnas ta.
„Ma ju olin seal, tulin sealt. Mu jumal, ta ei tea ju midagi, mitte midagi. Ootab, et saab koju. Ja mina tulin sinult pärima ja tahtsin sul nägu täis sõimata. Mu jumal küll …”
Suure mehe soigumine oli haletsusväärne, aga Hinnov mõistis teda. Sest kõik, mis oli enne, jäi selle piiri taha. Kõik, nii vale kui tõde, sõprus ja andeksand, absoluutselt kõik. Nad pidid selle piiri taga otsast alustama, need, kes teadsid, ja need, kellesse see teadmine alles imbus.
„Mine tema juurde,” kordas ta nii leebelt kui oskas.
„Jah, ma lähen.” Levin pöördus ümber ja läks tagasi mööda koridori. Läks imelikult vaarudes, tarbetud käed lõdvalt külgedel. Haiged vaatasid teda imestunult. Hinnovgi vaatas talle järele. Tema läheb homme, mitte täna, homme ta juba teab mida teha, kuidas talitada.
Kui Hinnov läks järgmisel hommikul Martat vaatama, tundis ta muret, kas Levin oli suutnud end vaos hoida. Aga ilmselt oli suutnud, Marta oli elevil, peaaegu lõbus. Ta oli võtnud mõned kõned ning istus pidžaamas oma töölaua taga.
„Sa lased mind nüüd välja, eks?” sõnas ta oma harilikul resoluutsel toonil. „Minu kopsud on juba suurepärased.”
„Jah, ma kirjutan sind täna koju,” sõnas mees teda silmitsedes. Marta näis puhanud ja värske ning endaga tõesti suurepäraselt hakkama saavat. Raske oli praegu uskuda hävitavat haigust selles energilises kehas.
„Tead, ma oleksin ainult paar-kolm päeva kodus ja siis kohe tagasi tööle. Henrik on ka tagasi, sa nägid teda, eks? Ainult tema pärast võtangi, poputan veidi ja silmapilk tööle, aitab logelemisest.”
„Olgu, Marta.” Ta ei suuda sellele naisele praegu midagi ära öelda. Tehku, kuidas tahab, tõsised jutuajamised seisavad alles ees. Siiski, Henrik on tubli, mõtles ta, hoidis end vaos.
„Lasen selle voodi kohe välja viia ja kabineti korda seada,” lobises naine edasi. Marta silmitses võidukal ilmel oma kabinetti nagu kindral võidetud lahingutandrit. „Tead, ma pole teabmis ajast haige olnud, nüüd siis virutasin mitme aasta eest korraga. Kohutavalt vastik