Üks näide on juba mainitud Litvinenko juhtum. Briti võimude arvates oli tema tapmisega seotud FSB. Ma kõnelesin sellest pikalt oma raamatus „Uus külm sõda”.86 Teisest näitest kõnelevad Briti uurivad ajakirjanikud Mark Hollingsworth ja Stewart Lansley raamatus, kus on jutuks härra Hodorkovski 45-aastase juristi Stephen Curtise arvatav tellitud mõrv.87 Härra Curtis aitas muuta Jukose kaootilisest varade kogumist, mille vastu uurijad pidevalt huvi tundsid, 15 miljardi dollari väärtusega nafta- ja gaasikompaniiks. Mõned nimetasid seda arengut puhtalt kosmeetikaks, teised aga uskusid, et see tähistab röövelparunite taktika lõppu ning asjatundliku juhtimise ja läbipaistva ärikliima algust. Härra Curtis oli ka härra Berezovski ja veel mitme Venemaa kõrgema tegelase õigusnõunik.
Härra Curtis suhtles hirmuäratavate inimestega. Kuid teda ei saanud kuigi lihtsalt rööpast välja lüüa. Kui üks sõber hoiatas teda: „Sa ajad asju saatana endaga,” vastas ta: „Ma hüppan talle selga ja sõidan otse põrgusse.” Paraku oli see liigagi ettenägelik. Kui härra Hodorkovski 2003. aastal vahistati, sattus härra Curtis peaaegu sõna otseses mõttes tulejoonele, sest teadis põhjalikult härra Hodorkovski rahaasjade üksikasju. Ta kartis uurimise alustamist Venemaal samasuguste väljamõeldud süüdistuste alusel – maksude vältimine, rahapesu ja kelmus – ning palgamõrva härra Hodorkovski julgust saanud äririvaalide tellimusel. Juba nädalaid enne surma hakkasid tema vastu huvi tundma uurijad, kelle olid palganud Jukose vähemusaktsionärid ja inimesed, kes näiliselt töötasid Venemaa võimude heaks. Turvakonsultandid leidsid tema Dorseti lossis jälgi pealtkuulamisest. Ta palkas ihukaitsja ja oli 2004. aasta veebruaris sagenevate surmaähvarduste tõttu juba nii mures, et (sõprade sõnul) palus Briti valitsuselt kaitset, lubades vastutasuks varustada neid teabega. Nädal enne surma sõnas ta sõbrale: „Kui minuga järgmistel nädalatel midagi juhtub, siis pole see juhus.” 3. märtsil 2004 lähenes tema helikopter kehva, aga mitte ohtliku ilmaga Dorseti lennuväljale, kuid ootamatult tekkisid mootoris probleemid ja masin kukkus alla. Ametlik uurimus sedastas, et piloot Max Radford oli lennuväljale lähenemise lõppetapil sattunud segadusse ja et plahvatusest pole jälgegi (ehkki lennumasina saab alla tuua ka seadmeid rikkudes).88 Härra Curtise endine ihukaitsja Nigel Brown, kes varem oli töötanud detektiivina Scotland Yardis, usub, et tema klient tapeti, ega suuda mõista, miks politsei ei alustanud mõrvajuurdlust.
Muretsema ei pea ainult tagaaetavate oligarhide juristid. 2010. aasta suvel jõudis BBCs eetrisse tähelepanuväärne raadiosaade „Miks Venemaa luurab?” („Why Russia Spies?”),89 mis võimaldas heita pilgu muidu hoolikalt varjatud maailma ja saada teada, mille üle tunnevad muret Briti julgeoleku- ja riigikaitseasutused. Võib-olla annab Whitehalli rahutusest Venemaa tegevuse üle märki seegi, et raadiosaate autoritel lubati ligi pääseda materjalidele ja isikutele, mis üldse võimaldaski niisugust saadet teha. Saate algus kõlas kui meenutus lahingust Britannia pärast: kuulajate kõrvu jõudsid hävituslennuki pilootide sõnad, kes üritasid ära lõigata potentsiaalselt vaenulikku lennukit. Enamasti kasutab Venemaa sellisteks trikkideks kobakat pommituslennukit Tupolev Tu- 95, juba 1952. aastal kasutusele võetud propellerlennukit. Selle pealt on hea teele saata tuumarakette, kuid selle tuvastamine on lihtne ja NATO õhuväele pole sellest vastast. Ent mõnikord saadab Venemaa retkele ülehelikiirusega uhke Tupolev Tu-160, millel kasutatakse tänapäevast radarit vältivat tehnoloogiat ja mis tekitab NATOle seniajani omajagu peavalu. 2008. aastal jõudis avalikkuse ette lugu eelmise aasta vahejuhtumist, mille käigus Tu-160 Põhja-Inglismaale kiirusega ja kõrgusel, mis sarnanes tõelise tuumarünnakuga. Sihtmärk asus Leedsi ja Hulli vahel. Ehkki Venemaa lennuk pööras tagasi vahetult enne Briti õhuruumi sisenemist, tiksus Briti riigikaitsejuhtide peas mitu närvesöövat hetke mõte, kas tõesti on algamas Kolmas maailmasõda.90
Tõelist kahju ei tekitanud see mitte närvidele, vaid Suurbritannia usaldusväärsusele – ülekoormatud Briti õhuväel nappis lennukeid, millega võimalikule sissetungijale vastu astuda. (See toimus 2007. aastal, raamatu kirjutamise ajal oli Briti õhuruumi kaitsevõime veel nõrgem ja see nõrgeneb kavandatavate kaitsekulutuste kärpimise tõttu veelgi.) Niisuguste torkimiste sagedus on üllatav – mõnel perioodil lausa kord nädalas, alates 2005. aastast enam kui viiekümnel korral. Ebasoovitava tähelepanu ohvriks ei ole langenud ainult Suurbritannia. 2011. aastal tungisid Venemaa pommituslennukid vähemalt kolmel korral Hollandi õhuruumi.91 Kuigi see pahandab riigikaitse juhte ja ajab vahetevahel isegi ärevusse, ei meeldi neile sellest kõnelda. Nad lausuvad, et tõelise sõja korral suudavad vaid vähesed Venemaa lennukid õhku tõusta ja lastakse alla ammu enne seda, kui nad jõuavad NATO õhuruumi lähedalegi. Rahuajal ei soovi nad aga anda Venemaale rahuldust teadmisest, et mõõkade täristamisel on olnud mingigi mõju.
Peale enda võimete demonstreerimise ja nappide kaitseressursside sidumise selliste sõjaliste kunsttükkidega pingutab Venemaa ka luure alal, üritades koguda andmeid Briti tuumarelva kohta. Kombeks on seda kui külma sõja pärandit tähtsusetuks pidada. Need, kelle meelest peaks Suurbritannia loobuma sellega võitlemast, võiksid pigem endalt küsida, miks Venemaa Briti saladuste hankimisel nii suurt vaeva näeb. Pole sugugi võimatu kujutada ette stsenaariumit, mille korral Ameerika ei soovi riskida Venemaa tuumavastasseisuga Euroopas tekkinud julgeolekukonflikti tõttu. Näiteks korraldasid 2009. aasta sügisel Venemaa ja Valgevene õppused Ladoga ja Zapad-09.92 Õigupoolest oli see üks õppus, mis jagati kaheks, et vältida vajadust kutsuda kohale NATO vaatlejad, mida tuleb relvastuskontrolli lepingute järgi teha, kui õppusel osaleb üle 13 000 sõjaväelase. Õppus ise ei olnud kaitse-, vaid ründeiseloomuga. Ligikaudu 20 000 meest harjutasid, kuidas isoleerida Balti riigid ülejäänud Euroopast, tungida neile kallale ja nad okupeerida. Õppus näitas, et NATO riikide vägede kohaletoomise korral võib Venemaa võtta kasutusele taktikalise tuumarelva. Sellele õppusele järgnes Venemaa strateegiliste raketivägede (neile allub tuumarelva põhiarsenal) õppus, milles võeti sihiks Varssavi,93 mis näitab, kui tihedalt on Venemaa tavavägede kaitseplaanimine seotud tuumarelva kasutamisega – ja kui tähtis on seniajani Briti tuumaheidutus. Võib näiteks ette kujutada, et Ameerika, kelle kaitse-eelarvet on majanduslik nõrkus samuti närvutanud, on parajasti hõivatud kuskil mujal, näiteks Iraaniga, kes on blokeerinud naftatarned Hormuze väina kaudu (mida Venemaa võib kergesti õhutada), või Hiinaga Taiwani pärast. Meeldetuletus Suurbritannialt, et tal on olemas oma tuumaarsenal ja ta on valmis seda kasutama Venemaa tuumarünnaku korral Baltimaades asuvate Briti vägede vastu, võib kergesti mõjutada kaalukeelt rahu (mis tähendab võitu) ja konflikti