Venemaa poolehoidjad väidavad, et arvestades riigi pääsemist kommunistliku diktatuuri kütkest alles kahekümne aasta eest, peaks olema pigem rahul, et see on nii normaalne, mitte aga häiritud, et see pole parem. Niisugune erikohtlemine võimaldab välismaalastel järeldada, et kui Venemaaga ära harjuda, on see nagu iga teine veidi rohmakas tõusev turg, pigem võimaluste allikas kui oht.
Nii või teisiti ei arvesta Venemaa kuigi palju välismaise halvustamisega, nii et parem ongi vait olla. Venemaa välis- ja sisepoliitika kriitikud peavad kahtlemata olema hoolikad, et mitte üle pakkuda. Poliitika mõned tahud võivad tuletada meelde fašismi, näiteks härra Putini isikukultus, äri ja poliitika kattumine ning jõhkrutsevad noorsooliikumised (nagu ma hiljem nendin, kiitleb üks neist nüüd sellega, et nende juhtide hulka kuulub ka preili Chapman). Kuid Venemaa ei ole totalitaarne riik ega isegi täielikult autoritaarne. Režiimi suhtes väga kriitiline majandusprofessor Vladislav Inozemtsev möönab:
Tänapäeva Venemaa ei sobi kuidagi Nõukogude Liit 2.0 rolli. Tegu on maaga, mille kodanikel on piiramatu ligipääs teabele, neil on omand, nad võivad vabalt maalt lahkuda ja sinna tagasi tulla ning tegelda igat laadi eraettevõtlusega.56
Pärast ajajärku, kui Venemaa meenutas mitmes mõttes Weimari-Saksamaad, ei terenda praegu kuskil ei natsiparteid ega hitlerlikku ideoloogiat.
Seepärast tunnevad paljud lääne inimesed kiusatust rahulduda pealispindse normaalsuse ja koostöö pildiga, soovimata liigselt süüvida selle taga asuvasse vägivaldsesse, röövellikku ja nihkes meelsusse ja isiksustesse või teadvustada nende üleüldist asjatundmatust ja kalduvust kasutada riskantseid kiirmeetodeid. Pilgu ametliku pelguse ja omakasupüüdlikkuse loori taha võimaldasid heita 2010. aasta novembris ilmuma hakanud Wiki Leaksi paljastused. Need näitasid Ameerika diplomaatide peaaegu paanilist muret Venemaa korruptsiooni taseme, kuritegevuse, äri ja valitsuse kokkusulamise ning selle ühenduse valgumise pärast läände. Ameerika toonane kaitseminister Robert Gates nentis salajases telegrammis, et Venemaa on „oligarhia, mida juhib julgeolekuteenistus”.57 Suurbritannia välisministeeriumi kogenud Venemaa vaatleja Michael Davenport nimetas seda Ameerika ametikaaslastega kõneldes „korrumpeerunud autokraatiaks”. 58 Kuid see oli veel leebe võrreldes põhjaliku analüüsiga, mille koostas 2009. aasta novembris Ameerika saatkond Moskvas. Salajaseks tembeldatud (kuid nüüd hiireklõpsu kaugusel Wiki Leaksi veebilehel) dokument pidi FBI direktorit Robert Muellerit ette valmistama kahepäevaseks visiidiks Moskvasse. Selles toodi esile tema „jõumeestest” vestluspartnerite, FSB direktori Aleksandr Bortnikovi, SVRi ülema Mihhail Fradkovi ja siseminister Rašid Nurgalijevi tegelik iseloom. Neid kirjeldati järgmiselt:
Putini kaitsealused, kes usuvad, et tugev, tõhusa poliitilise ja majandusliku kontrolliga riik on vastus igale küsimusele. Nad pooldavad kruvide kinnikeeramist sisemaise opositsiooni ja viimaste väidetavate välismaiste toetajate suhtes, kelleks on põhimõtteliselt USA ja selle liitlased läänes.59
Diplomaadid märkisid lisaks, et kuigi FSB ja MVD (siseministeeriumi levinud lühend sõnadest Ministerstvo Vnutrennõhh Del) täidavad formaalselt FBIga samalaadseid ülesandeid – prokuratuuri funktsioon ning võitlemine organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga –, on nad ühtlasi ülepea segatud Venemaa poliitilistesse lahingutesse:
Venemaa julgeolekuteenistuste juhid etendavad kaugelt avalikumat poliitilist osa kui nende ametikaaslased läänes. Teie kolm vestluskaaslast on suurendanud oma võimu Venemaa süsteemis õigussüsteemi poliitiliste vastaste vastu ära kasutades, muutes kohtud sõltumatute õigusemõistjate asemel poliitilisteks relvadeks. Nende käsutuses on rohkelt inimesi ja ressursse – ainuüksi MVD sisejulgeolekudiviisidesse kuulub üle 190 000 mehe. Hoolimata sarnasest välispinnast ja taustast võitlevad nad tihtipeale mõju nimel üksteise vastu ning aegajalt kerkivad mõnedki varjus peetud võitlused pinnale.
Samuti paljastati julgeolekuteenistuste osa võitluses väidetava välismaise sekkumisega:
Pärast värvilisi revolutsioone Gruusias ja Ukrainas tugevdasid Venemaa julgeolekuteenistused pingutusi võitluses USA ja teiste lääneriikide vastu, keda nad süüdistasid protestide õhutamises ja valitsuste kukutamises Thbilisis ja Kiievis. Teenistuste töötajad on lakkamatult valvsad USA valitsuse esindajate suhtes, jälgides neid aktiivselt, ja nad on püüdnud lämmatada USA humanitaarprogramme Põhja-Kaukaasias. MVD jõud ahistavad ja hirmutavad poliitilise opositsiooni proteste, samal ajal kui „uurimised” lääne toetusega vabaühenduste suhtes väljamõeldud süüdistuste alusel (näiteks piraattarkvara kasutamine) takistavad nende organisatsioonide tegevust.
Mure võimaliku ühiskondliku rahutuse pärast seoses viimase aja majanduskriisiga andis julgeolekuteenistustele õigustuse likvideerida selle aasta algupoolel vandekohtud ja laiendada riigireetmise mõistet, et see hõlmaks ka valitsusvastaste protestide korraldamist.
Sidunud Venemaa õiguskaitseorganid organiseeritud kuritegevusega, lõpeb telegramm terava hukkamõistuga FSB suhtes Ameerika riigi teenistuses olevate isikute demoraliseerimise ja tagakiusamise pärast Venemaal:
Ehkki osa FSBst teeb USA õiguskaitseorganitega koostööd, siis osa, eriti vastuluurega tegelevad osakonnad seda ei tee. Kogu saatkonnapersonali kimbutamine on viimastel kuudel aina hoogu kogunud ja jõudnud tasemele, mida pole nähtud enam aastaid. Saatkonna töötajad on kannatanud isiklikult nende vastu suunatud laimavate ja valelikult seksuaalse alatooniga rünnakute pärast ajakirjanduses. Perekonnaliikmed on langenud psüühiliselt kohutavate arvamuste ohvriks, et nende USA riigiteenistujatest abikaasad on surma saanud. Sissetungid kodudesse on aina levinumad ja jultunumad ning aktsioonid meie kohapeal palgatud Vene töötajate suhtes rekordiliselt ohtrad. Meil ei ole kahtlust, et kõige selle taga seisab FSB.
See oli juba ise omamoodi pettus. Ameerika maksumaksjad maksavad kinni diplomaadid ja analüütikud, nende palga ja lisatasud. Kuid nad ei saa vastu tõde. Nende telegrammide koostamise ajal vaikisid Ameerika ametiisikud maha suhetes Venemaaga tekkinud probleemid ja üritasid näidata, et suhete niinimetatud taaskäivitamine on olnud edukas. Ent eraviisiliselt, nagu võime nüüd lugeda, olid nad märksa pessimistlikumal (ja realistlikumal) seisukohal. Veel üks lekkinud telegramm maalib hirmuäratava pildi korruptsioonist Moskva linnavalitsuses – selles kõneldakse „kolmetasandilisest struktuurist Moskva kuritegelikus maailmas”, mida juhib Juri Lužkov (toonane linnapea, kes kinnitab, et on kõik õigesti teinud). „FSB, MVD ja miilits moodustavad teise tasandi. Tavalised kurjategijad ja korrumpeerunud inspektorid paiknevad madalaimal tasandil,” väidab aruanne.60 Nende telegrammide toon on päris lähedal selliste sõltumatute isikute kirjutistele nagu Ameerika tippanalüütik Amy Knight, kes on tegelnud KGB püsiva mõjuga nüüdisaja Venemaal. Knight märkis 2011. aastal, et FSB ei ole kõigest võimu tööriist, vaid ta ise ka määrab, kellele võim kuulub.61
Veel üks pettus oli kunagine katse kujutada 1990. aastate Venemaad demokraatliku riigina, ehkki praeguse autoritaarse süsteemi juured peituvad just selles ajas. Härra Inozemtsev märgib:
Kvaasiautoritaarne „superpresidentaalne” Venemaa poliitiline stiil sai alguse 1990. aastate keskpaiga „demokraatlikul” perioodil, kui toonane president Boriss Jeltsin saatis jõuga laiali seadusliku parlamendi ja surus läbi uue põhiseaduse, mille kohaselt ei piira presidendi võimu enam miski. Riigipea staatus meenutab lausa Saksa rahva Juhi oma, nagu selle määras kindlaks 23. märtsi 1933. aasta Ermächtigungsgesetz. Hiljem korraldas Jeltsini sisering tema võidu 1996. aasta presidendivalimistel. See lõi riigi maha loomulikult võimu vaheldumise rajalt liberaalsete ja sotsialistlike poliitikute vahel, mis, nii uskumatu, kui see ka tundub, viis Ida-Euroopa 1990.– 2000. aastatel sageli küll ärevust tekitavale, aga siiski edukale arengule. Sealtpeale on mõte, et praegusele juhile või tema valitud järglasele „ei ole alternatiivi”, muutunud Venemaa poliitika lahutamatuks osaks.
Tõsi, Jeltsini sisering pöördus poliitikas