„Salaviin pole metanool,” kordas ta siis tõredalt, hoolimata Haagilt kuuldust. Ta keeldus sellele võimalusele mõtlemast.
„Jälle lugesid seda kusagilt? Mine siis haiglasse, vaata oma pojale otsa, näed, palju su teooriatest, kogu su raamatutarkusest kasu on.”
„Ahh, mis. Mis segast sa ajad? Mis mu lugemine asjasse puutub?”
„Ekspert oled ju! Ise ütlesid!” Naine haaras laualt pooliku pudeli ja surus, ei, peaaegu virutas selle talle käte vahele. „Võta siis lonks, võta-võta, võta kohe üks punnsuutäis. Oota, ma aitan korgi ka maha võtta…” Ta sahmis edutult pudeli kallal, käed nähtavalt värisemas.
Ants tegi kaks sammu tagasi. „Lõpeta!” Ta sõrmed kihelesid valusalt ja muutusid punakamaks, kui veri neis jälle käima läks. Ta raputas neid asjatult.
Naise inerts oli imekspandav: tema sisemisse hoorattasse salvestunud kineetiline energia ei saanud ega saanud otsa, andes ülekoormusest märku vaid tuksena vasakus näopooles. „Ma joon siis ise,” teatas ta järgmiseks, „usaldan sinu kui eksperdi arvamust.”
„Lõpeta,” palus Ants väsinud toonil. Tema enda hooratas tegi üksikuid aeglasi pöördeid.
Signe võttis demonstratiivselt pudeli ja tõstis suu juurde, küüneotsa kaugusele oma sinaka tooniga huultest.
Antsu hääletoon muutus hoiatavaks, korrates silphaaval: „Lõ-pe-ta…!” Mida iganes ta oli öelnud, kui see ikkagi oli metanool…
Sekund hiljem naine juba jõi, jõi ahnete lonksudega, mis panid tal kõrisõlme tukslema. Ants tõukas end nagu stardipakult ühe võimatult kiire sammu lähemale ja üritas tal pudelit käest rebida, naine rabeles, huultega ikka vulgaarselt pudelisuu külge kleepunud, üritades talle teise käega umbropsu hoope jagada…
Glõnk, glõnk…
… Järgnev plaksatus tuli justkui eikusagilt, hämmastades hetkeks mõlemaid. Hetk enne seda oli Ants Signel pudeli käest löönud, nii et see klobinal üle põrandalaudade veeres ja sisu välja loksutades laua alla kadus. Siis, sama liigutuse jätkuna oli tõusnud Antsu teine käsi (nagu aurumasin, mõtles ta tagantjärele, mis surve kerkimise peale paneb raske mehhanismi liikuma) ja lajatanud lahtiselt, poolviltu Signele vastu põske.
Naine karjahtas ja jooksis magamistuppa. Snepper, mille nad olid uksele pannud, kui Taaniel neljaseks sai, klõpsatas kinni.
Ants tardus. „Ise sa…!” tõstis ta häält, aga ei leidnud jätkamiseks sõnu. Midagi temas kihvatas ja kirvendas: kuidasmavõisin, kuidasmavõisin.
Ta kükitas laua juurde, tundes viinalehka vastu löömas, tõstis pudeli üles ja hakkas seda kraanikaussi tühjaks valama, aga sai viimasel hetkel pidama, mõeldes, et seda võib minna asitõendina tarvis. Ärevalt välgatav mõte: kas ta peaks sõrmejäljed sellelt ära –? Jamps.
Ta astus aeglaselt magamistoa poole, kust kostis nuuksumist, aga sellest uksest jalad teda edasi ei kandnud. Korras, nüüd on küll korras.
„Vabandust, vabandust, vabandust…” hakkas siis tema suust üha valjemalt pudenema. „Ma ei ole selline, tead ju küll. Mitte naistega, pole ju kunagi… Tead ju, milline ma olen, vihastan liiga kergelt… Ma ei tahtnud. Ma tõesti ei tahtnud. See juhtus kogemata.” Iga sõna muutus eelmisest raskemaks, mida rohkem ta tajus ukse taga seismise alandust. Tema ei olnud ju lõppeks süüdi…
Ta lõi pauguga vastu uksepiita. „Kogemata, kuuled!”
Vastust ta ei saanud. Ta hingas sügavalt, mõeldes, mida järgmiseks öelda; igal sõnade kombinatsioonil oli potentsiaal jääda samamoodi vastuseta. „Mida ma siis tegema pidin?” nõudis ta lõpuks, tundes, et see kõlab abitult. „Laskma sul seda juua või, ah?”
Pikk vaikus. Siis teiselt poolt kareda häälega: „Jah, võib-olla oleks pidanud.”
Rohkem ei kuulnud ta Signelt midagi. Nende tülid olid muutunud seda lühemaks, mida kauem nad olid koos olnud: esimestel aastatel suutis naine nädal aega järjest tige olla, hoida teda eemal voodist ja laskuda algelisse rutiini, kus nad vahetasid ainult kõige pealiskaudsemaid, igapäevaseid lauseid. Üheksandaks koosoldud aastaks olid vimmapäevad kahanenud kõige rohkem kolmele-neljale ja praegu võis neid mõõta tundides. Seepärast, kui kell sai kaheksa, klõpsatas snepper lahti ning ükskõiksed jalaasted tatsasid tualetti ning siis elutuppa.
Kui Antsu oodatud lahendust ei tulnud, kui mitu korda haiglasse helistades ei saanud ta vastust, oli sel õhtul teleri ees vaikus. Ants lösutas diivani ühes nurgas, käed risti ja lõug mornilt rinnal, ning Signe teises nurgas, jalad istumise alla keritud ja käed ümber enda.
Antsu tegi tusaseks, et ta märkas naise juures äravajunud silmaaluseid, mitmete kurdudega nahka kaelal, helepruune plekikesi ning reitele ja käte ümber kogunenud polstrit, aga seda mitte näha oli sama hea, kui üritada uuesti siseneda juba hajuvasse unne – kui kord oli sellesse reaalsusesse auk löödud, vajus see kokku, kuni jäidki vaid – vaid kortsud, mõtles ta. Tal endalgi olid silmanurkadesse jäänud püsima kurrud, mis varem tulid välja üksnes naerdes. Veel üks asi, mida nad mõlemad vanemaks saades vähem tegid…
Ta unistas pealinnast, kus naised on siredate jalgadega, kannavad kontsa ja lühikesi kleite pähkelpruunil nahal. Heinkülas polnud ta kellelgi kontsa märganud – lame kingatald oli turvaline, hoidis maadligi, ei lasknud ambitsioonikaks minna. Polnud siinsetel ka figuuri, mis oleks isegi Tallinna veerandmetropoliitse stiili välja kandnud. Nagu poleks kaks kolmandikku sellest napilt neljasajast tuhandest samamoodi riides nagu suvaline kuju, kes Heinkülas vastu tuiab, ümber mõni permutatsioon variantidest dress-kunstnahk-flanell-teksa-polüester – tõsta ta Maakri tänava kõrghoonete vahelt siia tanumale ja ta samm ei katkeks ka hetkeks mitte. Sartoriaalse evolutsiooni seisukohalt olid mõlemad alles karvast kätt pidi puu otsast rippumas.
Kui Ants pilgu jälle mõtestatult ekraanile suunas, tulid sealt järgemööda, tunnetuslikult vaid mõnekümne sekundi jooksul reklaam, uudised, sport ja veel reklaami. Ta pingutas, et fookust säilitada. Tema ja Signe topeltsõnatuse taustal kõlasid reklaamhüüatused, mille reipusel oli vint ammu üle keeratud, eriti valjult ja närvekriipivalt. See polnud sedasorti vaikimine, mis oleks asju paremaks muutnud ning madalas sängis kulgev aeg ei parandanud haavu, vaid soolas neid. Ants nägi, et naise pilk on ekraanile suunatud, kuid tühi, ja ometi ei suutnud ta midagi öelda ega end isegi liigutada – kasvõi nii palju, et kanalit vahetada. Nii istusid nad kuni õhtuse filmini, ent veel enne algustiitrite lõppu naine tõusis, kõndis Antsust kangelt mööda vaadates magamistuppa ja sulges vaikselt ukse.
„Saigon…!” kostis ekraanilt uskumatu toon. „Kurat… ma olen tõesti veel Saigonis! Ma mõtlen iga kord, et ärkan uuesti džunglis.”
Kummale poole elutoast pidi ta oma vaikuse viima? Ta paotas Taanieli toa ust ja lülitas kobamisi valguse, kuid sisse ei astunud. Postrite asemel, mis katsid teiste temavanuste toaseinu, oli toanurgas tagajalgadel seisva karu topis. Käpad küünistega õieli ja väikesed mustad silmad läikimas, tahtis see otsekui igal sisenejal pea otsast rebida. Ta tõmbas ukse kinni. Teleri jättis ta käima, kõndis esikusse, tõmbas talvejope peale, kontrollis selle taskuid, vaatas magamistoa poole, võttis välja sigaretid, vaatas pakki sisse, torkas selle taskusse tagasi, torkas käe teise taskusse ja võttis sealt välgumihkli, plõksis seda paar korda, vaatas magamistoa poole, võttis mütsiriiulilt seekord ka kindad, keeras ukse lukust lahti, kuulatas, vaatas magamistoa poole, tundis torkivat õhku näol ja astus õue.
Tuli järgmine hommik ja nagu Ants oli kartnud, ei viinud see eelmise päeva raskusest vähimatki ära.
Ta helistas Jõgeva haiglasse ja sai pärast lõputuid kutsetoone väsinud naishääle käest teada, et hilisõhtul oli Taanieli seisund halvenenud ning ta oli üle viidud Tartusse Maarjamõisasse. (Ilmselt oli ta tabanud vahetuse lõppu.) Kas ta soovib intensiivraviosakonna telefoninumbrit? Jah, soovib. Arvestagu ta siis, et neil on ranged külastusajad, küsigu selle kohta, enne kui kohale läheb. Jah, ta arvestab sellega.
Endiselt oli majas vaikus. Ta kirjutas kollasele kleeppaberile lühikese teate, jättis