Ta lubati viimaks läbi hääletult avaneva raske liugukse ooteruumi ja sealt edasi intensiivravipalatisse, kus reas olid masinatest ümbritsetud voodid, külgedel lahutatud roheliste kardinatega. Pika kaarja laua taga istusid valveõed, hoides korraga kõigil silma peal. Õhkkond oli Antsu jaoks rõhutatult asjalik, aga ta tajus ka teatavat alalist pinevust.
Ants tegi sammu lähemale, peaaegu puudutades voodit. Ta vaatas Taanieli vahajat nägu, mille avaustest jooksid valged torud ja tundis võõristust, nagu vaataks otsa juba surnud inimesele. Kõrge voodi kõrval ekraanil jooksid unerütmi, vere hapnikukontsentratsiooni, automaatse vererõhu ja hingamissageduse erivärvilised sakid; väiksem masin selle all teatas „NaCl 0,8” ja „21,15 ml/h”.
Taanieli rindkere tõusis ja vajus mehaanilises rütmis. Kuhugi istuda Antsul polnud, niisiis – ta seisis ja mõtles, kuidas oleks Signe reageerinud. Oleks ta võpatanud, oleks ta vaikselt nutma hakanud, oleks ta vihastunud ja lajatanud Antsule tigedust täis pilguga üle silmnäo?
Vahetuseülem seisatas ta kõrval – väike, lühikeste juuste ja tõsiste silmadega naine. „Ta on siin veel mõned päevad,” ütles ta ilma küsimata.
„Ja siis saab koju?”
Etteheitev pilk. „Ei, siis läheb ta üldpalatisse.”
Umbes kümme minutit seisis ta voodi kõrval, oskamata midagi öelda või teha, julgemata Taanieli isegi puudutada. Siis noogutas ta valveõele ja astus ruumist välja.
Ta istus haigla fuajeesse suurte akende alla, vaadates, kuidas inimesed mureliku või asjaliku näoga lumises parklas liiguvad ja tundes, kuidas kõik tema enda mõtted kokku kukuvad, kuni valdavaks sai üksainus tunne: ära! Ära siit, ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minema. Kõrini talvest, kõrini külmast, kõrini Taanieli lollustest ja Signe tuimusest. Kõigile oleks see kergem.
Ta tahtnuks käega lüüa, jätta maha see väsinud ja lootusetu osa endast, võtta teine nimi, kujutleda endale teine minevik ja seda ise uskuma jääda, seejärel seda meenutustes seni läbi elada, kuni see muutub tema peas tõeliselt olnuks, aga mitte kulgeda inertsist Signe kõrval edasi. Nad olid väärt kas rohkemat – või siis üldse mitte midagi. Ja mõtles tagasi.
Septembris, viis kuud pärast toda valusat, kibedat kevadet olid nad juba paar; piisavalt teineteisega harjunud, et teha ühiseid poeskäike millegi nii triviaalse kui söögi ostmiseks. Ants oli supermarketi parklas kohale manööverdanud ning alles siis, kui ta süüte välja keeras, märkas ta, kuidas Signe, kes seni oli äraolevalt välja vaadanud, tõmbus nähtavalt pingesse.
„Mis lahti?”
Ants pani oma käe ta käele ja tundis seda vabisemas. Naine neelatas mitu korda kiiresti ja surus lõuapärasid kokku, aga ta suunurk värises ja pilk oli ikka aknast välja suunatud. Poeukse poole lonkis jopes mees, õlad kühmus, käed taskus, dressipluusi kapuuts kaela ümber puhvis.
Hetk mõistatamist ja siis äratundmine.
„Tema?” küsis Ants.
Vaikus. „Ma ei saa tulla,” ütles siis Signe. „Ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa.” Ta pani sõrmenukid hammaste vahele. Viis, kuus, seitse aeglast muretut sammu, mille tunnistajaks nad olid. Siis liuguksed avanesid ja sulgusid.
„Palun, ära…” ütles naine, enne kui Antsu rusikad jõudsid kivistuda, enne kui ta süda jõudis hakata hõõguma. Ta hingas puhinal. Iga mees, kes suutis panna Signet nii tundma, kes olid teda rikkunud, teinud ta katki, väärinuks… ta meeled täitusid kujutluspiltidest, mida pakkusid NKVD ja Gestapo ülekuulamismeetodid, kuid kõik tõid lõpu kiiremini, kui ta oleks tahtnud.
Nad ootasid. Signe oli küljetsi tema poole, vasak käsi lõdvalt Antsu pihkude vahel. Naine näis vana ja jõuetuna, kõik tema õlgadele pressivad aastad järsku ärganud ja karjumas, et oma olemasolust teadustada. Väljast kostsid hääled summutatult. Poest naasis pere kahe lapsega, üks idülliliselt isa, teine ema käest hoidmas, kumbki laps rõõmsalt krõpsupakki kõlgutamas. Kulunud viigipükstes vanem mees liipas poe kõrvalt välja, vaatas enda ümber ettevaatlikult ringi, siis kiikas kiiresti prügiurnidesse. Ta raputas pead, vehkides hallikasmusta habemega, seisis mõne hetke nõutult ja vantsis risti üle pooltühja parkla, kadudes varsti elumajade vahele. Signe hingamine oli rahunenud, aga pilk endiselt tühi.
Ants lasi ta käe lahti ja keeras uuesti süütevõtit. „Lähme siis kuhugi mujale.”
Naine kehitas vaevumärgatavalt õlgu. „Tee kuidas tahad.”
See oli kummine, veniv apaatsus, mis lausa krudises kogu raevust, mis üritas sellest läbi tungida. Ta ei osanud sellega midagi pihta hakata. Vale sõna, vale žest, vale pilk võis olla nõelapeaks. Ta mõtles: millal nad niimoodi viimati koos istusid, vaadates üheskoos kuhugi, oodates üheskoos midagi, isegi kui see „midagi” on jõhkard eelmisest abielust? Kahemõõtmelisel tasandil ehk teiste jaoks olid nad kaks kohakuti ringi, aga alles kolmanda mõõtme lisamine näitas, et nende vahel oli kilomeetreid õhuruumi.
Kolmas mõõde neile ei sobinud, elu tuli muuta lihtsamaks. Tartul oli kriips peal. Mis jäi, polnud Antsul esialgu mõtteiski, kuniks Signe Heinküla nimetas. „Ma tunnen, et ma pean mõneks ajaks linnast ära saama. Ma olen nii pingul, kogu aeg ühe liigutuse kaugusel katkemisest. Ma kardan, Ants. Mis saab, kui ma päriselt tükkideks lähen?”
Seal, parklas, nägi Ants oma plaane põhja vajumas. Ta tundis jõuetust, mõeldes, et ühel harilikul pisikürblasel sai olla selline võim, et ainuüksi oma olemasoluga suutis ta otsustada nende elu üle.
„Kuidas me läheme? Endale sulle meeldivad linnamugavused.”
„Mina saan hakkama.”
„Ma räägin tõsiselt. Taanielil on vaja kooli minna – korralikku kooli. Minul on siin töö.”
Ta nägi, kuidas naise näost käis nagu kramp üle. „Kas mu elus peab olema kaks meest, kelle jaoks töö on minust olulisem?”
Sellise argumendi peale ei osanud ta midagi öelda. Tartu puhul nägi ta korrastatust, edasiliikumist ja selget identiteeti, aga selle kaalusid üles Pavel ja konfliktid. Teisele poole jäi Heinküla oma eestistunud venelaste ja venestunud eestlastega; oma lagunenud kalakombinaadiga, mille rohtunud kõrgete müüride vahel magasid mõned läbirändavad kodutud; oma segase mineviku ja ebakindla tulevikuga; koht, mis ei kuulunud õieti kuhugi ega kellelegi.
Siiski, praktiline meel otsis juba varuvõimalusi. Taanielil oli jäänud veel kaks aastat kooliminekuni. Tuukripaberid olid Antsul juba tehtud – jässakusele vaatamata oli ta alati olnud tugev ujuja ning tekstiosa oleks ta ära kirjutanud ka murtud sõrmedega – ning samamoodi sai tehtud eksam Liepajas. Kaitstud metallkaarkeevitus oli talle selleks ajaks tuttav ning nii eksotermiline kui ka täidistraadiga keevitamine veel all samamoodi. Ja Heinkülal oli pakkuda korralik sadam ja laevaremonditehas. Tartus, teadis ta, läheks kõik edasi samamoodi, vaevaliselt. Heinküla hakkas tunduma üha ahvatlevama võimalusena.
Ants tundis ennast piisavalt teadmaks, et võib muutuda liiga idealiseerivaks: ühtäkki hakkab süda kiskuma Peipsi lainete poole, värvides need hallist siniseks, küttes merebriisi soojaks, andes kaladele hõbedat ja laineid silitavatele paatidele tõrvamusta. Olgu siis pealegi, võib-olla väärib ka tema katkestust vana tüüpi rutiinist. Igatahes sai naine oma tahtmise ja jõulud võtsid nad vastu peatselt nime tagasi saavas Raua talus.
Ta võttis telefoni – juba veidi vanamoodsa, nuppudega – ja leidis Signe kontakti. Ta kuulas vaikides ja torusse hingates ära, kuni naine oli lõpetanud tema peale karjumise teemal, miks ta teda Taanieli vaatama ei võtnud, öeldes etteheidete vahele vaid: „Sa magasid… sa ju magasid… sa tead väga hästi, et sind – et sind ei ärata miski, kui sa oled neid oma tablette võtnud. Mis kell sa ärkasid? … Ja sa ise ei leia, et seda on liiga palju?” Ta muutus viimaks kannatamatuks, lasi puhinal õhku hammaste vahelt välja. „Kuula mind nüüd… kuula! Praegu pole sinu ega minu tulemisest midagi kasu. Taaniel magab veel. Keemiline uni. Aga mitte koomas, midagi sellist pole. Nad ütlesid, et seisund on stabiilne ja äratavad ta öösel või varahommikul. Kui tahad, siis tuleme homme uuesti. Koos.”
Naise