Tema oli Tartus käinud läbi keemiateaduskonna, kogu elu januselt ja häbita raamatuid neelanud ning hammustanud Akadeemiate abiga suuri tükke ka teadustest, millest ta veel midagi ei mõistnud. Kogu selle aja ei lahkunud temast vajadus teada, jõuda üha uute tõdede või arusaamadeni, mis ajaksid juuri ja hoiaksid teda koos – teeksid temast inimesena terviku. Ta ei saanud mööduda paokil uksest või avatud aknast ilma sinna sisse kiikamata, ajendatuna tungist, mis oli sama inimlik nagu kiusatus tolmu sisse kritseldada. Temasugused olid juba kümme tuhat aastat tagasi lõkke ääres istudes vaadanud mitte tuld, vaid pimedust tule taga. Ent Taaniel, va naga, pidi alatasa oma lahtist pead mõne lollusega kompenseerima. Kord kadestamisväärne täpsus ja mõtteteravus vestluses, siis mingi tühi olesklemine Internetis või kusagil joomas käimine, aga võib-olla tänapäeva noorus selles seisneski – enda oma, tee mis tahad, ei suutnud ta sel hetkel samavõrra kompaktses vormis kokku võtta. Tundus, et seal oli olnud kõike – eelkõige aga küllastunud värve seal, kus Taanielil paistsid üksnes halltoonid. Seetõttu tundus Antsule ka, et pingutustest hoolimata ei saa tema ja Taanieli vahele kunagi tekkida tõelist teineteisemõistmist nagu isadel ja poegadel peaks olema.
Signel oli olnud oma arvamus. „Ta kuulab sind,” kinnitas ta iga kord, kui Ants hakkas rääkima, et poiss kasvab kõveraks. Sest vaimukõverus, see oli hullem kui ihukõverus. Naine vibutas tähendusrikkalt näppu: „Ja sina ära hakka mul jälle seletama. Ta kuulab sind liigagi hästi, tõmbab su sõnu nagu tindipaber. Ole ettevaatlik, mida sa talle õpetad.”
„Häh,” tegi Ants.
„Ära hähhita, ise sa ei saa sellest arugi.” Etteheiteid oli veel. „Sa oled liiga sirgjooneline, teised ei ole sellised. Keegi ei taha saada ainult teravaid nurki.”
„Mind ei kasvatatud ajama ümbernurgajuttu… ega leebe olema.”
„Aga kas sind ei kasvatatud tsiviliseerituks?”
Ants ignoreeris seda. „Mida sa sellega saavutad, kui sa oled pehme, tahtejõuetu? Üle sõidetakse sinust… Vaata, kus me elame – mitte heaoluühiskonnas igatahes. Vana hea igaüks-enda-eest, nii nagu Hobbes seda kirjeldas.” Ta oli tõmmanud hinge, et pikemalt seletada, aga loobus.
„Ole ettevaatlik,” ütles naine veel kord. „Ta võib mõnest su ideest pööraselt kinni võtta…”
Telefon hakkas taskus vaikselt põrisema ning peale vaatamatagi teadis ta, et see on Signe. Naine oli toas kuivalt nutnud, nii et üksnes ta silmad tõmbusid üha punasemaks, vaadates, kuidas ta poega kanderaamile tõstetakse, sellal kui tema oli harjumuspäraselt kobanud sigaretipaki järele ja arstid uksest välja juhatanud. Isegi pärast kahtkümmend seitset aastat abielu leidis Ants end vahel mõtlemast, et ikka veel ei tunne ta oma naist läbi ja lõhki. Nii temalik, see viis, kuidas ta oli Antsul käest otsekui tangidega haaranud, kui nägi Taanieli kägaras lamamas, arstid kummargil tema üle. Piisas sellele mõtlemisest, et ranne hakkaks uuesti tuikama. Ta ei unustanud ka viha, mis lõõmas vastu muidu tasastest pruunidest silmadest, kui mees püüdis teda oma sõnadega lohutada.
Toonil, mida ta pidas julgustavaks, oli Ants seletanud, et omal ajal malevas olid nad kõik joonud ju hulleminigi; joodi Agdami ja Kiievit puhtalt ja muude põlevate ollustega segamini ja üldse neelati jumal teab mis peedikaid, mis kätte sattusid; nii mõnegi võttis see käpuli või ajas loomaks, aga ära ei surnud keegi. Ta tegi käega minnalaskva žesti, peaaegu turtsatas ükskõikselt. Mis teha, see oli kõigest üks etapp, mille poiss peab läbi tegema, polnud neil ju helootide tapmist, tulisipelgaid või teisi viise üle mehekssaamise läve astumiseks. Kuid tagantjärele mõeldes polnud see hea märkus tegemiseks olukorras, kus Taaniel oli lõtvunult lebanud ning üks arst sealsamas kuivalt nentis, et „ei hinga”, mispeale isegi tema tundis, nagu oleks keegi justkui rusikaga talle vastu paljast südant löönud.
Kui lähedale saab aja kulg jõuda peatumisele? Õnne, mida on kõige rohkem vaja, jagub tihti üksnes atomaarsete hetkede, sähvatavate momentide kaupa. Aeg ei näi tarduvat, sekundid ei veni minutiteks, molekulide võnked ja põrked ei aeglustu nagu absoluutsele nullile lähenedes. See, mis ennast juveliiri täpsusega mällu kirjutab, on õnnetus, üles võetud kõrglahutuses ja kakssada kaadrit sekundis.
Ent seekord oli ka veerand tundi hiljem detaile raske mäletada. Oli elektroonikat täis kast, kust metallpõhjaga padjakesed võeti, oranž või valge? Talle meenusid ainult mustad juhtmed, mis olid krussis nagu vanasti lauatelefonidel ning ostsilloskoobi moodi ekraan roheliste jooksvate sakkidega. Kas masin tegi piniseval crescendo’l laadimishäält? Kas arst ütlesid üks-kaks-kolm enne elektroodide surumist Taanieli kahvatusinakaks tõmbunud paljale rinnale, või pärines see kusagilt telesarjast? Igatahes teadis ta, et pudelid – kaks täis, üks pooltühi – seisid endiselt sealsamas laual nagu tummalt süüdistav troika. Ilma maksumärkideta, muidugi – seda ta millegipärast mäletas. Ta oli vaadanud vaheldumisi pudeleid ja arste ning mõelnud, kas nad panevad tähele ja kui, siis kas nad hakkavad vastikuid küsimusi esitama. Selle asemel, kui Taaniel oli oma siraka ja südamemassaaži kätte saanud ja arstide näol paistis midagi kergenduse moodi, ehkki poisi hingamine oli nüüd kiire ja pinnapealne, hakkasid mehed rääkima tee peal tehtavast maoloputusest ja intubeerimisest.
„Metaboolne atsidoos,” teatas noorem arstidest, kui oli arteriaalse vere läbi analüsaatori lasknud. „Alustan naatriumkarbonaadiga?”
„pH?”
„Seitse koma kakskümmend kaheksa.”
Vanem kiirabiarstidest tõmbas sügavalt hinge. „Ootame veel,” ütles ta. Ta ulatas nooremale märkmetahvli, mida too täitma hakkas, ning tema pilk langes pudelitele. Ta vaatas Antsule teravalt silma. „Kas keegi veel jõi?”
„Tema üksi vist. Mis sellest?”
Arst ei kostnud midagi ning Ants, kes pidanuks tundma ebamugavust, aga oli harjunud palju süngematele inimestele silmapõhja jõllitama, puuris vastu. Trikid nagu sellel šarlatanil Kašpirovskil tema peal ei töötanud. Aga pilk oli allutav ning Antsus tekitas see tahtmise teisele peaga vastu nina sõita. Noorem arstidest oli oma kollase paberi ära täitnud, vahetas uksel paar sõna konstaabliga ja tuli siis tagasi. Nende äärmine hoolikus, lausa mõõdetud aeglus pani Antsul käed tukslema. Minge juba, minge! oleks ta tahtnud hüüda.
Aga kust ikkagi see viha naisel, nagu oleks ta Taanieli füüsiliselt rünnanud?! Nendel kriitilistel minutitel oli Signe olnud juuksekarva kaugusel paanikast, nõudnud, miks ei kutsuta helikopterit, miks räägitakse pikast loksumisest Jõgevale ja mitte otse PERHi, peaaegu karjunud seda arstide kuuldes, endal põsed roosatamas, nagu oleks sinna äsja lapiti käega löödud, huulepulk äranäritud huultelt peaaegu kadunud. Ei olnud häbi ega mõtlemist, mida teised arvavad. Siis oligi Ants osavalt hetke tabades tulnud oma lohutustega ja saanud vastuseks sisinal pahvatatud „Kao minema!”, nagu terava pahvaka suruõhku surveventiilist.
Antsul oli tema pärast häbi ning ta tundis kergendust, kui arstid tõstsid Taanieli kanderaamile ja sellega majast väljusid, andes talle põhjuse ka ise naise kõrvalt tõusta – raskelt, toetades kõigepealt käed reitele ja sedaviisi end püsti ajades – ning minna. Seljal tundis ta naise pilku ja turjal kandis rõhuvat teadmist, kuivõrd ärasaatmise moodi see kõik paistab, ehkki nelja mehe asemel oli tassijaid ainult kaks. Teiste ees rutates, osaliselt mõistmatuses, kuidas nii lühikest maad saab kiirel sammul nii kaua kõndida, tundus Antsule, et kui ta vaid suudab hoiduda kanderaamile vaatamast, siis nagu Schrödingeri kuulsas mõttekatses jääb Taanieli saatus lahtiseks.
Pikalt ei kannatanud ta autos olla. Ühtki mõtet enam ei tulnud – mõte oli maha langenud nagu eilne lumi ja ta trampis sellesse aina sügavamat ringi sisse – ning aknaklaasid olid juba jääkirmes. Läbi nende paistis Antsule udune kogu ning ust lahti lükates nägi ta lähenemas konstaabel Haaki, õhuke mapp käes ja neoonkollane nimesildiga helkurvest jope peal sahisemas. Ants ajas end välja, aga jättis autoukse nende vahele, hoides ukse ülaservast nagu kõnepuldist kinni.
„Villem. Mida sa neilt kuulsid?”
Haak, ninaots punetav, koputas kinnastatud sõrmeotstega mapile. „Tahad tunnistusi näha? Ma oleks nad ise kirjutama pannud, aga nad olid kõik