Hindrek jäi vait. Mõtlesin, et ta puhkab, aga ta ei hakanud ega hakanud enam uuesti peale.
«Noh, ega’s jutt veel otsas ole?» küsisin viimaks. «Ma nagu mäletan, et sa tahtsid mulle vesta, kuidas sa käsivarrest ilma jäid; sellest ei ole sa aga veel sõnagi lausunud.»
Ta oli pea nõnda pööranud, et ma enam ta nägu ei näinud. Ohje ja piitsa põlvede vahel kinni pidades tõmbas ta taskust ninaräti ja pühkis otsmikku. Siis pöördus äkitselt minu poole ja küsis isemoodi hapra, rämeda häälega:
«Ärge pange liiaks – kas ehk on veel seda va tilgakest? Kurk on mul nagu kuivaks läinud,»
Ma valasin klaasi sedamaid täis.
«Vabanda!» ütlesin. «Sinu põnev jutt viis mul meelest veini ja viisakuse … Ole nii lahke!»
Postipoiss jõi. Kui ta oli suu kuivatanud ja mütsi seekord nina peale alla tõmmanud, nagu paistaks päike talle silma, jutustas ta edasi:
«Saate kohe kuulda, kuidas lugu läks mu käsivarrega … Oli õudne öö, mis järgnes Maia pidule. Ei tea õieti, kui kaua ma diivanil olin maganud, aga vist mitte enam kui kaks või kolm tundi. Ma usun, see ei olnud midagi muud kui mure, mis mind nii kaua vapustas, kuni mulle elu sisse tuli. Murel on suur võim. Ta painab inimest, torgib sind nagu nõeltega, kuni ärkad. Ma tundsin, kuis mu uni läks ikka rahutumaks. Piinavad unenäod hakkasid vintsutama. Nägin und kõiksugustest ohtudest ja hirmudest. Silm nägi kohutavaid kujusid ja kõrv kuulis heidutavaid kõlasid. Olin peaaegu ärkvel, aga silmad hoiti mul kinni: võitlesin unega seda piinavat võitlust, mis igaühele on tuttav. Iseäralik nagin ja ragin puutus mulle äkki kõrva; külm, niiske tuulehoog puhus mulle näkku.
Viimaks olin nii kaugel, et sain silmi avada. Ma ei näinud midagi. Pilkane pimedus valitses mu ümber. Ei mäletanud esiotsa, kus olingi. Pikkamisi kerkis mulle meelde õhtune pidu; kobasin kätega ja tundsin enese all diivani siledat ning jahedat nahka. Nüüd juba taipasin, kus olin.
Aga kust tuleb see külm tuul, mis puhub mu peale? Ja mis nagin ja ragin see on, mis ikka edasi kestab?
Sügisene öö oli pilvine ning vihmane, aga minu teada pidi olema kuupaiste. Kuu aga nähtavale ei tulnud. Tema pilvetagust kumagi polnud märgata. Ma ajasin enda istukile, vahtisin ja kuulatasin.
«Kes seal on?» hüüdsin äkitselt valjusti, sest musta pimeduse sees, toa teises otsas, seisis nagu mingi liikuv kogu. Praegu oli olnud naginat veel selgesti kuulda, aga nüüd, kus hüüdsin, vaikis see silmapilk. Pilkane pimedus ja hauavaikus.
«Kes seal on?» küsisin uuesti, kuna hirm nööris mul kurgu kinni. Ei mingit vastust. Ja ometi seisis must tomp paigal, pisut liikudes mu silma ees. Tal pidi siis elu sees olema …
Pea käis mul ringi ja jalgealune kõikus, nagu oleksin tormise ilmaga laeval. Astusin tuikumisi mõne sammu edasi – tema poole. Kogu võpatas tagasi, lüües seejuures ühe tooli ümber, mis kukkus kolinal põrandale. Nii oli mul siis inimesega tegemist – see oli nüüd selge! Ehmatus tegi mu veelgi segasemaks, kui juba muidugi olin, hirm pani mu lõdisema. Aga ma tungisin edasi, ilma et oleksin märganud appi karjuda. Ta kargas kaks-kolm pikka sammu – ja oli akna juures. Välgu kiirusel ronis ta üles aknalauale. Ta käte või jalgade all kõlisesid nagu klaasitükid ja mulle puhus vastu vilu, rõske õhk … Paari hüppega olin ta kannul, asusin mõlema käega temast kinni, rebisin ta aknalt põrandale ja rõhusin upakile maha. Seejuures karjusin üha valjusti appi.
Lähemal hetkel oli ta aga juba jalul, püüdes end lahti raputada. Ta oli tugev kui karu, aga ma võtsin kõik oma jõu meeleheitlikult kokku, et teda kinni pidada. Algas kibe võitlus. Me tõukasime toole ümber, põrkasime vastu laudu, kappe, riiuleid, seinu. Ma karjusin ja ägasin appi, aga kedagi ei tulnud. Viimaks läks vargal korda mu kõri kinni pigistada, nii et ma enam hüüda ei saanud …
Nüüd juhtus midagi, mis segas mu mõistust. Heitlemise ja rabelemise juures kahmas mu käsi varga habemesse. Ma kiskusin teda habemest. Aga milline habe see oli? Kel oli niisugune habe? Ma tundsin ju seda habet! Kui pikk, kui pikk oli ta! Kogu rind pidi mehel temaga kaetud olema! Sest kuhu ma käe lõin – ikka habe, vööni ulatuv, soe, pehme habe! …
Nagu pikselöök tabas mind. Mu meelest oli, kui lõikaks terav nuga mu ajust läbi.
«Isa!» karjatasin sügavast hingest.
Mu käed olid kui halvatud, nad lasksid temast lahti … Nüüd olid silmad mul pimedusega juba rohkem harjunud, ma võisin toas, mis polnud enam nii kott-pime, juba mõndagi selgitada. Korraga astus ka veel kuu pilvede tagant välja või jäi õhema pilve taha – kambrit täitis hämar valgus. Mu vaade käis üksainus kord ringi, siiski nägin ja mõistsin silmapilk, mis siin oli sündinud. Ühel aknal puudus kaks ruutu, mille tükkidest läikisid mõned põrandal, mõned aknalaual. Seina lähedal seisev suur tugev kirjutuslaud, mille sahtlites peitus paruni rahalaegas, oli lahti murtud: sahtel ulatus pärani välja, paberid temas olid segi paisatud, põrand laua ees oli täis puukilde, maas klantsisid väike oherd ja peitel, laual lahtine vedrupea-nuga. Ja minu ees, rind rinna vastu, nii et meie kuum hingeõhk teineteist puutus, seisis pika habemega mees välkuvate silmadega ja hoidis mind metsalise jõuga kui pihtide vahel kinni …
«Isa – sina – sina!»
«Vait!» röhkis ta mulle suhu ja kõik ta ihuliikmed vabisesid. «Ära tee häält, – ära lausu sõnagi, muidu – »
Ta ei öelnud, mis muidu sünniks, vaid laskis minust pealegi lahti ja kahmas oherdi ning peitli maast, noa laualt.
«Sa oled vait kui haud – kõikide vastu, kas mõistad?» kähistas ta. «Sa karjud alles appi, kui ma ära olen. Sa ei tea, kes siin on käinud. Sa ei tunnista midagi. Muidu ei ole ma enam sinu isa, sina mitte minu poeg. Pärast seletan kõik. Tahan sind rikkaks teha …»
Ta pöördus lahtise purustatud akna poole. Juba tõstis jala aknalauale. Ma kargasin tast kinni ja rebisin ta tagasi.
«Anna siia, mis sa võtsid!» lõdistasin täis meeletut ahastust. «Anna härra raha siia – siis mine!»
«Hindrek, lase minust lahti!»
«Anna paruni raha tagasi!»
«Las mind minna, poiss! Kuradi nimel, las mind minna!» kuulsin teda initsevat ja kiristavat.
«Ma ei lase sind, – ei lase, isa, – ei lase!»
Ta kähvatas ümber otsekui vihane murdja ja lõi mulle vastu rinda, nii et mu keel jäi hammaste vahele ja suu täitus verega. Aga ma peatasin teda. Mul oli nõrgameelse jõud. Hoidsin mõlema käega ta keha ümbert kinni, mu käed olid ta pika habeme sees risti, habeme sees, millega ma lapsena nii rõõmsasti olin mänginud, millesse ma oma nägu olin peitnud, mida olin nii väga armastanud, mille pärast ma teiste poistega olin kiskunud … Selle habeme peale ei võinud ma enam uhke olla! See habe rippus nüüd varga rinda mööda alla! …
«Hindrek, kui sa mind silmapilk lahti ei lase,» ähkis isa, «siis teen sulle viga!»
«Ma ei lase sind enne, kui sa ei ole ennast varga süüst puhastanud! … Anna härra raha tagasi!»
«Sa ei lase?!»
«Ei lase, ei lase, kas või tapa mind!»
Loomalikult röögatas ta meeletus vihas, käänas siis märatseva jõuga enda mu käte vahel ringi, kiskus oma parema käe lahti ja see tõusis üks kord, tõusis teist korda … Ma karjatasin ja lasksin temast lahti, tundes oma riietes sooja märga voolu. Siis tuikusin tagasi, otsisin laualt tuge ja vankusin mõne sammu kambri ukse poole, langesin aga pea jõuetult põrandale. Seejuures nägin ukse piitade vahel valget inimkogu. See oli naisterahvas. Jooksis minu juurde, kummardus, toetas käega mu pead – meie näod olid vastastikku, me vaatasime teineteisele silma – see oli minu Maia …
Mu meelemärkus kustus. Muud ma sellest ööst ei tea …»
Minu postipoiss viskas kustunud sigariotsa ära, sundis hobused, kes olid hakanud sammuma, uuesti sörkima ja pööras siis jälle täie näo minu poole.
«Härra