«Kohe, Paul.»
«Ära mulle liiga vähe anna – natuke rohkem, kui ma iga õhtu võtan. Ja ära sellest tohtrile räägi. Arstid tahavad iga rohtu ikka ise anda.»
«Ma mõistan.»
Ta astub tammepuust suure tumeda, paljude laegastega riiulitega kapi ette ning avab keskmistest laegastest ühe, mis on täidetud pudelikeste, klaaside ja paberist kotikestega. Ta tunneb selgesti neid kirjaümbriku-sarnaseid kotikesi, milles on kippari unerohi sees; kui sagedasti ei ole ta õhtuti talle ise seda rohupulbrit vette seganud.
Nooriku käsi, mis hoiab veeklaasi, väriseb, ja teine käsi, mis ulatub rohukotikese järele, väriseb veel enam. Tuhanded mõtted sähvivad tal üheainuma silmapilgu vältel sädemetena peast läbi. Ta veri soontes keeb ja ta meelest on, kui kostaks ta südame tuksumine kuni haige sängini. Õhk ta silmade ees muutub kollaseks, siis veripunaseks, siis süsimustaks, ja sest mustast pimedusest välguvad ning keerlevad läbi nagu tulised keeled, ja küüned, ja konksud – päris põrgutants.
… Kui ta nüüd niikuinii peab surema – ja ta sureb – ta ise ja kõik teavad, et ta sureb … Aga – kui mitte? … Kõik on võimalik ja mõnel on visa hing, ja arst – kui ka tema surma kardaks, ega ta nii kauaks ära jääks … Kui mitte – oo, oo, nii eesmärgi ligidal, nii käega katsutav mu õnn … Tema kõrval elada? – Ei, ei – hoolimata kõigest, kõigest! Ja see «kõik» langeb mulle muidugi sülle, ja ma olen prii, ja mind ootab õnn … Jumala eest, ta sureb muidugi – tund, päev, nädal, kuu hiljem või varem. Mis tähendab talle, kas täna, homme, või nelipühiks, või jaanipäevaks … Tahan – tahan katsuda – ei tea millestki, olen süütu, täidan ainult tema enese palve, tema käsu …
Ta puistas valget pulbrit klaasi, aga ta pahem käsi värises nii väga, et klaas kukkus ja katkes kildudeks.
«Mis sa teed seal, Maarja?» küsis Anderson sängist valu pärast ägaval häälel.
«Teen sulle unerohtu,» vastas noorik selge häälega.
Ta võttis kapist uue klaasi, kallas laual olevast kannust vett ning valgeist kotikesist valget pulbrit sisse. Kui ta astus haige juurde, ei värisenud enam ta käsi ega ta hääl.
«Joo, ehk siis saad rahu.»
«Kas võtsid sugu rohkem kui muidu?» küsis haige, kes ühendas põlevad huuled himukalt klaasi veerega.
«Tegin, nagu käskisid.»
Noorik jooksis kohe seepeale kööki.
«Leenu, tule mulle seltsi! Aita aru pidada, kas peame saatma arsti järele. Ta haigus on jälle raskemaks läinud.»
Kui nad Leenuga haigekambrisse astusid, küsis emand Anderson mehelt hädise häälega õrnalt:
«Kas peame mõisast tohtri kutsuma, armas Paul? Sinu valu läheb suuremaks ja mul on kole hirm.»
«Ei,» vastas haige rahulikult, aga väga roidunult. «Ma tunnen, et valu väheneb – ma jään vist varsti magama.»
«Mis sa arvad, Leenu,» sosistas emand. «Ütleb valu jälle vähenevat – kas peame ehk siiski tohtri järele saatma?»
«Ei mina tea ühtegi,» kostis Leenu uniselt, suud haigutamisele avades. «Tohter lubas ju ööseks isegi tulla, ja kui valu jääb vähemaks ja uni tuleb –»
«Seda arvan minagi,» sosistas noorik. «Kui midagi juhtub, eks me siis saada kohe … Aga jääme ta juurde valvama.»
Seda nad tegidki. Haige oli uinunud. Tal oli raske uni, mis kestis hommikuni. Koidu ajal lahkus Maarja haigekambrist ja jättis Leenu üksinda – ta ei jõudvat enam silmi lahti hoida ning haige magavat ju nii magusasti. Leenu tukkus otseti sohval, kui tohter kella viie aegu tuppa astus.
Teda oli mõisas aidamehe raskesti haige lapse juures nii kaua kinni peetud, ja et kapteni poolt kutsujat ei tulnud – mõis oli ainult kolme versta kaugusel – siis oli ta arvanud, et härra Andersoni käsi peale võidetud kriisi ikka veel hästi käib.
Ta astus magaja juurde, kuulatas, tegi võõrastava näo, hakkas kapteni käerandmest kinni ja laskis selle varsti jälle lahti.
«Mis kella ajal ta suri? Miks mind ei kutsutud?» küsis ta ruttu.
Leenu laskis käed, millega ta uniseid silmi oli nühkinud, ehmudes langeda.
«Surnud? Kaptenihärra surnud?»
«Seda sa ei teagi veel? Kas sa siis siin ei olnud?.»
«Terve aja – emand ka … Tal oli esiti – nõnda – kella üheteistkümne aegu – suur valu ja haigus näis minevat pahemaks, aga siis ütles ise, et valu on vähenenud ja ta tahab magama jääda.»
Tohter raputas pead ja silus mõtlikult lõuga. Siis uuris veel kord hoolsasti surnu olekut. Minestusest või muust elutegevuse ajutisest tõkkest ei võinud juttu olla, sest surnukeha üle oli juba levinud tarretus.
Vahepeal puges emand Anderson uksest sisse. Leenu sosistas talle ehmunud näol surmasõnumi. Maarja maigutas suud, nagu tahtes karjatada, aga ta vist tundis, et see võiks äparduda, ja sellepärast tõttas ta tummal valul sängi juurde, vajudes selle ette põlvili.
Sõnum kapteni surmast oli külas ometi levinud, aga miks ei tulnud Mait Näkisaar? Oli ta ju Andersoni hea tuttav ja ametivend, kes oleks pidanud otse kohustust tundma teda viimast korda külastada. Ta oleks pidanud esimene olema. Aga ta ei tulnud päeva jooksul viimastegi seas. Käijaid oli kaunisti – Mait Näkisaart ootas Maarja asjata.
Päev jõudis mööda, õhtu venis otsa ja õudne öö, mida Maarja ebausklikul jubedusel kartis, hiilis majja. Surnu lebas pestult puhtal asemel, küünlad põlesid pühalik-salapäraselt ning toas haudus nii sünge vaikus, nii lämmatav palavus ja südant pööritama panev võõras lõhn, et noorik verd oma soontes tundis peatuma jäävat. Ta meelest oli, kui tahaks ta hing sest piinast ja vapustusest puhata, mis ta läinud ööst saadik oli üle elanud. Selle hingega surnu juures valvata! Noorik tegi seda siiski. Ta ei tahtnud, et Leenu ja päeviline, kes tal seltsiks olid, temast halba mõtleksid ja halba räägiksid. Ta ei püsinud aga kauemini kui keskööni. Siis hakkasid külmavarinad teda raputama, ta silmist paistis palavikupõud, huuled põlesid ja põskedel vahetles hõõguv puna vahakollase kohmetusega.
«Mis viga, noorik, mis viga?» hüüdis Mats, kes seda tähele pani.
«Ma olen haige,» viiksatas Maarja piinatud rinnast.
«Ma tahan sängi minna ja Leenu võib tulla minuga, sest üksi – üksi –» Ta tõusis nõtkumisi püsti ja sõnad muutusid kogelemiseks.
Leenu viis nooriku voodisse ja heitis riides tema kõrvale. Mats jäi üksinda kaptenit valvama.
Maarja palavik kestis hommikuni. Siis uinus ta tükiks ajaks magama. Päeval oli ta tervis parem ja ta tegi virgasti tööd. Aga õhtul, õigemini pimeduse lähenemisega, algas eileõhtune hirmutõbi uuesti. Maarja juba sonis sel ööl ja hommikul oli ta nii nõrk ja närvetunud, nagu oleks teda mitmenädalane raske haigus purenud.
Eilegi, mil oli surnu puusärki-panek, polnud Mait Näkisaar tulnud. Eks näe täna, mil laip on viimast päeva kodus. Homme viiakse ta kiriku kabelisse ja ülehomme – pühapäeval – on matus.
Noor lesk ootas Maitu pärastlõunani, siis katkes ta kannatus. Ta kattis end kõige uuemate ja ilusamate riietega, suges ning ehtis end kaua peegli ees ja läks külla.
Männiku vahel ja lepikus, kus teda keegi ei näinud, hõõrus ta sõrmenukkidega oma põski, et neile elavamat jumet anda, ja küla algul, tiigi ääres, peatus emandake ja vahtis veepeeglist, kas ta juuksed ja rätt on veel korras. Siis kõndis ruttu, kindlal sammul, näos otsuslik ilme, vana Näkisaare väikese hurtsiku poole, mille väravast sisse astudes ta Maidu kõrget kogu maja kõrval olevas aias nägi seisvat. Ta astus aeda ja seisis pilguke hiljem õhetaval palgel noormehe ees. Mait oli üksinda.
Kumbki