«Või preiln tõi sulle saia ja kompvekki,» ütles Marike mõtlikult ja nähtavasti vesise suuga, «ega sul vist koju täidind tuua –?»
«Võib olla, et leiad mu pühapäeva-pükste taskust veel jätiseid – kimbus seal.»
Mari nihutas, nihutas end ja kadus siis ema kõrvalt laua tagant. Joosepi pambu kallalt leidis ta isa eest. Nad jäid sinna kõrvuti kükitama.
«Kuule, Joosep, miks siis teised saksad plika järele paremini ei vaadand?»
«Või mina tean! Neil kõigil oli iseenestega tegemist – parunil oma jooksvahaigusega, noorhärradel hobuste ja koertega, proual koolihärraga – mis mina tean! Plika luitas kõikjal üksinda ringi.»
«Kas siis ei saadud kodu aru, et ta sulle nii palju asju tassis?»
«Oh, jumaluke, kus kõigest küll ja küll on!»
«Kuule, poiss,» ütles järsku isa hääl nende selja tagant, ja kui ema ja poeg pead tõstsid, nägid nad, et taadil tossas jäme kollane sigar hammaste vahel, «kuule, poiss, kui preiln sulle nii palju häid asju andis, kas sa siis ise kõik juba oled ära raisand, et meile kodustele nii vähe kaasa tõid?»
«Ei raisand.»
«Kuhu see siis jäi?»
«Ta oleks mulle tont teab mis kõik toond, aga ma ei taht pärast enam vastu võtta.»
«Ei taht vastu võtta? Tulise pihta, miks?»
«Ei taht, noh!»
«Eks ma ütle – poole aruga – napakas – kas nuta või naera!» kurtis taat mõrudal härdusel. «Saks pakub temale heast südamest, ja tema tainapea ei võta vastu! Kas sa ei mõeld siis sugugi oma vana isa peale?»
Sellele küsimusele jäi poeg vastuse võlgu.
«Kas tead, mis mina sinu asemel oleks teind?» vadis vanamees ärevalt edasi. «Ma oleks võtt kõik naerdes vastu ja nurunud veel juurdegi! Sedaviisi oleks teind täie aruga inime! Aga sina oinas – häbene oma silmad peast! Kas ta sulle ka raha pakkus?»
Joosep läks näost punaseks, olles nähtavasti suures kitsikuses, ja hakkas kogelema.
«Kas ta sulle ka raha pakkus?» kordas vanamees valjemalt.
«Jah!»
«Kus see on?»
«Ma ei võtt vastu.»
Taat otsis istet – nii jalustrabav oli poisi vastus.
«Saks pakkus sulle raha ja sa ei võtt vastu! Inimesed, kuulge: saks pakkus temale raha ja ta ei võtt vastu! …» Seda hüüdis vanamees lällaval keelel, tal oli nutt varuks. «Ja niisuguse peale paistab veel jumala päike! Niisugune ilmamoa togu elab veel ristiinimeste seas! Siduda vaja sind ja hullumajja viia – s i d u d a , kas kuuled!» Ja taadil seisid nüüd tõesti pisarad silmis.
«Ära nüüd kraaksu nii palju, vanamees,» sõitles teda ema. «Enesel saksa sigar juba hammaste vahel – mis sa’s veel tahad! Mõtle ometi, et plika ju pakkus varastatud – paruni järelt varastatud raha, sest ega tal enesel old! Ja mis siis, kui see oleks välja tuld? Poiss muidugi kimbus … Kahju on mul enesel ka, aga – aga – parem reagi edasi, Joosep!»
Marike istus jälle ema kõrvale lauda. Ta põsed olid punnis, imev suu matsus.
«Kas ta ütles sulle siis ka sõnadega, et ta sind armastab?» küsis ta.
Poiss mõtles,
«Kas ta just otsekohe sõnadega ütles, seda ei mäleta aga muidu sain selgesti aru – ega ma’s nii rumal koa ei ole! Ja kõik teised teenijad nägid ja nöökasid mind järjest – olin neil nagu kondiks lõugade vahel, ei and enam hingerahu, üks irvitamine alati … Ühel õhtul hilja kaelustas tene tallis jälle oma hobuseid ja andis oma kimlile musu. Siis järsku hüppas mulle kaela, värises ise kõigest kehast, vahtis mulle kaua-kaua silma ja sosistas: «Joosep, minu Joosep!»»
«Mis sina siis ütlesid?» päris Mari.
«Ma ei lausunud musta ega valget.»
«Ja siis?»
«Siis raputasin enese lahti. Tema aga jooksis tallist ja hüüdis: «Rumal poiss! Rumal poiss!»»
«Olidki rumalate rumal!» kõmistas kõu ning Marike noogutas veendunult kinnitust.
«Järgmisel õhtul pimedas ootas mind puiestikus. Kutsus pingile istuma. Istusime pingil. Hakkas mu käsivarrest kinni ja pigistas kui tangidega. «Kuule, Joosep,» ütles ta viimaks, «kui me kahekesi üksi oleme ja keegi meid ei näe ja pime on – miks sa mult musu ei varasta?» … Ma ei teadnud talle midagi vastata. Viimaks ütlesin: «Ma ei tohi.»
«Aga kui ma luban?»
«Kuda preiln võib seda lubada – ma va karune külapoiss!»
«Aga ma luban!»
Ta vahtis mulle otsa ja silmad põlesid nagu söed, põlesid, nagu väävel põleb kassi silmas … Mulle tuli hirm peale ja ma ütlesin: «Ma ei taha!»
«Sa ei taha?» sosistas tema ja ma kuulsin selgesti, kuda tema hambad kirisesid. Siis andis mulle piitsaga plaksu näkku, nii et maailm mu ümber kirendama lõi, ja ise kadus … Teisel päeval oli mul nina jäme ja silma all punane vorp.»
«Paras niisukesele togule! Saks tahab tema käest musu ja tema ütleb: «Ma ei taha!» Kuule, vanamoor, see poiss on täiesti sinusse tuld – just sihuke kõlupea oled sina koa!»
«Isa, pea’nd suu!» keelas Mari, kellele venna jutt veel mitte huvi ei olnud kaotanud. «Joosep, ää kuula ühtigi, vesta aga edasi!»
«Teine päe tassis mulle kõiksugu maiusi talli, hea käntsaka põdraliha, pudeli peent viina ja pagan teab mis veel. Viis rubla rahagi toppis vägise kaukasse –»
«Kas see on sul veel alles?»
«Alles.»
«Kartis vist, et lähed parunile kaebama?» arvas ema.
«Võib olla. Juba õhtul oli jälle minu juures. Ei rääkind tükk aega sõnagi. Kehkles aga mu ümber ringi ja nipsutas piitsa. Korraga sülitab piitsa peale ja viskab piitsa metsa. Ning äkitselt ripub mu kaelas ja musutab mu palet ja paistetand nina ja mu suud … Siis on jälle läind nagu tuul.»
«No nüüd on selge, et ta sind armastas,» ütles Mari harda tõsidusega.
«Seda arvan mina ka,» kinnitas ema.
Isa aga röigas kaeblikult: «Ja sellepärast jookseb see inimeseloom mõisast ära! Öelge nüüd ise, kas ta kruvid ei ole lahti! Kui plika sedasi armastas ja oleks vanemaid palund, poisist oleks soand viimati parunile koduväi – mis siis!»
Mari ja ema hakkasid suure häälega naerma, mis aga taati koledasti vihastas.
«Hirnuge iseennast, lollid, mitte mind, ma tean, mis reagin. Miks ei või minu poeg paruni koduväiks saada? Seejuures, teate, voadatakse i s a peale, ja kui see on mees, siis põle miski võimatu. Mina olen va Karikakra, pidage seda meeles!» Ja taat lõi endale rusikaga vastu kõmisevat rinda, sest ta teadis, kes ta oli.
«Et parun annab tütre popsi pojale, seda hullust pole veel seitongiski seisnud,» naeris Mari käte ja jalgadega siputades.
«No kui mitte seda, siis oleks poiss ometi preilna käest kõiksugu häid asju võind soada ja põhjatu noosi raha, oleks ta mõisa jäänd,» kaitses end vanamees. «Aga seal ta istub! Ära jookseb mõisast! Jookseb mõisast ära sellepärast, et preiln teda sitaratast armastab!»
«Meil mõisas peeti nüüd sügise suur jänesejaht ära – saksad ütlevad parvorstjaht,» jutustas Joosep edasi. «Oli küll vist sada saksa igalt poolt koos, vanemaid ja nooremaid ja mõned preilnadki hulgas. Kas teate koa, kuda niisugust parvorstjahti peetakse?»
«Teist juttu hakkab tegema,» urises taat. «Mul krutskimeest! Aga mis tal oma lolluse kaitseks ka öelda olekski?»
«Parvorstjahis