«Kas ma’s rääkisin kord veskist?»
«Mis sa veel küsid! Pole sugugi ilus heale sõbrale sedaviisi hambasse puhuda.»
Hindrek köhatas, nõõtas, salvas piitsaga ja nihutas end pukil edasi-tagasi. Nägin kõrvalt, et ta nägu oli häbelikul, kohmetul muhelemisel. Aga ta ei lausunud sõnagi.
Õhtu oli vaikne ja kaunis. Õhus valgus midagi, mis täitis sooned elu ja rammuga, lõbu ja iharusega. Loojenenud päike oli jätnud taevalaotuse täis hõõguvat armukuma, ning lõhnav tuuleke, mis hõljus üle lillerikka aasa meie juurde metsaveerele, paitas meie palgeid nähtamatu näkineitsi siidpehme käega. Olime mõlemad meeleolus, mille sisimat õnnetunnet ei osata seletada ega eritella.
Korraga tuli mulle hea uid, nagu säherdune sellisel meeleolul mõnikord tuleb. Mul oli reisipaunas pudel head šerrit. Klaaski ei puudunud. Naudime siis seesugust õhtut ülendatud tundlusel, paisutame rinda veel enam; siis avaneb ehk mu seltsilise suletud suugi. Varsti sädeles vein klaasis, Hindrek pidi peale hakkama. Viisakuse pärast tõrkus mees esmalt vastu, peatas aga viimaks hobused, pistis ohjad põlvede vahele ning sirutas oma kareda päevitunud käe veiniklaasi järele. Maitses ja matsutas, maitses jälle ja tühjendas siis klaasi ühe lonksuga. Näis, kui oleks ta sellest isegi kohkunud, sest ta vahtis natuke aega klaasi põhja, enne kui ta selle mulle kohmetul naeratusel tagasi andis.
Jõime veel teisedki klaasid. Hindrek laskis end ainult veel vähe sundida. Proovides matsutas ta jälle suud ja ütles siis mõtlikult pooleldi iseenesele:
«Just seesama – tõesti seesama …»
«Mis «seesama»?»
«Ei ühtigi …»
«Aga sa ütlesid ometi midagi.»
«Ah soo, – tahtsin öelda, et ma sama märjukest vist kord ennemini olen joonud.»
«Soo? Kus siis?»
«Ei mäleta … Sellest on juba liiga palju aega möödas … See oli kord ühel – ühel sünnipäeval …»
«Kae! Siis oled ju toredaid sünnipäevi pühitsenud. See vein pole odav. Jutusta, kus ja kunas see oli.»
Kallasin veel kord klaasid täis, jõin ise ja andsin postipoisile. Hindreku päevitunud nägu, mida piiras valkjaks pleekinud pruun habe, muheles juba lõbutundlikult hõrgu joogi mõjul. Ta oli mütsi veidi teise kõrva peale nihutanud. Oma imeselgete vesihallide silmadega vaatas ta järsku vabalt, julgelt ja nagu sügaval uurimisel minu otsa.
«Härra,» ütles ta, «teie küsite nii palju ja ma ei taha vastata. See pole minust ilus, sest teie olete mu vastu hea ja lahke. Aga vaadake, lugu on see – ma pole veel ühelegi hingele õigust rääkinud, et kuidas ma oma käsivarrest ilma jäin.»
«Praegu küsisin ju ainult, kelle sünnipäeval sa šerri veini jõid,» vastasin talle.
«Jah, kullake, see kõik on ju tiks krempel,» tähendas Hindrek, sügades kõrvatagust ja lükates mütsi nüüd teise kõrva peale viltu. Seejuures piilusid ta läikivad silmad ühtelugu minu poole. «See kõik oli samal päeval – aga sest on juba oma seitseteistkümmend aastat möödas,» lisas ta mõtlikult juurde.
«Ma näen, et sa varjad mingit saladust, Hindrek. Kui sul minu vastu usaldust ei ole, siis ära parem räägi. Ma arvasin, et oleme kahekesi head sõbrad, kes peavad teineteisest lugu. Kui sina teisiti arvad – minugipärast.»
See mõjus.
«Ei sugugi, mitte märkigi,» kogeles ta end vabandades. «Ärge seda põrmugi mõelge! Ma tunnen härrat ja tean, mis mul tast tuleb pidada … Aga see lugu – tulise pihta, see lugu –»
Ta jõi klaasist, mida ta üha käes hoidis, veel ja ma panin tähele, et ta jämedad sõrmed klaasi ümber tasakesi tukslesid. Nähtavasti ta võitles endaga. Ta kulmude vahel punsusid kaks kortsu. Järsku pöördus ta istmel rohkem minu poole.
«Hea küll, ma tahan siis jutustada. Asi on vana ja – teie mulle kõigiti ustav. Ei tahaks ju – kas mõistate? – ei tahaks ju inimestele lõugu sattuda.»
Ning Hindrek algas. Ta keel oli veidi pehme, põsed õhetasid ja silmist vilkus imelik kaugelelendav ärevusepilk. Magus unine vaikus puhkas metsaladvikul ja nurmel, kerge hõbedane udu hõljus all jõeorus, millele aeglaselt lähenesime, ja aisakella helin, hobuste kabjaplagin ning vankri vurin sulasid kokku ühetooniliseks, suigutavaks uneviisiks. Ses ümbruses ja sellisel meeletujul kuulatasin oma postipoisi salalugu, millest vist tuligi, et ta minusse nii sügavasti mõjus.
«Ma olin neljateistkümne-aastane poisike, kui isa mu mõisa toapoisiks pani. Parun ise soovis mind, sest ta ütles isale, ma olevat terane poiss. Isa ise oli sealsamas kutsariks. Oi, ta oli tore kutsar! Kas teate, tal oli habe – ma ütlen – kahe küünra pikkune! Ja tihe nagu vilt! Muidu seisis see põues särgi all, ulatudes vöö vahele, aga kui ta istus pukis, siis laskis teda tuule käes lehvida nagu vaipa. Oi, härra, see oli alles habe! Ei ta olnud juudi moodi must, aga nii mustjastõmmu ja läikis, et lust oli vaadata, ja nii soe ja pehme oli teine, kui käe sisse lõid, – poisikesena, kui ratsutasin isa põlve peal, hoidsin kätega ikka ta habemest kinni. Ka muidu oli ta uhke kutsar, suur ning käbe, aga see habe, see käis üle kõige! Parun oli ta just selle habeme pärast ühe sugulase käest meelitamisi endale kaubelnud. Sihukese habemega kutsarit teist enam ei olnudki. Nii ütles isa ise ja teised tõendasid seda takkajärele. Ja mina olin sellest nii uhke, et hooplesin sellega alati teiste jõmpsikate ees, kiskusin nendega isa habeme pärast karvugi ja nutsin, kui keegi mu isa naeris või temast paha rääkis. Muidugi soovisin ikka, et minagi säärase habeme saaksin ja isa nägu meheks kasvaksin. Ka armastasin hobuseid väga ja tahtsin kõigest väest samuti kutsariks saada. Aga, nagu ütlesin, parun paraku soovis mind toapoisiks, isa käskis minna ja nuttes pidin sõna kuulama.»
«Kui palju võib sest aega olla?» küsis endalt jutustaja. «Praegu olen kolmkümmend viis – siis olin vaevalt leeritatud, – jah, nii: käisin umbes kaheksateistkümnendat aastat … Ega mul toapoisipõlves suurt viga olnud: alati peenesti riides – kõik paruni ülikonnad, vaevalt pool aastat kantud, said minule; pühapäeviti, ja kui võõraid oli, tõmbasin selga koguni kuldnööpidega pruuni või musta mundri, mida hüüti livreeks. Ja iga päev lumivalged maniskid, kraed ja lipsud ning kindad. Ja söök oli tore, seda peab ütlema, – sõin ju sakstega ühte rooga. Ka palka sai omajagu – mis poisil viga!
Proual oli toatüdruk, kelle nimi oli Mai; saksad panid aga veel ühe pookstavi taha ja ütlesid Maia … Ärge pange pahaks, härra, kas ehk juhtub olema paberossi – suu läheb mul vesiseks sellest Maiast rääkides.»
Ta naeratas iseäralikult ja vaatas otsekui häbelikult paludes viiliti minu poole. Ma andsin talle hea lõhnaga sigari, teise panin endale põlema. Hindrek popsis mitu korda tugevasti, suits keerles tal kõrvade ümber; vähese mõtisklemise järel kõneles ta ärapööratud näol edasi: «Maia ei olnud mitte just noor enam- nii kolmekümne lähedal –; aga ilus oli ta, minu meelest koguni väga ilus. Ma mõtlesin ikka, et kui ta paneks proua riided selga, võiks igaüks teda saksaks pidada; proua aga oleks taluriides olnud päris karjatüdruk, jumala eest – karjatüdruk. Maia nägu oli nii, et tuli himu sisse hammustada. Ta palged olid nii valged, ja nii roosad, ja nii õrnad – ma ei ole enne ega pärast sihukesi näinud. Piim ja veri. Nigu need kallid saksamaa õunad, mis parun vahel jõuluks Peterburist tõi. Ja silmad, need naersid Maial alati. Süda tõusis täis palavat rõõmu, kui tema lähedale sattusid. Kuum hoog leili käis mul iga kord läbi keha, kui ta mu otsa vaatas. Ma mõtlesin alati: küll võib tal hea ja helde süda olla! Ja nii õiglased silmad olid teisel. Kui seisime teineteise ligidal, oli mul ikka nii soe, nagu oleks paistnud palav päike mu peale. Ma vahtisin siis salaja ta valget kaela, ja prisket lõuga, ja punast ning niisket suud; tema pehme ihu ja suurte rindade eest oli mul aga hirm: ma otse värisesin ja külm higi tõusis otsaette …»
«Tulise