Puhkasime magamiskottides kolm tundi ja hommikul kell 3 ronisime taas välja, sest lootsime varajase stardiga veel enne lõunat Evansi neemele jõuda. Tõusis kõva idatuul, mis takistas meid teele asumast, ja seepärast tukkusime telgis edasi, eelistades istumist kotis lamamisele.
Tuul vaibus kell 9.30 ja kell 11 asusime teele, kuid ümber Onnineemiku pöörates kohtasime väga külma maabriisi. Umbes ühe miili pärast, jõudes kaldast kaugemale, pääsesime briisist välja ja suundusime siis otsejoones Evansi neeme poole. Otsustasime lõunaeineks mitte enne peatuda, kui oleme päevavalges möödunud künklikust jääst liustikukeele otsa kohal. Selleks kulus meil 5,5 tundi ja kell 16.30 tegime peatuse, olles Onnineemikust täpselt 8 miili kaugusel.
Jääpind oli vaheldusrikas, sest tagasirännakul liikusime umbes ühe miili võrra kaldast kaugemal, kui Crozieri neemele suundudes, ja mõlemad teepinnad erinesid teineteisest.
Pärast Onnineemikult lahkumist oli meil kahe või kolme miili pikkuselt jalge all väga konarlik, kiviprügine ja mainimisväärsema lumikatteta merejää. Märgid jääpinnal osutasid, et valdavad olid kirdest puhuvad maatuuled. Siiski muutus nende suund astmeliselt, kuni lõpuks ristasime tuuletähiseid täpselt täisnurga all, mis viitas seljandikult lõõtsuvaile idatuultele. Kaugemal, liustikukeele ja Evansi neeme pool pöördusid tähised hiljem pikkamööda veelgi ja näitasid, et tuuled tulevad kagust. Peamiselt need tuuled näivadki talve jooksul mõjutavat väinajää pinda. Liustikukeelele lähenedes muutus lumikate järjest paksemaks ja idatuulte tunnused ilmnesid üha selgemini. Rohkesti esines ulatuslikke, lapiku kuju ja kõva pinnaga lumehangi, mis võimaldasid hästi matkata, nii et 6 miili kaugusel Onnineemikust oli meie liikumiskiiruseks 2 miili tunnis. Seejärel, eriti kaheksandal miilil pärast Onnineemikut, kohtasime hulga ebatasaseid mõrasid, kus jää oli surutud pikkadeks, hiljem lumega kattunud seljandikeks. Nüüd olid sinna tekkinud kelgu libisemist takistavad tülikad lumevired. Nende raskuste ületamiseks oli meil veel küllaldaselt päevavalgust ja pärast lantši kuuvalgust, nii et võisime selgesti näha, kui palju vaeva oleks nõudnud sealt läbiminek pimedas; kogesime ju seda ise retke algul.
Jälgisime terve päeva mõnede sillerdavate pilvede metamorfoose madalal põhjapoolse horisondi kohal. Pilvede servad sätendasid helekollases päikesevalguses, kuna seespool oli lai oranžkollane vööt, mis ümbritses kitsast halli triipu, ning see piiras omakorda suurt eredat smaragdrohelist laiku. Polnud jälgegi küütlevaile kiudpilvile iseloomulikust lillast ja roosakaspunasest värvist, mida võib näha hilisemal aastaajal, kui päike seisab kõrgemal taevas. Nähtaval horisondil paistis mahlakaspunane triip, millel paiknesid pilvede purpursed viirud; üheskoos andis see välja üpris ebatavalise madžentapunase värvi.
Pärast lantši oli hele kuuvalgus ja teepind tuulest siledaks pühitud ning lumega kaetud. Olgugi et Telgisaare traaversis kohtasime veel survejääseljandikke, jätkus meil valgust ka nendega hakkama saamiseks.
Täna tuult polnud. Onnineemikul näitas termomeeter –27,3° (–32,9 °C) ja liustikukeele kohal –31° (–35 °C).
Ligipääsmatu saare kohal hakkas kell 21.30 põhjast puhuma 3-palline briis, mis kestis kuni meie saabumiseni Evansi neemele. [Mäletan hästi seda onni juurde saabumise hetke; olime kohe agarad sisse minema. Enne kui keegi meid märgata jõudis, saabusime ukse ette, kuid siis ei pääsenud me kuidagi oma rakmeist välja.
Ümber neeme tulles palus Bill meid hargneda sel juhul, kui keegi peaks onnist väljuma: see osutanuks, et kõik oleme tagasi. Leian selle idee väga kasuliku olevat.]
See oli meie äraoleku kolmekümne kuues päev.
Nii lõpeb Crozieri neeme retkkonna lihtne ja viimse võimaluseni tagasihoidlik ametlik ettekanne. Kuid värvikamaid pilte ihaldavale lugejale on taas teretulnud täielikum kirjeldus tagasitee viimasest matkalõigust, vastuvõtust Evansi neemel ja retke üldmuljeist, mida vahendab meile Cherry-Garrardi sulg.
Vedasime kelku kõigest väest ja liikusime edasi peaaegu kaks miili tunnis. Paar miili oli kehvavõitu soolast jääpinda, siis aga kohtasime suuri, lainelisi ja kõvu lumeviresid, kus matk sujus hästi. Mitu korda jäin käies tukkuma. Kuni kella 16 olime läbinud kaheksa miili ja möödunud liustikukeelest. Seejärel tuli pool miili liustikukeelelt Telgisaarele ulatuvat halba survejääd ja Ligipääsmatust saarest mööda viiv raske teelõik, kus kohtasime tugevat põhjatuult. Siiani oli kuu hästi valgustanud meie teed, kuid nüüd läks hämaramaks ja pealegi olime väga väsinud. Lõpuks käändusime ümber neeme ja vedasime kelgu pikkamööda ja märkamatult otse ukse juurde. Kui end rakmeist vabastasime, mis meie kangeks külmunud liikmete puhul nii lihtne töö polnudki, väljus onnist Hooper. «Pagan võtaks!» hüüdis ta ootamatult, tormas onni tagasi ja siis tõusis põrgulärm.
Kell oli juba 21.30 ja mitmed tõusid üles oma voodeist. Kõik haarasid meist kuskilt kinni ja püüdsid lahtirõivastumisel aidata. Järgmisel hommikul kaalusid mu riided 24 naela. Kuulates meie jutustust või killukesi sellest, muutus me kaaslaste hämmeldus üha suuremaks. Meid pandi istuma lauda ning kostitati kakao, leiva, või ja keedisega; muud midagi me ei soovinud. Kuulsin Scotti sõnavat: «Vaat kus lugu, see on minu teada raskeim retk, mis iial sooritatud!» Hiljem ütlesid me kaaslased, et meil olnud näol selline ilme, nagu oleksime hinge heitmas; järgmiseks hommikuks oli see sootuks kadunud. Ponting rääkis, et ta oli niisugust ilmet näinud Mukdenis mõnede vene sõjavangide näol. Ma lausa langesin oma kuivade, soojade tekkide vahele. Arvan, et mul oli nii õnnis tunne, kui ühel inimlapsel siin ilmas üldse olla võib.
Magamiskotid. (Kirjutatud 3. augustil 1911.) Niisugusel retkel oleneb inimese elu põhiliselt ta magamiskoti seisundist. Me kõik kolm võtsime kaasa ka sisemised sulgkotid. Billi magamiskott osutus tegelikult liiga väikeseks, et sinna veel sulgkotti mahutada, ja tagasiteel läks ta kott murettekitaval määral õmblustest lahti ning laskis sisse külma õhku. Sellel retkel polnud mingiks ebatavaliseks nähtuseks, et kotti pugemine tunnist rohkem aega võttis. Eriti jäi mulle meelde, kuidas Bill oli ühel õhtul kaotanud lootuse saada oma pea magamiskotti. Lõpuks lõikas ta sulgkoti kattelapid ära ning meil õnnestus Birdiega mõlemalt poolt koti otsakate lahti kangutada. Nii sai Bill vähehaaval oma pea sisse tõmmata. Tegin ränga vea, võttes kaasa nõndanimetatud «suuremõõdulise» koti, mis siiski oli väike. Tegelikult on ränduril vaja suurt «keskmisemõõdulist» kotti. Viimase kahe nädala jooksul, iga kord kui temperatuur oli väga madal, ei sulatanud ma kunagi üles oma koti neid osi, mis tihedalt vastu mu keha ei liibunud. Olen unustanud, kui palju kaalusid Billi ja Birdie magamiskotid pärale jõudes. Minu oma (magamiskott koos sulgkotiga) oli 45 naela raske; isiklik riidevaru kaalus 10 naela. Retkele minnes oli koti raskus umbes 18 naela: järelikult kogunes koti külge 27 naela jääd.
Birdie magamiskott sobis talle hästi, ehkki koos sulgkotiga oleks see veidi väikseks jäänud. Nagu kuulsin Atkinsonilt, oli Birdie’l kaheldamatult suurem soojavaru, kui on tavaliselt teistel inimestel. Kunagi polnud tal tõsist häda oma jalgadega, kuna meie jalad said alatasa külmanäpistusi. Kardan, et ma ei tea öelda, kui palju ta meist rohkem magas. Aga seda tegi ta isegi retke viimastel päevadel. Oli lihtsalt nauding peaaegu terve öö ärkvel lamades tema norskamist kuulata. Tänu kinnituspöörade süsteemile, sulgkoti puudumisele ja eriti oma erakordsele energiale pööras ta mitu korda retke jooksul oma magamiskotil teise poole ning sai nõnda lahti suurest hulgast niiskusest, mis tuli välja kas lume või tõeliste jäämügarate näol. Magamiskotte saime ainult siis pöörata, kui olime neist äsja välja roninud, ja isegi sel juhul tuli toimida kähku, et kott ei jõuaks külmuda. Öösel pärast väljas käimist tuli päris võidujooksu tempos kotti tagasi pugeda, enne kui see jäigaks muutus. Muidugi tuli seda ette vaid kõige karmimate pakaste