Täna pärastlõunal ronisin koos Abbotti, Priestley ja Levickiga Adare’i neeme kõrgeimale tipule, kus nautisime üle lahe avanevat toredat vaatepilti: järsu kaljuseinana laskus poolsaare idakülg Rossi merre. Umbes 1000 jala kõrguselt kogusime mõned ilusad kvartsi ja rändrahnude tükid ja Levick tegi mõned head ülesvõtted Admiraliteedi mäeahelikust. Alla ronides leidsin kaljudelt mõned rohelised vetikad.
Esmaspäev, 6. märts. Asusime kivisöe ja muude tagavarade kallale ning tassisime need kõik üles onni juurde, kus need vastu tuulepoolset seina üles kuhjasime.
Meil on nüüd välja kujunenud kindel päevarežiim: kell 7 tõuseme magamast, kell 8 on hommikueine, lõunat sööme kell 13 ja õhtust kell 19.
Ilm on päris tore, temperatuur püsib 18° F (–8 °C) ja 20° F (–6,5 °C) vahel, kuid puhub külm idatuul. Tõusuvooluga tuleb lahte ajujää, mis mõõnaga jälle välja kandub.
9. märts. Jälgisime eriti võimsat murdlainetust, mis läänekaldal üle randauhutud paakjää vöötme sööstis ja veepritsmeid ning jäätükke 30-40 jala kõrgusele õhku paiskas.
11. ja 12. märtsil oli esimene lumetorm koos tugeva tuisuga. Onn rappus veidi, aga lahti ei tulnud midagi. Viimased pingviinid hakkasid rannal parvedesse kogunema, mis nägi selle järgi välja, nagu kavatseksid nad meist talveks lahkuda. Meil oli nüüd jääkeldris 120 pingviini ja 4 hüljest, millest talveks pidanuks jätkuma. Meie rannast triivis mööda igat liiki jäämägesid ning on huvitav ära märkida erinevust ujuvuses kahe tüübi – liustikujääst moodustunud jäämägede ja põhiliselt või täielikult liustikulumest koosnevate barjääri-jäämägede vahel. Ühel juhtumil jäi 70-80 jala kõrgune liustiku-jäämägi meie ranna ees põhja kinni 36 sülla sügavuses vees ja mõni päev hiljem triivis niisama kõrge barjääri-jäämägi eelmise ja kalda vahelt vabalt läbi.
19. märts. Möödunud nädalal sadas palju lund ja tuiskas, päike näitas end väga harva.
Täna hommikul kella seitsme paiku hakkas kagust tuult tõstma ja tugevasti lund tuiskama. Meie anemomeeter registreeris tuule kiiruseks 84 miili tunnis ja läks siis katki; pärast seda saavutasid mõned iilid arvatavasti orkaani jõu. Tuul viis minema kuppeltelgi, mille ma magnetiliste vaatluste tarvis olin püstitanud, ja me ei näinud sellest enam iial jälgegi. Õhtupoolikul tuul veidi vaibus, kuid puhus veel küllaltki tormise jõuga terve öö.
Väga kõrged lained murdusid vastu lõunarannikut ja üle poolsaare lendavad veepritsmed katsid meie onni jäärüüga. Tugevamate puhangute ajal oli võimatu püsti seista. Onn kõikus kõvasti, aga mingeid kahjustusi ei tekkinud, kui mitte arvestada üksikuid riiuleilt maha varisenud asju.
Järgmine päev oli ilus ilm ja õhtul nägime toredaid virmalisi. Kollane kaar ulatus loodest kirdesse, kuna roheline ja punane eesriie loodehorisondist kuni seniidini kerkis.
27. märtsil lasksime vette «praami», mis tegelikult on norra ühemehepaat, ja proovisime lõunakalda juures traalida. Eriti hästi see meil ei õnnestunud, kogu saak koosnes mereputukast, teost ja ämblikust. Kindlasti tuli kaluritel, kelleks olid Priestley, Browning ja Dickason, suurte raskustega võidelda, sest merejää tekkis nii kiiresti, et nad olid sunnitud suurema osa ajast kulutama paadile sõidutee lõhkumiseks.
30. märts. Täna õhtul oli veel üks imeilus virmaliste vaatepilt. See sarnanes suure, punaste alusservadega helendava eesriidega, mida tuul väristab.
9. aprill. Esimene aprillinädal oli tuulevaikne ja lumerohke. Lõunakaldal moodustus väga kiiresti noor jää, kuid põhjakaldal, kus randa käib tugevam ummiklainetus, on meri üpris jäävaba. Möödunud tormist saadik on kogu rannale kuhjunud 15 kuni 20 ruutjala suuruseid jääpanku. Et paljud neist koosnevad liustikujääst, osutusid need meile väga kasulikeks joogivee hankimisel.
Piki randa kavandatava kevadise retke üks probleemidest seisnes selles, kuidas pääseda tagasi, kui jää minema triivib, või kuidas saada üle laiadest avaveerihadest, mis kevadel kindlasti tekivad. Otsustasin selleks puhuks süstadeks ümber teha meie kaks presentpaati nii, et need tihedalt ümber kelkude hoiduksid; jääl matkates võib siis süstasid kelkudel vedada, ja kui avavett ületame, saab kelgud süstadesse asetada.
17. aprill. Möödunud neljapäeval sai esimene süst valmis ja määrisime puldani ka kuuma traaniga, kuid nädalapäevad kestva tuule tõttu polnud meil tänaseni võimalust süsta katsetada. Proovisõit kujunes väga edukaks. Tegin ise esimese tuuri süstaga piki põhjakallast, kasutades bambuskeppi aeruna; süst polnud üldsegi kipakas ja kandis mind kergelt. Teeme veel teisegi süsta ja mõlemaid kokku sidudes saame üsna merekindla veesõiduki.
2. mai. Ilm on ilus. Teine süst sai valmis ja tegime ka sellega proovi. Ehitasin viimasele kõrgema vabaparda ja see süst näib olevat veelgi merekõlblikum.
Kogu möödunud kuu vältel pidevalt langenud õhutemperatuur on nüüd umbes –7° F (–21,5 °C), mis vaikses õhus on väga meeldiv, kuid tuulega sai enamik meist külmanäpistusi. Aeg möödub meil lausa hämmastavalt ruttu; oletan seda johtuvat meie kindlast päevarežiimist ja tõigast, et oleme kõik tööst hõivatud.
Levick on fotograaf, mikrobioloog ja laojuhataja. Ta meditsiiniline tegevus on võrdunud nulliga, kui mitte arvestada ühe mu hamba plombeerimist, mis väga hästi korda läks; aga et Levick just mõni päev enne seda oli hülgelt naha nülginud, haisesid ta sõrmed kohutavalt traani järele!
Geoloogia sunnib Priestley’t Adare’i neeme mäeharjal või nõlvakutel ringi rändama ja seetõttu saab ta rohkem kui keegi teine meie seast teha kehalisi harjutusi.
Priestley on ka meteoroloog ja kui tal juhtub olema veel mõni vaba hetk, on ta traali või kalalõksuga väljas.
Ma ise tegelen Adare’i neeme kaardistamise ja magnetiliste vaatlustega.
Abbott on puusepp ja ehitab süstasid.
Browning on abimeteoroloog ja tema erilise hoolduse all on ka atsetüleengaasi seadistis; see on tänamatu ülesanne, sest vähimgi gaasilõhn või halb gaasituli kutsub esile hulga kriitilisi märkusi.
Dickason on end näidanud kõige suurepärasema koka ja pagarina ning ta «kambüüs» on puhtuse musternäidis.
Talve jooksul kehtis meil järgmine päevarežiim:
Kell 7 tõusime magamast ja üks mees läks kohe jääjalamile toidukeetmise jaoks jääd tooma. Juhuks kui lumetorm peaks takistama meid alla jääjalamile minemast, hoidsime onni välisküljele naalduvas «juurdeehitises» mõnes kastis pidevalt jääd. Kell 8 sõime hommikueine, mis koosnes pudrust, praetud hülgelihast või pekilõigust ja teest. Pärast hommikusööki asus igaüks oma tegevuse juurde ja töötas kuni kella 13, mil võtsime külma oote: leiba, juustu ja mõnikord ka sardiine. Seejärel töötasime jällegi kuni kella 16 ning jõime siis teed. Pärast teejoomist koristasime onni ja ülejäänud osaga päevast võis igaüks talitada oma äranägemise kohaselt.
Lõunasöök ilmus lauale kell 19 ja tavaliselt saime siis hülge- või pingviinipraadi, pudingit ja magusrooga. Pärast lõunaeinet möödus harva mõni õhtu ilma grammofonimuusika kontserdita.
Laupäeva hommikupoolik oli pühendatud seebi ja vee abil teostatavale onni suurpuhastusele ning iga mees pidi oma asjad voodile tõstma. Laupäeva pärastlõunal toimus aga nõelumine ja paikamine.
Et