Raugematult jätkus torm kogu päeva ja me otsustasime keeta oma eine traaniahjul. Tundsime suurt rahuldust, et meil oli kolme pingviininaha rasv kütuseks. Seda jätkus mitmeks päevaks ning meil polnud vajadust lumetormi vaibumist oodates oma viimast petrooleumikannu avada.
Traaniahju saime kaks või kolm korda tööle panna, kuid iga kord kustus see järsku ilma nähtava põhjuseta. Me polnud veel jõudnud vettki keeta ja püüdsime ahju selleks otstarbeks kasutatava piirituslambi abil uuesti tööle panna, kui äkki toitetoru ahju küljest ära tuli. Lahtisulanud toru muutis kogu ahju kasutuks. See tähendas ahju lõppu. Niisugune lõpp oli iseenesest väga õnnelik, sest see traaniahi oli ilmselt päris ohtlik värk. Kallasime sulatatud rasva kannudesse ja lampidesse, et seda koduteel otsa lõppevate küünalde asemel kasutada ning sokkide ja käpikute kuivatamiseks või ülessulatamiseks tarvitada.
Siis arutasime oma olukorda, võttes arvesse petrooleumi nappust ja telgi puudumist. Esmalt otsustasime seni, kui lumetorm meid tegevusetusele sunnib, ajada võimalikult kauem läbi ilma sooja toiduta. Mõistsime samuti, et me ei või kauem siin viibida ja viimase petrooleumikannu kallale asuda, ebamääraselt vaid sellele lootes, et meil õnnestub mõni hüljes küttida ning uus traaniahi improviseerida. Meie viies kann oli veel petrooleumi täis. Mis telki puutub, siis uskusime, et leiame sellest mõne osagi, kas või ainult tugivardad, ja meile ei paistnud võimatuna improviseerida onni puldankatusest mingit telgitaolist varjualust isegi sel juhul, kui telgi väliskest ja vooderdis mõlemad kadunuks jäävad.
Lamades onnis oma magamiskottides, olime märjad ja iga kord kui me kotist välja tulime või sinna sisse pugesime, tegi peen tuisklumi meid veelgi märjemaks. Kõik esemed mattusid pehme peene tuisklume hunnikusse. Aga külma me ei tundnud. Kui traaniahi rivist välja langes, keetsime oma hommikusöögi valmis priimusel ja see kujunes meie viimaseks eineks enne palju tunde kestvat vaheaega. [Järgmise 24 tunni vältel kargas ennastsalgavalt tegutsev Birdie aeg-ajalt püsti ning toppis sokkide, käpikute ja muu käepärasega kinni kõik praod, kust tuul või tuisklumi sisse tungis. Tuulepoolse seina keskel oli üks eriti halb auk, kust meile kõigile lund peale tuiskas ja Birdie nurka terve lumehange kuhjas. Ainuke võimalik moodus katust tugevdada oleks olnud sellele väljastpoolt kinnitusköied üle tõmmata, kuid niisuguse tuulega ei tulnud see kõne allagi. Telgi kaotus tegi meie olukorra üpris täbaraks.]
Me ei suutnud täielikult mõista, kuidas tuul ikkagi meie telgi ära oli viinud, sest seda püstitades olime erilised ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud ja telgi peaaegu ideaalselt pinguli tõmmanud. Pealegi asus telk onni tuulevarjus ja telgiseinte väljaulatuvad alusservad olime kindlustanud mitte ainult lumekuhjade, vaid igast küljest ka nelja või viie lumele laotud kivilahmakaga. Et asi veelgi kindlam oleks, upitasime Bowersiga enne magamaminekut veel riidevarustusega täidetud raske presentkoti, mida üks mees vaevalt tõsta jaksas, telgi tuulepoolsele küljeäärisele. Võisime ainult oletada, et seesama imev õhuvool, mis meie katust kergitas, tõmbas üles ka telgi või haaras viimast küljelt maruiil, mis osaliselt ümber onninurga tormas ja telgi tugedelt lahti raputas. Igatahes oli telk läinud ja me otsustasime, et esimesel võimalusel, kui ilm vähegi valgeneb, hakkame seda otsima.
Aga enne, kui see võimalus avanes, juhtus nii mõndagi.
Pühapäev, 23. juuli 1911. Bowers hindas tuule tugevust 11 pallile ja täheldas, et see puhub peaaegu pideva rajuhooga; üürikesile tuulevaikuse hetkeile järgnesid metsikud tuuleiilid.
Keskpäeva paiku viis maru minema onni puldankatuse. Tormituul puhus vaibumata kogu päeva, kuid lumetuisk hiljem vähenes.
See päev oli juhuslikult minu sünnipäev. Veetsime selle päeva tuisklumega kaetud magamiskottides ilma peavarju ja söögita ning soovisime ainult, et tuul raugeks.
Katuse kaotasime järgmiselt. Niipea kui valgus hakkas varahommikul läbi puldani paistma, nägime, et tuul on katusele asetatud lumelahmakad minema puhunud. Ülespoole kiskuv tõmme oli niisama tugev kui ennegi ning tuulealusel seinal kippus puldankatus rohkem laperdama. Kohas, kus katus ülalpool ust kinnitatud oli, hakkas puldan rappuma ja tõmblema, ähvardades seda paigal hoidvaid raskeid kive seinalt alla paisata. Minu abiga püüdis Bowers kõigest väest kive pidžaamakuubede ja bambusritvadega kinni kiiluda, kui katus järsku lõhki kärises. Momendiks nägin allatuule seina kohal presendis umbes kuut lõhet ja järgmisel hetkel viibisime juba lageda taeva all, kuna suurem osa katusest oli tuules plaksuvaiks ribadeks muutunud. Müra oli kohutav ja seintelt hakkasid kivid Bowersile ning Cherryle robinal kaela kukkuma. Õnneks ei saanud nad viga. Lämmatavas tuisklume pilves pugesime Bowersiga välgukiirul oma kottidesse. Kolmekesi magamiskottides lebades kuulatasime meie peade kohalt kostvat puldannarmaste plaginat, mis ühtejärgi pikki tunde kestvaid püstolite kogupauke meenutas. Arvan, et lamades haudusime kõik plaane, kuidas nüüd Onnineemele naasmiseks valmistada telk meie all maas olevast põrandakattest, ainukesest meile allesjäänud presenditükist, kui mitte arvestada onni seintel veel kõvasti kinniolevaid räbalaid. Meil kõigil oli küllaltki soe, ehkki olime märjad, sest kottidesse pugemisel oli sinna ka hulk lund sattunud, ja iga kord kui välja vaatasime, langes seintele kogunenud tuisklumi meile peale. Heietasin omaette lootust, et see lumetorm ei kujune niisuguseks, mis viis või isegi kaheksa päeva kestab, nagu olime varematel aegadel Crozieri neemel kogenud.
Esmaspäev, 24.juuli 1911. Kuni keskööni möllas torm raugematu jõuga ja nõrgenes siis kuni 9 pallini, kusjuures tuuleiilid vaheldusid lühikeste vaikusperioodidega. Kell 6.30 oli tuul 2-palliseks vaibunud. Kell kümme oli tuult umbes kolm palli ja nüüd ootasime vaid päeva valgenemist, et minna telki otsima. Vahepeal soovitas Bowers võtta ühe «vabaõhueine» magamiskottides põrandakatte all istudes. Süütasime priimuse, saime keeduaparaadi käima ja valmistasime hea kuuma toidu, esimese pärast 48-tunnilist vaheaega. Süües toetasime puldanist põrandakatet peadega.
Et pärast einet ikka veel pime oli, pikutasime jälle natuke aega oma kottides. Päevavalguse saabudes tõusime kohe, kuid meile ei mõjunud põrmugi rahustavalt asjaolu, et lõunas paistis ilm ikkagi nii halva ja sombusena kui vähegi võimalik. Seepärast ei raisanud me aega, vaid suundusime kohe allatuult telki otsima. Nägime kõikjal taskurätikusuurusi rohelise presentkatuse räbalaid, kuid telgist ei märkigi. Aga siis kuulsime Bowersit, kes Cherryst ja minust kaugemal idas seljandiku harjale oli roninud, meile valjusti hõikavat, et ta telki näeb. Allamäge tõtates libises ta istukil mööda kõva lumega nõlvakut sadakond jardi alla. Ühinesime temaga seal, kus ta peaaegu vigastamata telgi oli leidnud, veerand miili kohast, kuhu olime selle püstitanud. Üks tugivarras oli ümbrisest välja väänatud ja telgivoodri alumised kinnitusnöörid enamikus ära rebitud, kuid telk ise oli korras ja terve.
Tõime telgi tagasi ja püstitasime selle onnist allpool asuvasse lumeorgu, kus see algul oli seisnud. Siis tõime oma kotid, keeduaparaadi ja muu hädavajaliku varustuse alla, oodates iga hetk ilma uuesti rajuseks muutuvat, sest lõunas, päris meie lähedal paistis taevas äärmiselt sünge olevat.
Arutasime oma olukorda ja tulime järeldusele, et kuna meile oli vaid üks kannutäis petrooleumi jäänud, ei võinud me katuseta onnis improviseeritud traaniahju korrastamisega aega viita, vaid pidime Evansi neemele tagasi minema. Pettumuse valmistas asjaolu, et olime nii vähe saanud näha keiserpingviine. Mulle näis see paratamatuna, sest