«Oleme teadlikud,» kostis läbi inimmaski tema inimhääleks moondunud kõne. See kõlas ebaloomulikult, emotsioonitult ning kergelt kleepuvalt, nagu oleks putukas rääkinud mett täis suuga. Niisugune ime pani Õnnepäeva lausa ahhetama. Siiani ta ei uskunud, et neil putukanärakatel üldse mingit mõistust peas võiks olla.
«Kui see putuk suudab läbi maski maolja kombel kõnelda, siis miks Jürno pidi üldse maski pähe panema?» küsis Muhkard vaikselt. Õnnepäev kehitas õlgu, kuskohast tema seda teada võis.
«Lontrused o nood teite maaemad lihtsalt. Paras juppideks raiuda.»
«Wõib-olla ei suuda nad panna pead samaaegselt inimkeelt putukakõneks tõlkima ja wastupidi?»
«Võib-olla noile lissalt meeldib inimeste üle irvitada. Vaata kudas nood raiped oma suistega rõõmsalt krigistavad. Jürno o noile lissalt tolaks.»
Putukavaip saalis krigistas üsna valjult ja häirivalt.
«Äkki nende krigistamine ei olegi kõne, waid midagi nagu hingamise taolist, tundub, et nad teewad seda peaaegu kogu aeg.»
«Äkki o see naer. Nad lissalt irvitavad kogu aig, nii et tilgad põrandal.»
Muhkard jäi vait ja ka Jürno oli oma krigistamisega ühele poole saanud. Putukas vaikis veidi ja vastas siis taas koolnud inimese häälega.
«Lahendused, oleme otsinud, ammu, juba väga ammu. Parandamine pole võimalik. Pole oskusi, pole vahendeid.»
Jürno surus käed rusikasse ja krigistas midagi vastuseks. Putukas jäi kõigutamatuks.
«Reaktor surnud, on varjendeid teisi, ainus võimalus säilitada elu, jagame koordinaate.»
«Kuskil on teisi warjendeid?» kogeles Muhkard, kuid nii valjult, et putukas pööras oma punnis inimmaski silmad tema poole. Muhkard tardus ehmatusest. Masknäol oli nii hirmus ilme, et isegi Õnnepäeval läksid kõrvad ehmatusest kuumaks. Jürno tõlkis noormehe küsimuse.
«Isegi mitu: Üks – endise Peterburi juures, nüüdne Uus-Kiiev, vähe kasutusel, püsiasustus võimalik; kaks – Turku, asustatud, ruumipuudus; Kolm – Valmiera, vaenulikult meelestatud, ei soovita.»
Samavõrra, kui kuuldu maoljaid kohutas, läbis Õnnepäeva rõõmujõnksatus. Putukad soovitavad maoljatel siit jalga lasta. Ja mitte ükskõik kuhu – vaid Uus-Kiievisse! See tähendab ainult üht: pääsemine maa alt! Ainukordne võimalus! Ta saab siit välja!
«Kiievit mia tian,» lausus Õnnepäev, «mia olen sääl käinu, võin juhatada, käkitegu, korra nuusata, ei o kaugel ka, kiviga visata.»
Jürno tõlkis taas, ta hääl värises, seda oli isegi kriginaga aru saada. Pea maaema seljal pöördus Õnnepäeva poole.
«Juhi neid. Tasuks. Kuulsus, au.»
Vägimees lõi käega: «Mes au, toda põle vaja, kääbused o toredad sellid, miks noid mette aidata.»
Putukas luges jutuajamise ilmselt lõppenuks, sest ta võttis järsu liigutusega inimmaski peast ja rohekad sambad hakkasid tuhmuma. Jürnogi eemaldas putukapea. Tema nägu oli kaetud kleepuva limaga ja silmist, kui ta näo Õnnepäeva poole keeras, kumas midagi tumedat. Alles siis, kui maoljas kokku vajus, taipas Õnnepäev, et see, mis kääbuse silmist paistis, oli õud. Ta oli kokkukukkumise äärel. Vägimees astus edasi, haaras nõrkenud mehikese kätele ja hakkas valgust näitava ja väriseva Muhkardi järel tagasi väljapääsu poole sammuma.
«Kas …? Kas ta elab ikka?» küsis Muhkard kartlikult. Õnnepäev uuris oma kätel lebavat mehikest tähelepanelikult. Tundus, et oli elus, sest maoljas liigutas end jõuetult, ainult ninast nirises peen verenire.
«Hingitseb.»
Sammudes mööda kitsukest tunnelit, keerlesid vägimehe peas kõiksugu mõtted. Üks asi ei andnud talle rahu. Juhtida ta maoljaid Kiievisse ju võis, aga… seal lüüakse need vennikesed ju jalamaid maha. Ei neist vürst Dmitri družiinale vastast ole. Ootamatult astus ta millegi märja sisse. Imestunult tõstis Õnnepäev oma raskes maoljasaapas jala ja Muhkard, kes samuti oli vedelasse astunud, valgustas põrandat.
«Wesi.»
See oli tõepoolest vesi.
«Tõuseb tõeste rutusti.»
Õnneks ei olnud käik üle ujutatud, vaid põrandat kattis ainult õrnuke veekile. Noh, mõtles Õnnepäev, see vesi on kõik minu veskile, see suitsetab need pisikesed putakad siit maa alt välja küll. Ta kohendas õlal tolknevat Jürnot ja tuju läks nii heaks, et ta lõi lausa laulu lahti:
Kui mia läksin läbi mõtsa, murtsin kaasa endal vitsa
ja ku nägin mõnda kolli, sellega tal andsin molli!
Ai-lii-la-la-laaa kollist järel räbalad!
Ai-luu-li-la-luu piast tal murran ninaluu!
Muhkard vaatas pahase ja üllatunud näoga vägimehe poole, kuid see ei lasknud ennast heidutada ja jätkas täiel rinnal, nii et pimedad käigud kõlavalt vastu kajasid.
Lohe tuli välja august, siruli jäi ainsast paugust,
august leidsin palju manti, rikkaks sain mia roppu kanti!
Ai-lii-la-la-laaa lohelt tuleb rikas saak!
Ai-luu-li-la-luu nüüd mool lohe ninaluu!
«Mille üle sa nii rõõmustad?» küsis Muhkard.
«Loodad juba maa peale saada?»
Õnnepäev naeris nii, et tunneli seinad kajasid.
«Mes siin enam loota, too on juba kindel värk.»
Muhkard raputas pead: «Oo ei, kindel ei ole siin weel midagi.»
6. PEATÜKK:
KUS ARUTLETAKSE IGASUGUSTE ASJADE ÜLE JA MINNAKSE TÜLLIGI
Kastan seisis Piiribaasi nr 3 maandumisväljakul ja meeskond tegi lennumasinale enne uuele ülesandele minemist hooldust. Tohutu ovaalse sõiduki kerel sibasid sajad pisikesed robonaudid, kes kontrollisid igat viimast kui detaili. Päike vilgutas oma kiiri nende roostevabadel selgadel ning vaatepilt meenutas sillerdust tiigiveel. Kal naaldus baasi ülemise korruse rinnatisele. Talle meeldis siin tuultevallas seista, lasta külmadel puhangutel pea tehispoole protsessoreid jahutada ning mõtetel isetahtsi voolata.
Piiribaasi ümbritses kümneid ruutmiile põlenud ala, sest iga kord enne maandumist tegi õhulaev paar sanitaartiiru, põletades mootoritega tuhaks igasuguse võõrelu, mis võis sinna roomanud olla. Selline must, surnud rõngas ümbritses kogu kosmikute kaitstavat territooriumi – Skandinaaviat, Baltikumi ja Loode-Venemaad. Piiribaase oli mitusada, kuigi enamik inimeste puudusel robotiseeritud. Piiribaas number kolm oli uurimisbaas, üks vähestest Kuu Kultuuri mehitatud tugipunktidest. Varem jälgis piiriala puutumatust Ippoliti juhitav satelliitkompleks, mis andis tulelööke inimalale tükkiva võõrelu pihta. Nüüd oli keegi sateliidisüsteemi saboteerinud ja piiriala kontrollimine muutunud äärmiselt keeruliseks. Kiiremas korras tuli Ippoliti töö taastada ja välja uurida, kes oli sabotaaži taga. Kal pööras veidi pead ja vaatas üle õla. Läbipaistva seina taga oli Los mähkinud end üleni hologrammidesse. Kali lollim mina, nagu Jomka irvitas. Praegu ei paistnud ta sugugi nii nõrgamõistuslik. Losi näoilme oli keskendunud, ta küborgipoole fotosilmade kolmik oli kolbast pikalt esile tunginud ja igaüks neist uuris eri akent. Mehe inimpoole nahk paistis kümnete avatud infoakende rohekas valguses vanem ja kortsulisem kui tavaliselt. Los oli oma küborgikeha poolele kinnitanud veel kaks lisakätt, et paremini programme hallata, teise, inimkeha poolse käega sügas ta peamiselt nina või kratsis kukalt. Infot kogudes ja analüüsides istus ta keset ovaalset ruumi, ümberringi sibamas koristajarobotid, kes sorteerisid säilituskastidesse Losi kollektsiooni – maiste artefaktide kogu, igasugu kribu-krabu, mida poolküborg armastas retkedelt kohalike juurde korjata ja pidevalt ümber katalogiseerida.
«Mis sa teada oled saanud?»
«Analüüsisin Uus-Kiievi andmekandjate infot. Vürst Dmitri lähima kaaskondlase