«Kes olid ehitajad?»
«Tundus mingi suvaline punt bläkksmitte.»
«Seppi!»
«Jah, seppi.»
«Otsime nad üles. Kes nad palkas?»
«Palkaja lendas ise koos peamise ehitajaga vastu Ippoliti puruks.»
«Mida?!»
«Jah, kohalik vürst ja bläkksmittide pealik ronisid roketisse, kui see lendu läks, lisaks veel üks papp ja mingi ori ning kõik neli lendasid orbiidile4. Ilmselt said kõik surma. Täitsa kreisi, mis?»
Kal kortsutas kulmu.
«Vend Los, ma ju palusin, et sa uuendaksid oma keelekorrektorit. Vehid jälle kõvasti anglitsisme sisse.»
Ta pööras pilgu taas Kastani kallal käivatele töödele. Los ei heitunud teise kuivast toonist.
«Anglitsisme? Ma panin autouuendused peale.»
Kal vangutas pead.
«Autouuendused küll, aga tundub, et sinu uuendused tulevad Kuult, seal on eesti keel risustunud, nad ei saa sellest enam ise arugi ja saadavad oma soga teistelegi. Sa pead installima omale Pluuto Eesti kogukonna keelekorrektori ja seadma selle sealsete uuenduste peale.»
«Aga side nendega on ju üks igavene butt…»
«Los!»
«…seesamunegi … tagumikuvalu. Signaal käib nii kaua edasi-tagasi, et enne jõuan ma käsitsi kõik ära muuta kui neilt daun… allalaadimist oodata.»
Kal mõistis teise porinat, kuid ei andnud järele.
«Asi on põhimõttes.»
«Okei, teen ära.»
«Aitäh. Aga tagasi teemasse. Kui vürst taevasse lendas, siis me peame ülejäänud ehitajatel, kes sellega seotud olid, sabast kinni saama. Kui nad on endale raketiehituses säärase võimekuse loonud, siis hakatakse varsti ka meie tähereid alla tulistama. Maal käimised muutuvad ohtlikuks.»
Ta mõtles veidi.
«Kes neil uueks vürstiks sai?»
«Eelmise nõbu, Ivan. Kroonimisel võttis ta endale nime Dmitri II.»
Kal naksutas keelt.
«See jobu… et nad ka endale mõistlikke valitsejaid ei suuda kunagi leida.»
«A kes suudab? Kas meil Kuul seda suudetakse?»
Kal mühatas. Kuu poliitika peale ei tahtnud ta praegu mõelda.
«Noh, kiievlased paistavad ses suhtes isegi Kuu taustal erilise saamatusega silma.»
«Tahad ise neile valitsejaks hakata?»
«Hoidku Ippolit mind selle eest!»
Nad naersid, huumorisoon oli neil endiselt sarnane, vähemalt mõistsid ja armastasid nad üksteise nalju.
«Olgu,» lausus Kal.
«Jomka ütles, et ta on valmis meile põnne esitlema. Lähme vaatame?»
«Okei.»
«Mitte okei vaid hüva!»
«No hüva-hüva.»
Los saatis käeliigutusega kõik holoekraanid tühjusesse ja tõusis. Poolküborgid astusid teineteise juurde ja surusid oma mehaanilised küljed vastamisi. Raudsed käed-jalad pakkisid end küborgikehadesse sisse, ilmusid ühendusotsikud, kaks keha liitusid metalliraginal üheks inimeseks. Ainsaks tunnistuseks nende veidrast seisukorrast jäi sõrmelaiune vahe kahe inimkeha poole vahel, kus vilkusid tulukesed ja läigatas ühenduste metall.
Kahe keha ühendamine oli veider kogemus mõlemale. Jah, varem üks inimene ja üks isiksus, ent nüüd võis kumbagi kehapoolt juba eraldi isikuks pidada. Iga lahusoldud sekund, tund ja päev muutis neid alguses identseid isikuid üha erinevamateks. Kahjuks muutus seetõttu ka kokku lülitamine mõlemale poolele aina pingelisemaks. Sel hetkel, kui nende närvivõrgustikud üle kiipide, juhtmete ja puhvrite kokku naksatasid, puhkes mõlema mehe mõistuse vahel lahing, milles ründavateks poolteks olid uued mõtted, emotsioonid ning vastandlikud arvamused. Kumbki pool leidis sageli ühendamise järel endast häirivaid uitmõtteid või tunge, mis ei tundunud talle enda omad. Muidu üsna rõõmsameelne Los kurtis, et teda tabavad pärast koosoldud aega alati melanhoolia, pessimism ning ebamäärane, võõras nostalgia. Kal aga ei kurtnud, talle meeldisid need Losi lapsemeelsuse ja lustlikkusehood, mida ta muidu ei kogenud. Tema oligi alati see, kes ühendamist nõudis. Kolonel Kalist ja seersant Losist taas üheks inimeseks saanud Kallos kohendas ennast, ja seisis paigal, kuni keha korralikult alluma hakkas ning segadus peas taandus.
«Noh, ongi jälle korras,» pomises ta. Korraks seinalt tuge otsides suundus küborg lastesõime poole. Lastesõim oli siinsamas, korrus allpool. See oli kui sukeldumine pastelsetes toonides ookeani, kus sähvivad ringi hõbedaselt läikivad pisikeste kalade parved. Ookeanisügavuse vaikuse asemel valitses siin rannikualade murdlainete möll.
Kolonel silmitses heakskiitva pilguga amm-skelettidesse kängitsetud lapsi. Maimukeste pähe siirdatud kiibid õpetasid tulevastele kosmoseelanikele Pluutol vajaminevaid teadmisi. Lapsed olid roosad ja rahul, vahtisid imestunud särasilmadega läikivatest teraskombinesoonidest välja ning ehkki sündinud vaid mõned kuud tagasi, laterdasid omavahel vahetpidamata.
«Mis te arvate sri kolonel?» küsis Jomka. Kallos noogutas tunnustavalt.
«Hea töö, poiss. Vaata ainult, et grammatikaproges mingeid putukaid sees ei oleks. Eelmise rühma üle kurdeti – laste kõnes oli koledasti inglise keelt sees.»
«Tean, lasin kuukast tuttaval softi üle käia. No probleemos enimoor.»
Kallos mühatas.
«Sa peaksid ka oma programmi uuendama.»
«Mulle nii meeldib.»
«Meeldib?»
«Jah.»
Jomka hääles kõlas trotsi. Kallos vaatas teda üllatunult, varem ei olnud ta kuulnud noormeest niiviisi kõnelevat.
«Vaatame reaalsusele näkku. Kui tahad oma kultuuri püsimist, siis pead vaatama keelest kaugemale. Kui te ei oska oma kultuuri- ja keelekogemust jagada läbi üldkasutatava inglise keele, see kaob.»
«Miks sa ütled «te», sa nagu ei olekski eestlane?»
«Kas ma olen siis? Tsekkisin oma sünniandmeid, ma olen pärit Uus-Kiievi kandist.»
Kallos kergitas kulme, vaat siis, sealt need pisarad.
«Või nii… aga kultuurikeskkond, milles sa üles kasvasid?»
«Millise kultuuri?»
«Eesti kultuuri, kas sa ei kasvanudki siis Pluutol?»
«Kasvasin, aga ma ei täheldanud seal mingit erilist «Eesti» kultuuri, ainult mingit pidevat jauramist selle ümber. Kogu kultuur tuli still Kuult.»
«No koloonia oli siis veel noor.»
«Ükskõik, lihtsalt ei huvita mind see teie väljasuremisagoonias keel ega kultuur.»
Kallos solvus, siin puudutati tema hella kohta.
«Ei huvita? Mispärast sa siis siin meiega askeldad?»
«Ega ma siin teie pärast ei askelda. Mulle meeldib viibida erinevatel planeetidel, mulle tundub õige kosmost rahvastada, aga see teie kultuur ei puutu üldse asjasse.»
See järjekordne «teie» seal oli lausutud nimelt rõhutatult ja õrritavalt. Kallos ei läinud provokatsiooniga kaasa. Kui ei, siis ei, kuigi kahju oli. Nii palju tööd ja vaeva, aga mis siis ikka, eestlaseks sundida ei saa, see on vabatahtlik missioon.
«Olgu, igaühele oma. Mis sul nendega täna veel plaanis on?»
«Mõtlesin, et viiks nad kalale. Las naudivad Maad, kuni saavad.»
«Hea